eeskujul. Hilishellenismi perioodi Priene linn haljastusest ümbritsetud gümnasion´i ja stadion´iga (pildil esiplaanil) Priene paiknemine maastikus 4.-3. saj. eKr. • Aristoteles muutis Homerose mütoloogilise suhtumise veidi tõsisemaks uurimuseks. Huvi taimede vastu rajanes toiduks ja raviks tarvitatavatel. • Hippokrates (400-370 eKr) arendas Kosi saarell praktilist meditsiini. • Aristotelese järglane Theophrastos (u. 370- 287 eKr) kirjutas teose „Uurimus taimedest“, lõi suure osa tänapäeva botaanika teadusharudest oma uurimustega. Hellenismiajastu aiakunst Kreekas • Kreeka aedadest teame vaid nende asukohti, suurusi ja kasutust. Detailide puudumisel ei saa midagi öelda nende stiili kohta. Andmed pärinevad enamasti keskajast, 9. saj. munk Strabonilt. Hellenismiajastu aiad, eriti selle aja suurimas linnas Aleksandrias ja Antiookias
sajandini. Aristoteles (384 eKr – 7. märts 322 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ühena esimestest rühmitas Aristoteles eluslooduse viisil, mis tundub meile tuttav ka täna. Aristotelese astmestiku kõige madalamal pulgal oli elutu mateeria, järgnesid kõige madalamad ’’ebatäiuslikud’’ eluvormid, nagu samblad ja meduusid. Edasi tulid kõrgemad organismid, nagu kalad ja vaalad, ning veelgi kõrgemal seisid linnud ja imetajad. Kõige ülemine aste kuulus inimesele. Theophrastos (u 372 eKr – 288 eKr) oli vanakreeka filosoof, Aristotelese õpilane. Kõige tuntum oli Theophrastos juba antiikajal oma botaanika-alaste teoste tõttu. Teda peeti varakult botaanika-klassikuks ning botaanika kui distsipliini alusepanijaks. Ta mainib ja käsitleb oma teostes üle 500 taime. Loodusteaduses püüdis Theophrastos luua kivimite, taimede, loomade ja inimeste liigitamiseks ning kirjeldamiseks vajalikku mõistesüsteemi ja terminoloogiat. Ehkki ta ei esitanud
naudingut ei saa mõista ainult eetiliste kategooriate alusel. Teos on katse suhtestada tragöödiat kreeka elureligioosse ja vaimse küljega. Nietzsche sai inspiratsiooni Wagneri müütilisest maailmanägemusest. N leidis sarnasust tragöödia ja muusika mütopoeetilise jõu vahel, pühendades tähelepanu eriti mõlema emotsionaalsele mõjule. Tragöödias nägi Nietzsche metafüüsilise kannatuse kajastumist, mille vastandiks ta pidas ratsionaalset elutunnetust. Theophrastos Euroopa kultuuritraditsioonis. Antiikaja inimesepilt. Theophrastose teos ,,Inimtüübid" keskendub erinevatele karakteriltele. Sellisest zanrist saab alguse karakteriromaani areng. Karakterikesksed on euroopa kirjanduses näiteks rahvajutud, valmid, naljalood ja draamazanr tervikuna. Antiikajal tegelesid inimloomuse mõtestamisega eelkõige filosoofid, aga ka ajaloolased, kõnemehed. See, mida praegu mõistetakse isiksusena, selleks olid hing (kr
Aeg on jõgi, mis kannab mind edasi, kuid mina olengi jõgi; see on tiiger, mis mind alla kugistab, kuid mina olengi tiiger; see on tuli, mis mind hävitab, kuid mina olengi tuli." (Jorge Luis Borges) 4. ,,Liblikas ei loe kuid, vaid hetki, ja tal on aega küllaga." (Rabindranah Tagore) 5. ,,Mul pole eilseid. Aeg võttis need ära, homset ei pruugi tulla aga mul on täna!" (Pearl Y. McGinnis) 6. ,,Aeg on kõige väärtuslikum asi, mida inimene saab kulutada." (Theophrastos) 7. ,,Kes teab, võibolla on täna õhtul maailmalõpp?" (Robert Browning) 8. ,,Inimese hing on surematu ja hävimatu." (Platon) 9. ,,Enamik maailma hädadest saab alguse sellest, et inimesed tahavad end tähtsaks teha." (T. S. Eliot) 10. ,,Tavalise välimusega inimesed on maailma parimad; sellepärast jumal tegigi neid nii palju." (Abraham Lincoln) 11. ,,Vaeseim inglane peab elama nii, nagu oleks ta suurim." (Thomas Rainborowe) 12
Sõna "karakter" on tulnud kreeka keelest, kus see algselt tähistas tööriista, millega asju märgistada sai. Hiljem hakati sama sõnaga tähistama märke ehk tunnust ennast, seejärel eri tunnuste kogumit, mille abil oli võimalik esemeid omavahel eristada. Seega võis siis rääkida mis tahes esemete või nähtuste karakterist ehk esemetele omastest tunnustest. Järgnevalt tooksin välja erinevate autorite mõiste iseloom määratlusi. Aristotelese õpilane Theophrastos hakkas sõnaga "karakter" tähistama inimese omapära. V. N. Mjassistsevi järgi on karakter isiksus tema omapäras. V. A. Krutetski arvates on iseloom isiksuse oluliste joonte individuaalomapärane ühendus. K. K. Platonov loeb aga karakteriks kõige selgemini väljenduvate ja suhteliselt püsivate joonte kogumit, mis ilmnevad kõikides inimeste toimingutes ja käitumisaktides. K. N. Kornilovi järgi on iseloom indiviidi psüühiline iseärasus, mis väljendab inimese põhilist elulist
Sest selleks hetkeks pidi püramiid olema täpselt sama pikk nagu vari, ja viimast sai hõlpsasti mõõta. Kui aga tahetakse teisel päevaajal mõõta, siis tuleb lihtsalt kepp liiva sisse torgata ning arvutada kepi pikkuse suhe varju pikkusesse. Sama suhe peab kehtima ka püramiidi puhul. Simplikios (Kommentaar Aristotelese Füüsikale 23.2933): "Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõi looduseuurimise kreeklaste juurde: kuigi talle eelnesid paljud teised, nagu Theophrastos ise möönab, ületas ta neid siiski niivõrd, et varjutas kõik oma eelkäijad. Kuid öeldakse, et ta ei jätnud endast maha ühtegi kirjutist peale Nautilise astronoomia." See kirjutis ei ole tõenäoliselt ehtne. Thalesele omistatakse ka Päikese aastase liikumise avastamine kinnistähtede foonil, pööripäevade aegade määramine, selle mõistmine, et Kuu valgus ei ole Kuu enda valgus, jne. Filosoofide arvamused (27, 5=11 A 17b DK): "Thales ütles esimesena. et Kuud valgustab Päike."
Hellenistlike kuningriikide pealinnades tekkisid teaduslikud keskused ja raamatukogud. Eriti tähtsad kultuuri- ja teaduskeskused olid Aleksandria Egiptuses, Pergamon ja Antiookia Orontese ääres. Ka Ateena säilis esmajoones filosoofiakeskusena. Aleksandrias rajati siia Ptolemaiose soosingu all võimas raamatukogu. Lisaks rajati kuninga õukonna juurde Museion, teaduslik asutus, mis seisis muusade kaitse all. Eri teadusharud eraldusid üha enam filosoofiast. Aristotelese õpilane Theophrastos - "botaanika isa". Aleksandria matemaatikutest oli kuulsaim Eukleides (III) saj. Ta õpetas Museionis geomeetriat. matemaatika ja astronoomia suure tõusu oluliseks eelduseks oli vana- kreeka ja vana- ida, eriti babüloonia teaduse süntees. II saj. suur tõus meditsiinis.
Populaarsed konstruktid 1950-60-ndatel: autoritaarne isiksus (Adorno jt), saavutusvajadus (McClelland), ärevus (Spielberger), väljast sõltumatus (Witkin). Joonepsühholoogia (trait psychology) kriitika. Mischel (1968): joonte madal situatsioonidevaheline kooskõla ja ennustusvõime. Situatsionism ja interaktsionism. Isiksusepsühholoogia ajalugu Allport (1937) eristab kuut "koolkonda" isiksusepsühholoogia eelajaloos. Kirjanduslik karakteroloogia (Theophrastos; La Bruyère). Karakteroloogia oli 17. sajandil väga populaarne kirjandusžanr, nt on 1891 välja antud antoloogia "Character writings of the 17th century". Theophrastose "Inimtüübid" on tõlgitud eesti keelde (Ivo Volt, TÜ Kirjastus, 2000). “Kehamahlade” psühholoogia (humoral psychology; Galenos, Hippokrates; Kant, Wundt). Klassikalised temperamenditüübid (melanhoolik, koleerik, flegmaatik, sangviinik) ning nende
Parmenides nüüd oleva enda “karakteristikud” (shemata). Nimelt peab olev ise antud tõesest eeldusest tulenevalt olema tekkimatu (ageneton), hävimatu, täielik, liikumatu, lõputa (ateleston), ilma mineviku ja tulevikuta (ajatu), üks ja pidev (hen syneches) (DK B 8, 3-6). Järgnevalt vaatleme argumentatsiooni, millega Parmenides niisuguse väiteni jõuab. Ontoloogiliselt fundamentaalne oleva enda karakteristik on tema ühtsus. Theophrastos on Parmenidese argumendi kokku võtnud nii: “Mis on olevast erinev, ei ole olev. Mis ei ole olev, on olematu. Niisiis on olev ühtne.” (DK A 28) Siit saab nüüd tuletada terve rea teisi karakteristikuid. Olematu mitteolemise tõttu pole olev ise mitte üksnes ühtne tervik, vaid ka jagamatu. Sest jagamise korral peaks erinevate osade vahele tulema midagi muud, mis need üksteisest lahutaks. Oleva suhtes saab see muu olla vaid olematu. Olematut ei ole, järelikult, olev on jagamatu üks
kirgastab mõtteid ja annab julgust ja turvatunnet. Liivatee suurendab kaastunnet. Vannivette segatud liivatee rahustab vaimu. NÕMM-LIIVATEE Thymus sepyllum Selle taime ajalugu on pikk ja väärikas. Hiinas, antiikses Kreekas, kus ta katab mäenõlvu, tarvitati teda rituaalselt ja seostati elegantsusega. Fraas " ta lõhnab tüümiani järgi " tähistas suursugust, rüütellikkust, tervist. Nimetuse thymus (eluhingus) andis Theophrastos, serpyllum (roomav) pärineb Plinius Vanemalt. Tüümos võttis osa ka I maailmasõjast. Temast pressiti välja tugevaid eeterlikke õlisid (sisaldab tümooli), mida kasutati sõdurite haavaraviina ja haiglaruumide puhastusvahendina.' Juunikuust augustini õitseb Eestis nõmm-liivatee, õitseb männimetsas, mere ääres, liivastel mäeseljandikel. Tema roosakas-violetseid õisi kogutakse kas enne puhkemist kohe või õitsemise algul.
mis järgneb füüsikale. See sõna muutuski terminiks, mis on kasutusel siiani ning tähistab olemisõpetust ja tunnetusõpetust. (L4) ANTIIKFILOSOOFIA HILISPERIOOD Linnriikide häving ja suurte riikide tekkimine muutis üksikisiku poliitiliselt ebaoluliseks. Inimeste elu muutus raskemaks ja ebakindlamaks. Filosoofia muutus pessimistlikumaks, enam ei püütud niivõrd seletada maailma olemust ega kehtestada õiglust, vaid huvituti pigem sellest, kuidas eluga toime tulla. PERIPATEETIKUD Theophrastos (370-285 eKr) Lesbose saarelt. Ta kuulas koos Aristotelesega Platonit. Theophrastos juhtis Lükeionit üle 34 aasta. Lükeion saavutas tema ajal õitsengu (kuni kaks tuhat õpilast). Süüdistus ateismis sundis teda Ateenast lahkuma kuid varsti kutsuti ta auga tagasi. Eudemos Rhodosest ( ak ~300)tegeles loogikaga. Straton (skolarh 287. e.m.a., juhtis kooli 8 aastat, suri 270 e.m.a.). Antiikajal nimetati Stratonit "füüsikuks", kirjutas teoseid samuti loogika, eetika ja poliitika alalt.
· "Ei saa eitada, et isiksusesõnade seos isiksuse struktuursete ühikutega on väga kompleksne." (1937: 304) · Isiksusesõnade algallikaks on kaks väga erinevat motiivi: (a) tähistada kalduvusi, mida saab järeldada oma kaaslaste käitumisest nt sõbralik, jutukas; (b) väljendada ajastuomaseid teooriaid ja uskumusi inimestevaheliste erinevuste päritolu kohta nt joviaalne (< Jupiteri mõju), melanhoolik (< palju musta sappi), südametu, külmavereline. Inimtüübid · Theophrastos (u 372-288 eKr) kirjeldas 30 inimtüüpi, millest ükski ei olnud kaugeltki meeldiv. Hiljem on "karakterikirjandus" olnud aeg-ajalt väga populaarne. 19: Räpakus on ebameeldivust tekitav keha hooletusse jätmine, räpakas aga keegi selline, kes käib ringi leeprahaigena ja lööbes ja pikkade küüntega ja väidab, et need on tal pärilikud tõved, sest needsamad on temal endal ja ta isal ja vanaisalgi, ja et ei ole kerge end nende suguvõssa sokutada. Isiksusesõnavara "koondamine"
Populaarsed konstruktid 1950-60-ndatel: autoritaarne isiksus (Adorno jt), saavutusvajadus (McClelland), ärevus (Spielberger), väljast sõltumatus (Witkin). - Joonepsühholoogia (trait psychology) kriitika. Mischel (1968): joonte madal situatsioonidevaheline kooskõla ja ennustusvõime. Situatsionism ja interaktsionism. - Isiksusepsühholoogia ajalugu Allport (1937) eristab kuut "koolkonda" isiksusepsühholoogia eelajaloos. - Kirjanduslik karakteroloogia (Theophrastos; La Bruyère). Karakteroloogia oli 17. sajandil väga populaarne kirjanduszanr, nt on 1891 välja antud antoloogia "Character writings of the 17th century". Theophrastose "Inimtüübid" on tõlgitud eesti keelde (Ivo Volt, TÜ Kirjastus, 2000). - "Kehamahlade" psühholoogia (humoral psychology;Galenos, Hippokrates; Kant, Wundt).Klassikalised temperamenditüübid (melanhoolik, koleerik, flegmaatik, sangviinik) ning nende postuleeritud seos "kehamahladega" (must sapp, kollane sapp, lima, veri).
Loomulikus süsteemis on aluseks oluline tunnus (tunnused). Kunstlikus süsteemis on liigitamise (klassifitseerimise) alus kokkuleppeline - näiteks tähestikuline, või formaadijärgne raamatute paigutus raamatukogus (nagu seda on raamatud ELUS-is või Morton Arboretum'i raamatukogus USA-s). 6.2. Elusolendite süstematiseerimine algas (teaduslikul alusel) ilmselt Aristotelesega, kes jagas loomad verega ja vereta loomadeks, need edasi 'perekondadeks' - näit. kalad, linnud, imetajad. Theophrastos (371-268 e.m.a.) eristas puud, põõsad, rohttaimed ja nendel 'loomulikud sugukonnad', mis näiteks vastavad tänapäevastele liilialistele, sarikõielistele. Clusius eristas 1698. a. kaks rühma seeni: söödavad ja mürkseened. See on tüüpiline kunstliku süsteemi näide: klassifitseerimise aluseks pole organismide eneste olulised tunnused, vaid inimese suhtumine seente kasutamisse. Täna- päevasele süstemaatikale pani aluse Linné, kes lähtus hulgast läbimõeldud
ei ole eristunud esikooreks ja steeliks esikoor ja steel ¼ liikidest; kõrrelised; käpalised e. orhideelised ¾ liikidest; roos-, liblik-, korvõielised (1/10 (ca 20000)! (enim) õistaime liiikidest! ~ 25000). Nt. palm, iris, tulp, bambus, rukis, mais, liilia. *Botaanika areng Loodusrahvastel väga hea looduse tundmine: toit, ravi, ohud. Neil on olemas küllaltki objektiivne liigikontseptsioon. Teaduslik botaanika: Vana-Kreeka (Theophrastos). Tänapäevane botaanika algas 17 sajandil: teaduslik kirjeldamine. 19. sajand – kogunenud teadmiste üldistamine (detailide täpsem kirjeldamine ei andnud enam oluliselt uut teavet, osutus müraks)
tsiteerijad, kuigi esitavad oma teostes varasema filosoofiatraditsiooni põhjalikke analüüse. Aristoteles oligi esimene, kes pakkus süstemaatilise ülevaate varasemast filosoofia ajaloost (veel Hegel ütles oma loengutes filosoofia ajaloost, et kreeka filosoofia tundmaõppimiseks pole midagi paremat kui lugeda "Metafüüsika" esimest raamatut). Aristotelese vaated ja meetodid võttis hiljem üle tema peamine õpilane Theophrastos, kes kirjutas 18 raamatust koosneva "Füüsikute arvamusi" (Physikôn doxai), mis on säilinud katkenditena. Nagu Aristoteles, nii käsitleb ka Theophrastos füüsikute õpetusi probleemidekeskselt. Platoni Akadeemiat juhtinud Kleitomachose 120. a. paiku e. Kr. koostatud Theophrastose teosel põhinev väljavõte on olnud allikaks Sextus Empiricusele, Cicerole ja Poseidoniose stoikute koolis I saj. esimesel poolel e. Kr. kirjutatud teosele "Muistsed arvamused" (Vetusta placita).
Hellenistlike kuningriikide pealinnades tekkisid teaduslikud keskused ja raamatukogud. Eriti tähtsad kultuuri- ja teaduskeskused olid Aleksandria Egiptuses, Pergamon ja Antiookia Orontese ääres. Ka Ateena säilis esmajoones filosoofiakeskusena. Aleksandrias rajati siia Ptolemaiose soosingu all võimas raamatukogu. Lisaks rajati kuninga õukonna juurde Museion, teaduslik asutus, mis seisis muusade kaitse all. Eri teadusharud eraldusid üha enam filosoofiast. Aristotelese õpilane Theophrastos - "botaanika isa". Aleksandria matemaatikutest oli kuulsaim Eukleides (III) saj. Ta õpetas Museionis geomeetriat. matemaatika ja astronoomia suure tõusu oluliseks eelduseks oli vana-kreeka ja vana- ida, eriti babüloonia teaduse süntees. II saj. suur tõus meditsiinis. Filosoofia (55, 56, 57) Kirjandus (54) Kujutav kunst (58) 54. Hellenismiajastu kirjandus Tekkis polisliku korra lagunemise ja paljusid rahvaid ühendava Aleksander Suure riigi moodustumise ajal
nt taimne hing (kasvamist korraldab) ja asub nabas, loomne hing, mis annab elu, asub südames ning siis veel see (mõistuslik) hing, mis ajus, see ainult inimesel. Hellenistlik periood. Kõiki loodusteadusi käsitles Aristoteles (elas klassikalise perioodi lõpus, oli hellenismi-perioodi suurkuju Aleksandri õpetaja), kes lõi üldise looduse (universumi) süsteemi. Aristotelesest alates nimetati kogu loodusteadust füüsikaks või füsioloogiaks (õpetus physis'est). Aristotelese õpilane Theophrastos pani aluse mineraloogia, botaanika, füsioloogia ja psühholoogiauuringule. 9 Aristoteles oli Platoni õpilane, kuid lahkus mingil hetkel Akadeemiast ning asutas 435. e.Kr. Lütseumi. Oli pigem loogik-teadlane, kui filooof-moralist. Aristotelese saavutused on loogika, füüsika, bioloogia ja humanitaarteaduste alal. Tema põhimõteliselt need distsipliinid rajaski, lisaks kasutas veel metafüüsika mõistet kõige
annaabi.ee 
