tingimus ja sellisena alus, mis valitseb kõige oleva üle. Eeldus, et olev tervikuna on elav. Eleaatide koolkond Lõuna – Itaalias asunud kreeklaste linnriigi Elea järgi Parmenides, Xenophanes, Zenon Parmenides (u. 540 – 480) Poeem “Loodusest” Filosoofiline teos müüdi vormis. Jumalanna õpetus: olev peab paratamatult olema või paratamatult mitte olema või peab niihästi olema kui mitte olema, mis on aga võimatu. Parmenidese järgi on olev tekkimatu, hävimatu, jagumatu, täiuslik ja liikumatu. Esmakordselt esineb olemise mõiste! Parmenides Parmenides Teadlikkus mõistuse ja kogemuse konfliktist Näivus ja tõelisus alethes - tõeline, tõene Doxa – arvamus Sofistid Vaidluskunsti õpetajad Varasemate filosoofiliste õpetuste kriitika Protagoras: “Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on” Relativism (ka subjektivism ja skeptitsism)
Vaateid maailmale ja hingele Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja ühtlasi otstarve. Meeltega tajutav maailm on ebatäiuslik, tekkiv ja kaduv. Sellepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meeltega tajutav maailm ei saa olla igavene, sest ta sisaldab mitteoleva muutlikuse printsiipi. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, millest ta tuleneb. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu, muutumatu ning lihtne. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on muutumatu, igavene, keha aga muutuv, teisenev, tekkiv ja kaduv. Inimese hingel on kolm osa: mõistus, emotsioonid ja iha. Olulisim ning kõrgeimosa hingest on mõistus, mis moodustab hinge tõelise olemuse. Ideaalriik Ideaalses riigis peab olema kolm seisust: valitsejad, sõjamehed ja käsitöölised.
üks saab tõene olla. Ning kolmandat võimalust antud ei ole. Paistvus, mis ei kooskõlastu tõeste arutlus-eeldustega, peab olema näivus. Näivusest tuleb aga hoiduda ja püsida oleva enda tõese käsituse juures. Oleva enda karakteristikud. Lähte-eeldusest tõe teel – olev ise on ja olematut ei ole – tuletab Parmenides nüüd oleva enda “karakteristikud” (shemata). Nimelt peab olev ise antud tõesest eeldusest tulenevalt olema tekkimatu (ageneton), hävimatu, täielik, liikumatu, lõputa (ateleston), ilma mineviku ja tulevikuta (ajatu), üks ja pidev (hen syneches) (DK B 8, 3-6). Järgnevalt vaatleme argumentatsiooni, millega Parmenides niisuguse väiteni jõuab. Ontoloogiliselt fundamentaalne oleva enda karakteristik on tema ühtsus. Theophrastos on Parmenidese argumendi kokku võtnud nii: “Mis on olevast erinev, ei ole olev. Mis ei ole olev, on olematu. Niisiis on olev ühtne
Keha on Platoni järgi noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala - taeva. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne -- olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist elab hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.
Platon on seisukohal, et inimesel pole õigust endalt elu võtta, ta peab ootama, et Jumal teda kutsuks (Salumaa, 1991, lk 69- 70). 1.4 Xenokrates (396 – 314 eKr) Xenokrates omistas hinge surematuse ka loomahingele. Seetõttu propageeris ta loobumist liha tarvitamisest, kuna seeläbi omandavat jõudu üksnes hinge madalam osa- mõistmatus (Salumaa, 1991, lk 88). 1.5 Aristoteles (384-322 eKr) Aristotelese arvates on mõistuslik vaim muutumatu, kadumatu – seega ka surematu ning tekkimatu. See kehtib vaid hinge mõistusliku osa suhtes: nii vegetatiivsed kui ka animaalsed elemendid hävivad koos kehaga (Salumaa, 1991, lk 124-125). 1.6 Straton (u 335-269 eKr) Straton kuulub peripateetikute koolkonda. Straton eitab igasuguse hinge ning vaimsuse olemasolu. Ta väidab, et hing „peab elu lõpul üha enam nõrgenema ja lõpuks hävinema“ (Salumaa, 1991, lk 144). 1.7 Stoikude koolkond Hinge surematuse küsimuses esineb stoikude koolkonnas erinevaid seisukohti. Õpetus
Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala taeva (ouranos), mis on paarituna iseenda armuke, s.t autarkne. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist "elab" hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.
eristamiseni- ideeõpetuseni. Üldine on mõeldav, mitte kogetav. Üldmõiste sisuk on asjade olemus-idee. Metafüüsika põhiküsimuse vastus- olev on tervenisti idee. Üldmõisted on tal ülimad realiteedid. Idemaalima isel- ideed on muutumatud, igavesed, ainulised. Olev ise jag 2ks: nähtav maailm(meeltega tabatav, näivus, paistvus, tekkimine, hävimine, ajaline, ruumilis-kehaline, nähtuste paljusus, ebatäisulikkus) ja ideede maailm (mõistusega tabatav, tegelik, tõeline, tekkimatu, hävimatu, muutumatu, igavene, ajatu, ruumiliste karakteristikuteta, ühtne, täiuslikkus, normatiivsus). Ideepüramiid tipneb ideega, mis sis kõiki teisi- hüvesuse idee. Idee suhe nähtustega:ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. Nähtus saab osa ideest. Hinges kolm osa: mõistuslik, tahtev ja himustav- mõistusliku kaudu seotud idineme ideemaailmaga. 8. Aristoteles eeldab üldist elementi filosoofia teemana. Filosoofia ül on määratleta, mis on
Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala - taeva, mis paarituna iseenda armuke, autarkne on. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne -- olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist elab hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.
kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: ,,arche, ainuline alus on olev" järelduse, et ,,olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv, tekkimatu, hävimatu" (kõik tuntud atribuudid oleva algele, aga rakendatuna nüüd oleva tervikule). Õpilane Zenon, kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn. Kuulus kangelane Achilleus hakkab kilpkonnaga võidu jooksma, kuid annab talle ilmse ebavõrdsuse tõttu 100 m edumaad. Kuid kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne. lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Aporia põhineb eeldusel:
Kaunis näiteks ei või olla kasulik.Asi saab ju kasulik olla alati ainult mingis suhtes,s.t. ta ei ole absoluutselt kasulik.Kaunis ei või olla ka sobiv,kuna sobiv on Platoni arvates see,mis laseb asju vaid paista kaunina.Kaunis,mida otsib Platon, ei ole paljas näilisus. Sama kehtib Platoni arvates kõikide teiste esemete klasside ja nende omaduste suhtes.Meelelise maailma igale ühenimelisele enemete klassile vastab mõistusega tabatavate esemete maailmas mingi igavene,tekkimatu ja hävimatu absoluutne põhjus sellele,mis teeb asja nimelt antud,mitte aga mingisse teise klassi kuuluvaks.See ülesanne on lahendatav eelkõige täna sellele,et uurimise ese eksisteerib objektiivselt,tegelikkuses endas.Seda asja absoluutselt ja objektiivselt eksisteerivat põhjust ning asja samavõrd absoluutselt ja objektiivselt eksisteerivaid omadusi nimetab Platon kõige sagedamini ,,eidoseks" või" ideeks".
Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee. Ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. On selge, et ideid ei saaks tunnetada kui inimene kuuluks jäägitult nähtuste valdkonda. Nähtav maailm: Meeltega tabatav, Näivus, paistvus, Tekkimine, hävimine, muutumine, Ajaline, Ruumilis-kehaline, liitne, jagatav, Nähtuste paljusus ja individuaalsus, Ebatäiuslikkus. Ideede, olemuste maailm:Mõistusega tabatav, Tegelik, tõeline, tõevaldkond, Tekkimatu, hävimatu, muutumatu, Igavene, ajatu, Ruumiliste karakteristikuteta, lihtne, Ühtne, universaalne, Täiuslikkus, Normatiivsus. 7. Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult, seda nimetatakse teleoloogiliseks maailmakirjelduseks. Ükski põhjus ei saa esineda teistest eraldi. Iga tagajärg on põhjuseks mingile uuele sündmusele, iga mõne teise liigutaja poolt liikuma pandud sündmus paneb omakorda midagi uut liikuma. 8. Keskajal oli filosoofia roll kultuuris sekundaarne
raamat”, “Ürikute raamat”, “Laulude raamat”, “Rituaalide raamat” ning “Kevade ja sügise annaalid” • Kong Fuzi tee reguleerib eetikat, tavandeid ning püüab perekonnas ja ühiskonnas luua korda ja harmooniat. • Kõige aluseks on õpetajate ja traditsioonide austamine • Taoism • Allikas ja tagatis kõigele, mis sisaldub selles või mõnes muus maailmas • “Tekkimatu tekitaja” ehk kõigi asjade allikas • Näitab kuidas elada vastavuses taoga, minnes kaasa vooluga, võitlemata selle vastu • De - vägi enda realiseermiseks kõigis asjades • Taoismi rajaja on Laozi • Taoismi aluseks on: • Dao Dejing • Isiklikud müstilised mõtteavaldused • Algselt ühiskonna vajaduste rahuldamiseks • Zhuangz • Mõjutas filosoofilise taoismi (daojia) aregngut
Vaimu ja keha suhe- haigus seotud kurja vaimuga Hipokrates Pidas vaimu ja keha üheks koosluseks. Humoraalne teooria- haigestumise teooria- haigusseisundid on seotud keha funktsioonidega. Neli kehavedelikku- Suvi kollane sapp, Sügis Must sapp,. Talv Lima, Kevad Veri. Mis viib tasakaalust välja- Välistegurid, Päike.. Platon Eristas Keha ja vaimu. Hing ja Vaim on oemuselt sarnane kogu maailmale. Hing on igavene, tekkimatu, hävimatu, liigumatu ning ise on liikumise põhjuseks. Hing ideeline, keh aon tekkiv ja kaduv. Hinge tõelise olemuse moodustab Mõistus. Galenos (129-199) Vana-Rooma arst ja anatoom Toetus Hipokratese vaadetele. Loomade lahkamisele toetus Arvas, millistele haigustele vastav isiksusetüüp mis oli määratud keha vedelike järgi vastavalt Hipokratesele. Võib ka haigestuda teatud haigustesse vastavalt. Nägi, kui kehaline kui psüühiline haigus on kehalisel baasil.
Vt. Platoni “Pidusöök” (Symposion) 210e-212a. Kummagi valdkonna karakteristikud: Nähtumuste maailm Asjade iseendast, olemuste maailm Meeltega tabatav Mõistusega tabatav Näivus, paistvus, ebaehtsus Tegelik, tõeline, tõevaldkond Tekkimine, hävimine, muutumine Tekkimatu, hävimatu, muutumatu Ajaline Igavene, ajatu Ruumilis-kehaline, liitne, jagatav Ruumiliste karakteristikuteta, lihtne Nähtuste paljusus ja individuaalsus Ühtne, universaalne Ebatäiuslikkus Täiuslikkus, puhas olemine Normatiivsus
neil hõivata akropoli ja hoida mehi nende himudega endast eemal seni, kuni viimased sõjakirest hoolimata pidid rahu sõlmima. PARMENIDES: 5. sajandil eKr jätkasidmõtlejad vastuse otsimist küsimusele, kuidas on maailm tekkinud ja kuidas ta toimib. Omamoodi väljakutse järgnevatele põlvedele esitas 6. ja 5. sajandi vahetusel Itaalia filosoof Parmenides, kes lähtus väitest, et ,,olev on ja olematut ei ole", ning tuletas sellest loogiliselt järelduse, et olev on tekkimatu, jagamatu ja liikumatu. Sellist tõeliselt olevat saab tunnetada vaid mõistusega, meeleandmetega kogetav on aga vaid näivus. Järgnevad filosoofid selle järeldusega täiel määral ei nõustunud, püüdes seletada, kuidas igavesest ja muutumatust olevast tekivad ajutised ning muutuvad nähtused. DEMOKRITOS: Kõige täiuslikuma seletuse füüsilise maailma ehitusele ja toimimisele leidis nn atomistlik koolkond, mille kuulsaimaks esindajaks tõusis 5 4 sajandi vahetusel eKr Egeuse
Sündsusetu sõna kasutus. (Aischylos, Sophokles, Euripides, aristophanes) Filosoofia- deduktiivne, loogikapõhine, filosoofia jätkuvalt tegenes maailma üldist struktuuri puudutavate probleemidega 5 saj . Aga nüüd see seletamine läks loogilisemale põhjale. Selle murrangu tõi 5 saj päris algul Parmenides, Eleast , lõuna-itaaliast pärit, rääksid ühtesest olevast. Tema mõtles oleva üle ja leidis et oleva peamine omadus on see et tema on . Olematut ei ole. Olev on tekkimatu, hävimatu, jagamatu ja liikumatu. Meil on teada osalt ka tema argumentatsioon, Olev on tekkimatu ja hävimatu aga ta peab olema jagatav ja liikuv oli teiste arvamus. *Sitsiiliast pärit Empedokles-olev jaguneb tulest ,veest, õhust ja maast, ja liikuma paneb armastus ja vaev. *Anaxagoras- õpetas et kõik koosneb lõpmata erinevatest seemnekestest , mida paneb liikuma mõistus (nus) *Demokritos 5 saj lõpul 4 saj kolm esimest kümmet- väitis et koosneb jagamatutest algosakestest ja tühjusest
teadmatus loobki mustkunstniku triki maagiliseks nii kui teatakse triki toimemehanismidest või nähakse neid, kaob trikkide maagilisuse sära. Need on illusionaarsed. Universum on samuti illusioon. Universum on tegelikult teistsugune, kui ta meile paistab. Universumit ei ole tegelikult olemas. Selles seisnebki Universumi põhiolemus. Seda lihtsalt ei ole olemas. ,,Olematus" ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus, põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). ,,Tühjus" ( olematus ) ei saa ju kaduda ega tekkida nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune. 2.8 Ajaparadoksid Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema ( või vanaisa ) paradoksis. See tähendab lühidalt järgmist. Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta näiteks tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul
teadmatus loobki mustkunstniku triki maagiliseks – nii kui teatakse triki toimemehanismidest või nähakse neid, kaob trikkide maagilisuse sära. Need on illusionaarsed. Universum on samuti illusioon. Universum on tegelikult teistsugune, kui ta meile paistab. Universumit ei ole tegelikult olemas. Selles seisnebki Universumi põhiolemus. Seda lihtsalt ei ole olemas. „Olematus“ ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus, põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). „Tühjus“ ( olematus ) ei saa ju kaduda ega tekkida – nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune. 2.8 Ajaparadoksid Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema ( või vanaisa ) paradoksis. See tähendab lühidalt järgmist. Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta näiteks tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul
teadmatus loobki mustkunstniku triki maagiliseks nii kui teatakse triki toimemehanismidest või nähakse neid, kaob trikkide maagilisuse sära. Need on illusionaarsed. Universum on samuti illusioon. Universum on tegelikult teistsugune, kui ta meile paistab. Universumit ei ole tegelikult olemas. Selles seisnebki Universumi põhiolemus. Seda lihtsalt ei ole olemas. ,,Olematus" ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus, põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). ,,Tühjus" ( olematus ) ei saa ju kaduda ega tekkida nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune. 2.8 Ajaparadoksid Järgnevalt tutvume ajaparadokside võimalike lahendustega, mida on välja pakutud ja mis tunduvad olevat reaalsed ja kooskõlalised olemasolevate aja ja ruumi füüsikateooriatega. Oletame nüüd seda, et inimene liigub ajas minevikku ja tapab ära näiteks oma vanaema. Mis juhtub siis ajaränduri enda eluga
annaabi.ee 
