Tammsaare peremehekontseptsioon (0)

Tammsaare peremehekontseptsioon
Tammsaare teostes on tihti vastanditeks hea ja kuri. Tubli , töökas ja aus peremees ning kaval ja rahaahne naabrimees.
Romaanis „Tõde ja õigus“ on omavahel pidevalt tülis naabrimehed Vargamäelt – Oru Pearu ja Mäe Andres. Andres on noor mees, kes asub elama Vargamäele koos naise Krõõdaga. Nende igapäevatoimetusteks lisaks maatööle ja elujärje parandamisele on ka naabriga vingerpussi mängimine ja teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleem seisneb tõe ja õiguse otsimises. Ükskõik kui palju Andres ka oma maaga väsimatult ei rassiks, tundub talle ikka, et neist pingutustest hoolimata jääb õigus Tagapere Pearule.
Esimene suurem tüli naabrite vahel tõuseb kraavi kaevamisest. Andrese maa on märg ja liigniiskusest lahtisaamiseks pakub ta Pearule võimalust, et kaevata kraav maa piiridele. Kasu oleks sellest saanud kõige rohkem Andres ja Pearu nõustub sellega ainult siis, kui kraav tervenisti tema maa peal on. See tähendab aga, et Andresel ei ole sellega erilist seost. Hiljem kõrtsis hõõrub Pearu seda naabrimehele nina alla. Tülisid tekib neil nii suurte kui väikeste asjade pärast küll ja küll veel.
Pärast Krõõda surma muudab Andres oma suhtumist : ta saab aru, et oli naist üleliia koormanud ja eiras naise pisaraid. Selline mõtlemine ei kesta kaua, kuna varsti saab perenaiseks Mari ja kõik algab uuesti otsast peale.
Pärast sulase Jussi surma muutub naabrite vahekord aina veidramaks. Pearu uskus, et ainult tema võib krutskeid korraldada, aga ei – ühel ööl lasi Andres purjus ja magava Pearu oma viljapõllule sõita ja nõudis selle eest hiljem kohtus raha. Oru peremees aga ei teadnud , kuidas ta sinna põllule üldse sattuda sai. Andres tunnistab Pearule kõik üles, aga sosinal kõrva sisse, nii et mitte keegi teine ei kuule. Selle peale tõuseb tüli, mille kõrtsmik lahendab. Pärast seda sündmust mõistab Pearu, et Andresel on palju rohkem vigureid varuks kui temal .
Teose esimese osa lõpus lahkub peretütar Maret naaberpere Joosepiga omaette elama. Noor Andres suundub kroonut teenima , noormees ei ole kindel, kas ta tuleb Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on üldse kahtluse all.
Romaan „Kõrboja peremees“ on teos, milles on juttu vanade ja noorte suhetest, armastusest ja takistustest, mis ei lase õnnelikult elada.
Teose peategelaseks on Katku Villu, kes on keerulise iseloomuga noor mees. Ta ei ole kuigi seltsiv, pigem tagasihoidlik ja vaikne. Samas oli ta mõnikord ka riiakas – tülitses tihti tühiste asjade pärast. Kõik teadsid tema kergesti süttivat iseloomu. Teisest küljest oli ta ka väga töökas, pärast vanglast vabanemist ehitas ta Katkule uue keldri, puhastast Kivimäe kividest, et viljapõld rajada. Tema isa poega selles ei toetanud, sest tema arvates olid Villu plaanid liiga suured ja sobisid pigem Kõrbojale.
Vanglas oli Villu sellepärast, et tappis mehe, kes tema poja ema, Kuusiku Eevit, kiusas . Eevi ootas Villut terve selle aja, mil Villu vangis oli. Ta lootis, et mees hakkab pärast vabanemist temaga elama, aga Villu isa ei olnud vaese miniaga nõus ja seetõttu pidid noored lahus elama.
Kõrboja Anna tuli linnast koju isa tallu perenaiseks. Selle puhul korraldas ta kiigepeo ja kutsus ka Villu sinna. Mees jõi end aga purju ning hakkas Kivimäel kive lõhkama. Kahjuks juhtus õnnetus – ta jäi ühest silmast poolpimedaks ja kaotas parema käe sõrmed. Haiglast koju jõudes lubas ta Eevile, et nad hakkavad nüüd koos elama. Anna kutsus aga Villut Kõrbojale peremeheks. Villu ei tahtnud sellest mõeldagi, et Anna santi endale tahab. Seepärast lasi Villu end öösel maha ja Eevi jäi ikkagi lapsega üksi.
Pärast kurba sündmust otsustas Anna taas linna elama asuda , kuid kohtas enne äraminekut Eevit ning kutsus naise koos pojaga Kõrbojale elama. Anna hakkas väikesest Villust Kõrbojale peremeest kasvatama.
„Põrgupõhja uus Vanapagan “ räägib loo sellest, kuidas Vanapagan läheb maale elama, selleks, et õndsaks saada. Jürka ehk Vanapagan oli jõu poolest väga võimas, aga mõistuselt kehv . Ta ei osanud tihtilugu head halvast eristada. Omadustelt oli ta aga väga töökas ja heasüdamlik ning kohati natukene rumal.
Jürka naabriks oli aga Kaval-Ants. Ta oli täielik Jürka vastand – tark, edukas, kaval ning rikas. Rikkaks oli mees saanud pettusega. Ta tegi kõike ainult selleks, et raha saada. Jürkaga teeskles ta sõprust ainult selleks, et too enda maja ja maa mehe nimele kirjutaks. Jürka oli aga nii kergeusklik, et jäi Antsu juttu igakord uskuma ja lõpuks kaotas ta kõik, mis tal oli.
Epiloogis pöördub Jürka tagasi taevasse , lootes, et nüüd saab ta õndsaks. Peetrus aga ei tea, mida teha, sest Jürka on ju siiski vanapagan. Nii oligi Jürka maal elamine mõttetu, sest õndsaks ta ikkagi ei saanud.
Tammsaare peremehed on nagu tõelised talupojad kunagi – töökad, tagasihoidlikud, ausad. Nad ei otsi rikkust ega kuulsust , tähtis on, et oleks töö, mis toidaks peret. Iga tegelane tema loomingus on kindlasti omamoodi ja eriline, aga neid ühendab läbiv töökus. Alati on vastamisi hea ja halb, rikas ja vaene, ausus ja pettus. Kui romaani nii öelda hea tegelane on töökas ja ausat tööd teeb, siis kindlasti on keegi, enamasti naabrimees, kes töö tegemist väga ei armasta ning rikkust aina suurendada tahab.
Tammsaare teosed on väga huvitavad ja kirjutatud nii, et nad panevad tõeliselt inimese mõtlema, need on väga sügava mõttega. Mulle meeldisid kõik need teosed väga, eriti muidugi „Tõde ja õigus“, sest see teos oli vahepealt eriti nukker , kohati karm, aga ikka valitses armastus ja tõe ning õiguse väljaselgitamine.