Tammsaare ja Mefisto (0)

MÄRJAMAA GÜNAASIUM

Maarit Tilk

TAMMSAARE JA MEFISTO

Referaat

Juhendaja : Marju Retsja

Märjamaa 2009

TAMMSAARE JA MEFISTO

Seotust Vargamäe Andrese ja Fausti vahel on näinud nii paljudki . Sellest on kirjutanud Jean Gionot “Tõe ja õiguse” prantsuskeelse väljaande eessõnas, Ain Kaalep essees “Tammsaarega Samarkandis” ja isegi Tammsaare ise on seda maininud.
Nii Faust kui Andres mainivad kraavi enne oma surma. Kui leemurid juba Faustile hauda kaevavad, ütleb ta: “Päev-päevalt teateid too, too kiirel traavil, kuis sigib pikkust alustatud kraavil” ning minut peale nende sõnade ütlemist heidab Faust hinge. “Tõe ja õiguse” viiendas köites ütleb Indrek Andresele: “Isa, ma olen nii rõõmus, et sa oma silmaga võisid näha, kuidas inimesed juba jõe kallal tööl…” Ja Andres vastab: “Tahaks ühes jumalamehega öelda: Issand , nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näind.” Hetk hiljem sureb ta.
Faustilist tüüpi kangelase võib teosest ära tunda üksinduse järgi, kuid see kehtib siis, kui tema vastu tegutsevad mitu või siis paljud teist- või koguni seitsmendajärgulist formaati tegelased. Talle võib ka olla vastu antud võrdväärne ja temaga seotud vastastegelane. Sel juhul, võib tekkida küsimus, et kuivõrd sarnaneb ta Mefistoga.
Esimest korda on maininud Oru Pearu ja Mefisto võimalikku ühtivust Tammsaare ise. Oma kuulsas “Avalikus kirjas” kirjutab ta: “Tema oleks võinud kergesti nõrgausulistele lugejaile seletada, et Pearus oleks nagu midagi Mefistost, muidugi talupojarüüs.” Krossi arvates võib sellest passaažist järeldada, et Tammsaare teadlikult sisendas lugejale Andrese ja Fausti assotsieerumise mõtet.
Ain Kaalep aga järeldab oma essees Tammsaare passaažist, et Tammsaare ise vihjab sellele, et Pearu sarnasus Mefistoga on naeruväärne ja mõttetu. Jaan Kross ise ütleb: “Tundub, et sobiva lähenemishüpoteesina on Fausti-Mefisto ja Andrese-Pearu punktiirne, aga salgamatu rööbiklus koguni üpris kõlblik.”
Fausti-Mefisto paaris on võrdselt tegemist kosmilis-universaalsete ja Andrese-Pearu paaris võrdselt inimlik-külamehelike nähtustega. Nende kõige suuremaks erinevuseks ongi sisemiselt tasakaalustatud paaride eritasandilisus. Esimesi seob alguses sõlmitud kihlvedu ja Fausti esiletõus kosmilise Mefisto kõrval. Mõlemad on ka seotud Goethe tahtel keskaja ja antiikmütoloogiaga. Teine paar aga ei ole seotud mingi üleloomuliku nähtusega. Nende tegevusi ei ilmesta kosmilis-tähenduslikud tagamaakujutlused, peale nende enda sisetunne, mis on seotud piibliga ning, mis väljendub Andrese kõnelemisel Issandaga ja Pearu pilkavas lõõpimises pühakirjaga. Ka nende elu, mida Tammsaare neid elama paneb, on täiesti tavapärane külainimese elu.
Fausti ja Andrest ühendab nende rahuldamatu pürgimuslikkus. Mefisto ja Pearu olemuse vahel on märksa raskem leida sarnasusi. Pearul on rõhk pigem absurdsetel ja isekatel tempudel, Mefistol aga negatsioonil. Kõige suurem erinevus ongi selles, et Pearu ei ole Andrese võrgutaja, teenija ega hingepüüdja.
Aimatavaid sarnasusi võib leida veelgi: Pearu musta koera tungimine Andrese majja ja jõuluvorstide ärareostamine evangeeliumi lugemise ajal ning ahjuroobi maha kukkumine koera sisenemisel, mis ei lasknud tal lahkuda – musta puudli ilmumine Faustile lihavõtte hommikul ning selle ulgumine Fausti Johannese evangeeliumi lugemise ajal ja pentagrammi vigane nurk, mis lubas küll puudlil Fausti kambrisse siseneda, kuid sealt välja pääseda ei lubanud; Pearu lobasuine kõrtsijutt Sauna-Mari ning Andrese kohta, mis oli üheks Jussi surma ajendiks – Mefisto roll Valentini surma provotseerimises.
Ain Kaalep on oma essees toonud välja paralleelsuse Indreku ja Fausti nime vahel. Ja on ka juttu teinud Maurusest kui pahupidi -Mefistost noore tõeotsija Indreku taga. Samas, kui Mefisto põhiomaduseks on absoluutselt terviklik must kristalsus, on härra Mauruse eripäraks suur sisemine lõhkisus. Aga rohkem mefistolikkust temas ei leidu, kuna ta on liiga formaadita ja ka liiga tragikoomiline tüüp.
Kuna härra Maurus on Indreku võrgutaja ja hingepüüdja, on nende kooslus lähedasem Fausti-Mefisto suhtega kui viimaste suhe Andrese-Pearuga, kuigi Maurus pole sõlminud Issandaga taevast kihlvedu Indreku hinge pärast. Siiski kirjutab Jaan Kross, et Pearu on rohkem mefistolikku mõõtu kui Maurus, kuid lisab, et Mauruse asend Indreku suhtes ja Mauruse püüdluste fantaalses luhtumamõistetuses on mefistolik geen salgamatu.
Sarnasusi võib leida ka Tammsaare enda teostes. Näiteks „Tõe ja õiguse“ ja „Põrgupõhja uue Vanapagana“ vahel. Mõlemad on sisupoolest sarnased -talupojaromaanid ja vastavad konkreetsetele Eesti oludele. Ka mõlemas romaanis on lunastus , kuigi esimeses armastus, teises aga õndsus ja, et lunastust saavutada, tuleb teha tööd. Tammsaare meelest ongi kõige tähtsam töö, mis on kõige aluseks. Töö aga seisneb maaga võitluses. Ka sarnasusi võib leida tegelastes – mõlemas on rõhk vastandtegelastel.
Kuigi on ka erinevusi, see on tulnud, kas autori enda soovist või aja muutumisest. Üheks erinevuseks on taevase proloogi ja fantastikaruumi puudumine „Tões ja õiguses“, „Põrgupõhjal“ aga on mõlemad olemas. Kuid „Põrgupõhja“ aluseks ongi Kaval-Antsu ja Vanapagana muistend, mis lisab teosele veidi ulmelisust.
Ain Kaalep ütles ühes ettekandes, et kui keegi on „Tõe ja õiguse“ Mefistoks, siis küll üksnes Tammsaare ise. Jaan Kross arvas selle väite põhjal, et seda loogikat kasutades tuleks väita, et ka Goethe „Fausti“ tegelikuks Mefistoks on Goethe ise.