10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 7 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2021-04-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
0 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Ottomart1
Õppematerjali autor
Prunnakam siga oli ilusam. Isegi sea kõhualust ei lõigatud siledaks. Las olla paksem. Ainult sea ninaots vooliti teravaks, et tal oleks mõnusam tonkida. Hobuse jaoks valiti sobivalt kõver või oksaharuga puuoks hobusepuu. Hobuse kõige tähtsam tunnus oli keerus kael. See tõusis tavaliselt kõrgele püsti ja oli kehast peenem. Kaela otsa lõigati kõrvadega pea. Mõnikord pandi hobusele ka pulkjalad alla ja takust saba taha. RAHVARIIDED Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvarõivaste nime all. Igal Eesti kihelkonnal olid oma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohkem kandma alles möödunud sajandil. Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäimist. Mõne töö
maarahvaks. Talurahva eneseteadvust tõstsid ka sajandi algul sisse seatud vallakohtud, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Lahendati talupoegade omavahelisi tülisid ja karistati väiksemate üleastumiste eest. Samal ajal hakkas kujunema talupoegade omavalitsus- vallakogukond. Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole, ehitama ja parandama teid. 19. sajandi algul oli eesti talupoja eluhooneks palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta
Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja toit Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati).
Muistsed eestlased RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil.
Eesti talutoit Sissejuhatuseks tutvustan lähemalt leiba, leivakõrvast, jooke, lauanõusid, kombeid, tööjaotust, uusi toite ja toidukordade jaotust. 1. Leib Eesti talurahva peamine toit esimese aastatuhande esimestest sajanditest peale oli teraviljast. Kõige tähtsamaks kujuneski pärast talirukki levikut teise aastatuhande algul rukkileib. Leiba ei jätkunud alati mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljale lisada aganaid, ikaldusaastatel isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda
Talurahva eluolu ja kultuur Külatüüpidena esinesid rida- ( Kesk-Eesti ), haja- ( Lõuna-Eesti ) ja sumbkülad ( Lääne-Eesti ja saared ). Inimesed elasid palkidest ehitatud rehielamutes, mille katused olid tehtud õlgadest või roost. Põrandad olid peamiselt kivist. Rehielamutes olid väga väikesed aknad või polnud üldse. Rehielamu sissepääs oli alati suunatud lõuna poole, et lõunast tõusev päike maja ja aeda soojendama hakkaks. Kõrvalhooneteks olid püstkoja sarnane suveköök, saun, ait, laut. Suvekööki kasutati soojal ajal söögi valmistamiseks, saunas sünnitati ning kasutati pesemiseks, 1 ait oli lukus, sest seal hoiti varusid, toitu ja teine ait oli riiete jaoks ning laut oli loomade jaoks. Talvel oli korstnata rehetuba ainus eluruum, suvel magati rehetoa kõrval olevas kambris. Taluõuel pidi asuma ka kaev ning õue piiras tara või aed. Rehetoas oli nurgas ahi, kus küpsetati kõige tähtsamat toitu - leiba ja lae all olid par
madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioone austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus uuenes kiiremini ja rohkem, sest Eestimaa kubermangu kaubanduskeskuseks oli Tallinn ja mõjutusi andis ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia. Lõuna-Eesti Lõuna-Eesti piirkonda kuulub 34 kihelkonda: Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja- Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa,
kuju. 2.Käilakuju leiti Soome majandustsooni (mitte territoriaal) vetest 3. Arvatav hukkunud laev asub 70 meetri sügavusel ja tegemist võib olla Hollandi tüüpi väikese kaubalaevaga (Jackt tüüpi laev) Põhiliselt esindavad merekultuuri meremeeste folkloor (hõlmab ka meremeeste uskumused), meremeeste loodud laulud (merelaulud), marinistide teosed, meresaadustest valmistatud suveniirid, meremeeste prestiiži- või tarbeesemete (nt. meremehekast) kunstiline töötlus, kõnepruuk, riietus (meremehe riietus), joogi- ja söögitavad. Merekultuuri valdkonda kuuluvad ka meretavad (nt. merematus) ja mererituaalid ning veesõidukite arhitektuur, rannaasutuste eripära, supelrandade kujundus ja sadamalinnade mererajatised ning elulaad. Eestis on vanema merekultuuri näiteid – sadamaehitisi, meremeeste maju, kirikute sisustust, laevaehituskohti jms.- säilinud Tallinnas, Pärnus , Narvas, Kuressares ja Haapsalus ning Ikla Kabli, Häädemeeste, Kihelkonna, Emmaste, Käsmu, Eisma jt
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid