Konna areng viljastumisest surmani: 1. Päev 1 Kudu e. muna. 2. Päev 3-4 Vastkoorunud kulles. 3. Päev 4-6 Konnakulles välislõpustega, toimub uimekurdude ja välislõpuste sugenemine. 4. Päev 6-9 Konnakullese välislõpuste suurima arengu staadium. 5. Päev 9 Konnakulles siselõpustega. 6. Päev 12 Konnakulles kopsudega, toimub välislõpuste kadumine ja kinnitumiselundi taandarengu staadium. 7. Päev 70 Konnakulles tagajalgadega. 8. Päev 84 Konnakulles esi-ja tagajalgadega, toimub lõpusekaane rebenemine ja eesjäsemete vabanemine, suuaparaadi ümberkujunemine ja eesjäsemete vabanemine. 9. Päev 84+ Veest kuivale siirdumine. 10. Päev 84+ Noor konn. Viljastumisest : Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul konnadel kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng
Känguru Rauno leppik 7.A · Kängurud ei jookse, vaid hüppavad. · Neil on suured tagajäsemed ja tasakaalu hoiavad nad suure sabaga. · Tugevate tagajalgadega 3- 4 meetriseid hüppeid tehes võib ta saavutada kiiruse 40-50 km/h. · Ema kukrust väljub poeg alles mitme kuu möödudes. Punane hiidkänguru · Punane hiidkänguru on imetaja. · Punane hiidkänguru esineb vaid Austraalias. · Ta on kõigist kukrulistest kõige suurem, aga toitub ainult rohust ja põõsaokstest. · See känguru on ainuke punase karvaga känguru.
Kogu talv munad mullas Munad kooruvad kevadel Areng vaegmoondega http:// www.arkive.org/common-field-grasshopper/c horthippus-brunneus/video-09.html Eluviis Soojalembesed Tegutsevad päeval Tegustevad maapinnal Rööv- ja taimtoidulised http:// www.arkive.org/common-field-grasshopp er/chorthippus-brunneus/video-08.html Heli tekitamine Pikatundlalised- eestiibadega (siristi, hõõrudes) Lühitundlalised- kattetiibade ja tagajalgadega (hõõrudes) http:// www.arkive.org/wart-biter-cricket/dectic us-verrucivorus/video-13.html Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Sihktiivalised http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Chrysochraon.disp ar.male.2001.11.06.jpg http://www.kalale.ee/ajakiri_w_sisu/media/pildid/ri tsikad_1.jpg http://farm4.static.flickr.com/3223/2735692223_9 f73dedfc7.jpg http://1.bp.blogspot.com/-ez1cmJF12uE/T-GhSx _E7sI/AAAAAAAACCA/sCNKPlAY47A/s1600/IMG_9105 .JPG
märgatavalt kiiresti. Igal liigil on teatud liigiomane värvigamma, mille piires võib ta oma värvi muuta. Värvi muutus on hea kaitse Kameeleoni surm Algul muutub kameeleon roosakaks. See värvimuutus algab suu juurest ja liigub aeglaselt tahapoole. Varsti muutub jälle pea ja tõmbub punaseks ning omandab üha erguma värvi, kuni lõpuks hakkab päris purpurina lõõmama. Muna on sünnipaik Pesa kaevatakse maa sisse. Harjaskameeleon kaevab tagajalgadega sügava augu, sõtkub maa siledaks ja muneb sinna 30-40 pärgamenditaolise kestaga muna. Munade areng 3-10 kuud. Mõned kameeleonid on munaspoegijad Tänan kuulamast!
Känguru Maailma suurim kukkurloom on esimene sümbol, mis enamikele Austraalia loomariigiga seostub. Tavaliselt teatakse ainult kängurut, kuid hüppavaid kukkurloomi on veel teisigi - vallabid, vallarood, potorood, pademelonid. Pildil on suurim kängurutest, punane känguru, kes võib kasvada kuni 2 meetri kõrguseks. Tugevate tagajalgadega 3-4 meetriseid hüppeid tehes võib ta saavutada kiiruse 40-50 km/h. Känguru poeg kaalub sündides kõigest mõne grammi. Ema kukrust väljub poeg alles mitme kuu möödudes, püsivalt õnnestub emal poega kukrusse pugemisest võõrutada alles aastaselt. Känguru omapärane paljunemismehhanism võimaldab uue poja "ootele panna" seniks kuni eelmine poeg on piisavalt vana, et ilma kukrusse pugemata toime tulla. See võimaldab kängurul uue järglase ilmaletoomist niipea, kui kukkur "vabaneb"
Emumäe läänenõlv on valdvavalt põllustatud. Emumägi on üks suurematest kvaternaari pinnavormidest Eestis. Emumäe tekkimine Kui igal loodusobjektil on olemas on muistend, siis Emumäel on ka rääkida oma lugu. Muistendi kohaselt on Emumägi tekkinud Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast. Nimelt puhanud kord sõjaretkelt naasnud Kalevipoeg nii sügavat und, et huntide ligitükimine tema hobusele jäi kuulmata. Esijalgadega kammitsais olnud hobune kraapis oma tagajalgadega hunte tõrjudes küll vägeva mäe kokku, ent lõpuks murdsid hundid ta siiski maha. Emumäe kaitseala Emumäe piirkonnas on kaks kaitseala. Emumäe maastikukaitseala (1978) – tegemist on Pandivere kagunõlva voorestatud pinnamoe väga ilmeka liustikutekkelise pinnavormiga, mida iseloomustab voore, oosi ja ripporgude kompleks. Arvukalt esineb sügavaid sulglohke, orge ja oitusid. Emumäe park – kus asuvad kaitsealused põlispuud.
Urgudes ja pesades sünnitavatel jäneselistel on pojad abitud, paljad ja pimedad. Neil, kes püsipesa ei sea, on pojad kohe nägijad ja karvased ning jooksevad pea laiali. Kogu pesakonnaga jänes ringi ei liigu. (4) Eluviis Jäneseliste hulgas on liike, kes kraabivad urge (viiksjänesed, mõned jänesed), ronivad puudel (osa jäneseid) või neid, kes ei ehita mingeid alalisi varjepaiku. Enamik jäneselisi jookseb kiiresti, hüpetega, end tagajalgadega maast lahti tõugates. Kiire jooks on kahtlemata kohastumus röövloomade käest pääsemiseks, sest toitumisviis ei eelda kiire kulgemise vajadust. (3) Toit on väga mitmekesine, kuid peaaegu eranditult taimne. Sellest tingitult on soolestik pikk, hästiarenenud pimesoolega, mis etendab ,,kääritamisanuma" osa. (3) Enamik elab üksikult, välja arvatud küülikud. Häälitsevad ainult hädaohus olles. Jäneselised on tallulkõndijad. Jänesed liiguvad hüpates. (4) Esinemine
Harilik orav Orav on kõigile hästi tuntud. Seda sellepärast, et nad elavad meelsasti inimeste läheduses ja ei karda inimest eriti. Orav on pika koheva sabaga, suhteliselt ümara peaga, püstiste kõrvadega ja eesjalgadest pikemate tagajalgadega nõtke loomake.Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Saba on oraval tüürikas puult puule hüppamisel. Kõrva otstes on karvatutid, mis talikarvastikus on pikemad ja mõrgatavamad. Varbaid on kõigil jalgadel viis, kuid eesjalgadel on viies varvas vähe arenenud. Oraval on 12 lõikehammast, mitte ühtegi silmahammast, 18 purihammast ja kokku 222hammast. Orava keha on 2025cm pikk, saba, aga 2030cm. Orav kaalub umbes 170400g.
2.SUHTELISELT PAINDUV KEHA aitab edasi liikuda 3.UIMED sabauimega lisab kala hoogu, selja-, kõhu- ja rinnauimed aitavad tasakaalu säilitamiseks ning liikumissuuna reguleerimiseks. 4.UJUPÕIS aitab liikuda üles- ja alla. VIDEO KOIKALADE UJUMISEST: http://www.youtube.com/watch?v=SBVgKSJPM7Q Latikas 6. Kuidas kahepaiksed vees liiguvad? · Konnade pikkade varvaste vahel on ujunahad. · Edasi liiguvad nad tagajalgadega vett tõugates. · Kullestel jäsemeid pole, nemad liiguvad vees sarnaselt kaladele, sabaga hoogu andes. · Ka vesilikud liiguvad peamiselt sabaga liigutades, jäsemeid kasutavad nad haaramiseks. VIDEO KONNADE UJUMISEST: http://www.youtube.com/watch?v=aGuonxvHrro&NR=1&feature=endscreen Konnade kohastumused eluks vees SILMAD JA NINAAVA ÜHEL TASAPINNAL UJULESTAD TUGEVAD
Sigimine Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsisaprillis jälle aktiivseks ja hakkavad peagi sigima. Sel ajal võib täiskasvanud loomi näha tihti maismaal, mõnikord veekogust üsna kaugel. Sigima hakkavad 613aastased kilpkonnad (emased isegi mõnevõrra hiljem). Paaritumine võib toimuda nii maal kui ka vees. Munakurni võib aastas olla üks kuni kolm. Munad muneb emane tagajalgadega kaevatud auku päikeselises kohas, mis võib asuda veest üsna kaugel. Levila põhjaosas kooruvad pojad üksnes kuumal suvel, niisiis õnnestub see harilikult üks kord neljaviie aasta tagant. Noored kooruvad munadest kahe kuni kolme kuu pärast. Ilmale tulles on nende kilprüü 22,5 cm pikkune. Suure kõhtmise rebukotiga varustatult jäävad nad pessa kuni järgmise kevadeni. Pildid
Reis ja säär on kaetud reljeefsete võimsate lihastega. Õla- ja küünarvarre-ala paistab silma oma reljeefsete lihasgruppide poolest, mis on üheks vana-tori hobuse eriomadusteks. Liigesed on laiad, tugevad ja reljeefselt piiritletud. Jäsemed on kuivad, tugeva luustikuga, selgesti nähtavate kõõlustega. Kabjad on kompaksed, keskmise suurusega, tugeva sarvega. Samm on tori hobusel pikk ja hoogne. Haruldane ei ole nähtus, kus hobuse sammu käies mitte ainult ei kata tagajalgadega eesjala jälje vaid astub sellest 20-30 cm kaugemale ette. Traav on hoogne ja küllalt kiire. Iseloom on hea. Vana-tori hobused on elavaloomulised, inimesele orienteeritud, töötahtelised ja tugeva närvikavaga. Vana-tori hobuse töövõime ja jõudlusomadused Vana-tori hobusel on suur töövõime ja tugev töötahe. Vana-tori hobuse tervis Vana-tori hobuse tervislik seisund on üldiselt hea. Vana-tori hobuse baastõu tori hobuse
linnumunad, puuviljad, seened, juured ning korjused. Ta hangib toitu peamiselt suurepärase haistmismeele abil. Ta nuusib maapinna lähedal ning ei jäta vahele ainsatki kohta, kus midagi söödavat võiks leiduda. Tema pikk nina on varustatud eriliste tundlike sõõrmetega. Kui ta haistab maa all olevat saaki, hakkab ta viivitamatult kaevama. Ta tajub ka 20 cm sügavusel asuvat saaki. Maad kaevab ta esijäsemetel paiknevate küüniste abil ning teatud ajavahemike järel lükkab ta mulla tagajalgadega eemale. Et saagi lõhna mitte kaotada, surub üheksavöölane end tugevasti vastu maad, pidevalt puristades ja ruiates.Lõunapoolsetel aladel elutsevad loomad toituvad, aga peamiselt sipelgatest ja termiitidest. Kui ilm on jahe käivad nad isegi päeval toidujahil. Üheksavöölase vaenlased on lisaks inimesele hunt, koiott, puuma, koer ja auto: väga palju üheksavöölasi hukkub öösel autorataste all. Kliima muutused mõjutavad üheksavöölasi palju, sest neil pole karvu. Talvel
Omavahel ristuvad vaid emas- ning isasloomade lõigud, kuna isatiigrid kaitsevad oma territooriumi teiste isaste eest. Isased tiigrid elavad erakuelu, emased on harilikult seltsivamad. 3.TOITUMINE Suurele jõule ja teravatele meeltele vaatamata peab tiiger veetma jahti pidades pikki tunde, kuna õnnestumisega lõpeb vaid üks katse kümnest. Tiiger roomab tasahilju oma saagile lähedale ning jääb 10-25 m kaugusele. Tema liigutused on väga eripärased ta tõmbab selja küüru, tagajalgadega toetab aga tugevasti vastu maad. Väikesed loomad surmab tiiger neil kaela murdes, suuremad paiskab esmalt maha, seejärel kargab kõrri. Kui ta aga vea teeb ning saaklooma püütud ei saa, eemaldub ta võitluskohast umbes 200 m kaugusele ning harva läheb ta uuele katsele. Surmatud saagi tassib tiiger harilikult vee äärde, enne uinumist peidab jäänused ära. Enne seda peab ta aga kõik konkurendid eemale peletama. Sarnaselt teiste suurte kaslastega sööb tiiger harilikult lamamisasendis
Kuu pärast sündimist on tal tekkinud tagajäsemed ja saba, ent ta on jätkuvalt nisa külge kinnitunud. Mõni kuu hiljem näeb poeg, austraalia hüüdnime järgi joey, välja nagu väike täiskasvanu, topib oma pead kukrust välja ning teeb ka lühikesi jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse. Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena''. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi tagajalgadel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette
Traavil kulutab loom kõige vähem energiat ning väsib kõige vähem. Traavi jäljerida meenutab kõndi kuid sammuvahe on suurem ja sammulaius väiksem. Väga kiirel traavil võivad parem- ja vasakpoolne jäljerida olla peaaegu samal joonel. Galopp aga on traavist veel kiirem. Nagu hüppelgi, on ka galopis etapp, mil loom on tervenisti õhus, aga galopis järgneb see etapp esijalgade kokkupuutele maaga, samas kui hüppel tõugatakse tagajalgadega vaheldumisi, nii et loom ei kaota vahepeal kontakti maapinnaga. Tüüpilist galopirida on lihtne ära tunda, sest üksikjäljed on suhteliselt ühtlaste vahedega ning paiknevad peaaegu sirges reas. Lindude jäljed Linnud toetuvad maapinnal kõndides ainult varvastele ning jookse, mis moodustab jala varvastele kõige lähemal paikneva osa, ei puuduta maad. Linnu jalal ei ole kunagi rohkem kui neli varvast., millest tavaliselt kolm on suunatud ettepoole ja üks taha. Jalgade kuju kajastub
enamik liike asustab troopilisi piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes. Kuidas kahepaiksed liiguvad? Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes. Päriskonnalised kas hüppavad oma tugevalt arenenud tagajalgadega (nt. rohukonn) või liiguvad kõndides (nt. harilik kärnkonn). Enamik kahepaikseid on ujumisvõimelised. Kuidas kahepaiksed hingavad? Maismaaelanikena hingavad kahepaiksed kopsudega, samas on neil tähtsal kohal ka naha kaudu hingamine - sellepärast peabki neil nahk alati niiske olema. Vees arenevad vastsed hingavad lõpustega. Sabakonnaliste hulgas on aga rühm salamandreid, kellel kopsud täiesti puuduvad. Milline on kahepaiksete vereringe?
Kui sellist imet poleks juhtunud, siis oleks laev tõenäoliselt mõne minutiga põhja läinud. Sel ajal kui laeva parandati, tegeles Cook ranna uurimisega ja kaardistamisega. Sel ajal tehti Austraalias palju huvitavaid avastusi. kõige enam tähelepanu äratas aga loomariik, sest nähti üsna imelikke loomi. Eriti tähelepanu vääris nende hulgas üks, kes suutis meeskonna liikmed naerma panna. See oli kaunis suur loom väikeste õrnade eesjäsemetega, võimsate tagajalgadega ja määratusuure sabaga. Mõned kandsid kõhul kotis mingit kompsu, nähtavasti poegi. Üksikud lasti maha ja selgus, et nende loomade liha maitses hästi. Loomulikult oli tegemist kängurutega. 4. augustil 1770 oli laev jälle sõiduvalmis ja purjetas põhja poole. Pikkamisi purjetati piki Austraalia rannikut Austraalia põhjatipule. . Seal avastas Cook, et Uus-Guinea ei ole osa Austraalia mandrist, vaid seda suurt saart lahutab Austraalia väin.
Metsnugis on kollaka rindmikuga. Elab metsas. Tunneb huvi mesilate vastu – samaväärne mesilate kahjustaja kui ka karu. Kivinugis/kodunugis on valge rindmik ja see hargneb ka käppadele. Asub ka inimasulates. Saarma arvukus on väga oluliselt tõusnud ja teda võib pidada ka tavaliseks loomaks. Saarmal on kõige tugevam nahk/kasukas. Kalakasvatustele on ta suureks probleemiks. Saarmas seltsib inimesega väga hästi. Saarmasel on kombeks niisama lustida. Talviti laseb ta ennast kõhuli ja tagajalgadega lükkab ennast edasi – kelgutab. Käitub pisut lapselikult – talvel käib mitu korda kaldal ennast vette kelgutamas. Mäger on tavaline loom. Ta on jahiuluk, kuid praegu kütitakse vähem – nahk pole väärtuslik, samuti ei tee ta ka kahju. Elab urgudes/mägralinnakutes, mis on tehtud kalmistule, suvila- või saunavundamendi alla, sinna, kus ta pole oodatud. Põhjavesi peab olema sügaval, peavad olema liivased künkad – neid leidub Saaremaal.
Päitsetega talutamine Päitsetega talutamisel kehtivad samuti eespool väljatoodud reeglid: · Päitsetega talutamisel peab alati kasutama jalutusnööri. · Kui hobune on äkiline, võib jalutusnööri siduda ümber nina. Nööri võib panna ka suhu, jälgides kindlasti, et lukk ei satuks suhu ja ei vigastaks hobuse suud. · Hobust koplisse lahti lastes peab hobuse pea keerama enda poole. Sedasi ei õnnestu hobusel sind tagajalgadega lüüa. Hea teada · Kui hobusel on peas kangvaljad, talutatakse teda ratsmetest, mis on ühendatud suulistega võttes need üle kaela. · Kui hobusel on martingaal siis ratsmeid üle kaela võtta pole vaja, sel juhul võib jalutusnööri kinnitada vasakusse suulise rõngasse ja talutada nöörist. · Kui talutad hobust nii, et ratsutaja on seljas, kasuta alati jalutusnööri, mis on kinnitatud vasakusse suuliserõngasse. HOBUSE SIDUMINE Koht
Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris. Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica. Liikide arv: 3600, enamasti troopilistel aladel elavat liiki, Eestis 2+1 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed,
Hiidämblikke leidub ka eestis. Krabiämblikud sarnanevad välimuselt krabiga. Nad on kollakat või punakat värvi ja nad püüavad õiel putukaid. Võrku nad ei koo, nad aritsevad saaki. Maailma suurimad ämblikud, linnutapikud, elavad vihmametsades ja võivad kasvada kuni 10 cm pikaks. Linnutapikud ei koo võrku, nad söövad tigusi, väikseid sisalikke, hiiri ja eriti linnupoegi. Enamus linnutapikutest ei ole inimestele ohtlikud kuid osade liikide mürk on isegi tappev. Nad kaitsevad ennast tagajalgadega tagakehalt karvu hõõrudes, mis nt inimese nahale sattudes tekitab valu ja ärritust. Vesiämblikud elavad vee all õhumulli sees, mida nad tekitavad oma karvase kehaga sinna õhku tassides. Maailmas elab peale ämblike ka veel teisi ämblikulaadseid, kes on väljanägemiselt väga erinevad. Nende hulka kuuluvad ka näiteks skorpionid ja lestad Koibikud sarnanevad ämblikega kõige rohkem. Neil on väike ovaalne lülistumata keha ja väga pikad jalad. Nende keha on ainult üheosaline
Tuntud inimese parasiit on voodilutikas. Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas, metsamarjadel on tavaline marjalutikas. 58. Liuskurid e. vesijooksikud jooksevad veepinnal, jalad ei märgu, 4 jalga, eesjalad on haaramiseks, mitte jooksmiseks, jahib putukaid, võib ka lendu tõusta, puhkab kaldal. Selgsõudurlased vee all, kõht ülespidi, pikkade tagajalgadega, hingamisavad tagakeha tipus. Kärestikulutikas elab kiiresti voolavas vees kivide vahel, kuju lame, tiibateta. 59. Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena, kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud, mitmesuguseid toitumisviise,täismoone, enamus maismaal, vastse ja valmikuna osad magevees. Taimetoidulised vastsed tihti valge tõugu kujuga, röövtoidulised saledad ja liikuvad. Alamseltsid: röövmardikalised ja segatoidumardikalised. Vees elavad N:
piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes. Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes. Päriskonnalised kas hüppavad oma tugevalt arenenud tagajalgadega (nt. rohukonn) või liiguvad kõndides (nt. harilik kärnkonn). Enamik kahepaikseid on ujumisvõimelised. Maismaaelanikena hingavad kahepaiksed kopsudega, samas on neil tähtsal kohal ka naha kaudu hingamine - sellepärast peabki neil nahk alati niiske olema. Vees arenevad vastsed hingavad lõpustega. Sabakonnaliste hulgas on aga rühm salamandreid, kellel kopsud täiesti puuduvad. Kahepaiksete kolmeosaline süda pumpab verd väikesesse e. kopsuvereringesse ning suurde e
annaabi.ee 
