Suusatamise tehnika ja põhitõed:Veerpalu, Šmigun - referaat (0)

Kool
Suusatamise tehnika ja põhitõed, Veerpalu , Šmiguni saavutused
Referaat
Koostaja : Nimi
Linn ja aastaarv
Kristina Šmigun- Vähi saavutused
Olümpiamängud
Kuld
2006
10 km klassikatehnika
Kuld
2006
7,5+7,5 km
suusavahetusega sõit
Hõbe
2010
10 km vabatehnika
Maailmameistrivõistlused
Kuld
2003
topeltjälitussõit
Hõbe
1999
15 km vabatehnika
Hõbe
2003
10 km klassikatehnika
Hõbe
2003
15 km klassika ühisstart
Pronks
1999
30 km klassikatehnika
Pronks
2003
30 km vabatehnikas
Kristina Šmigun-Vähi  (sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on Eesti suusasportlane, kes kuulub maailma tippu naiste murdmaasuusatamises. Ta on kahekordne  juunioride , ühekordne täiskasvanute maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja.
2006. aastal omistas Rahvusvaheline Olümpiakomitee Kristinale Sportstari aunimetuse. Autasu üleandmisgala toimus ROKi peakorteris  Lausanne ’is ning seda kandis üle Eurospordi telekanal.
Kristina treener on tema isa  Anatoli Šmigun.
Pärast hooaja vahelejätmist seoses tütre sünniga teatas Kristina Šmigun-Vähi 21. septembril 2009, et kavatseb tippspordi tegemist jätkata.[1]
Andrus Veerpalu saavutused
Sündinud
8. veebruar  1971
Olümpiamängud
Kuld
2002
15 km klassika
Kuld
2006
15 km klassika
Hõbe
2002
50 km klassika
Maailmameistrivõistlused
Kuld
2001
30 km klassika
Kuld
2009
15 km klassika
Hõbe
1999
50 km klassika
Andrus Veerpalu (sündis 8. veebruaril 1971 Pärnumaal) on Eesti suusasportlane, kahekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja. Veerpalu on Eesti kõigi aegade edukaim meessportlane olümpiamängudel, olles võitnud 3 medalit.
Andrus Veerpalu treener on Mati Alaver.
Vahelduvtõukeline sõiduviis
Suusaraja profiil, lume- ja rajaolud nõuavad päris sageli vahelduvtõukeliste sõiduviiside kasutamist. Nüüdisaegse suusatehnika arsenali on jäänud alles vaid kõige tavalisem suuskadel liikumine - vahelduvtõukeline kahesammuline suusatamisviis.
Esmalt käsitlen vahelduvat kätetööd. Vahelduvates kepitõugetes kehtivad üldiselt samad põhimõtted, mis paaristõugeteski. Ka sel puhul ei tõsta suusataja käsi ette viies neid õlavööst kõrgemale. Tõugates peaks käsi liikuma küll puusast mööda, aga keppi ei tohiks ikkagi taha üles pilduda - tõukekäsi ja kepp peavad jääma ühele sirgele.
Keerulisem on suusatõugete vaheldumine, sest tõugata tuleb vaheldumisi mõlema suusaga. Selles tegevuses on peamine keharaskuse ülekandmine suusalt suusale. Soovitan esimestel lumetreeningutel suusatada ilma keppideta - alguses kergelt allamäge rajal ja edaspidi tasasel rajal. Sellise harjutusega õpite tõukama ning näete ja tunnete, kuidas üht või teist moodi tõugates edasi libisete.
Keppideta suusatades ei tohi sammu pikaks venitada ja tõuge tuleks suunata alla. Keppidega suusatades saab sammu pikendada ja käsi liigutades suundub suusatõuge pisut tahapoole.
Suusatõugete puhul peaks vältima ülakeha üles-alla liikumist. Sõiduasend olgu püstisem, nii saab paremini ära kasutada käte ja jalgade hooliigutusi. 
Tasasel maal ja paremate tehnikaoskuste puhul laugel tõusul sõites kasutab suusataja pikka sammu ja rõhub jalgadele . Tõusule minnes samm lüheneb ja sageneb ning suusatõuge siirdub enam nii-öelda enda alla. Hoomatav on aga käte osatähtsuse suurenemine. Tavatsetakse öelda, et suusataja liigub käte najal.
See peab eriti paika siis, kui suusataja ei suuda suusaga õigesti tõugata või libiseb suusk tagasi. Viimasel juhul vajub samm pikaks ning hädast aitab välja vaid ülakeha ja käte jõul liikumine.
Paaristõukeline sõiduviis
Et libisevate suuskade edasitõukamine paaristõukel sõltub ülakeha ja käte rammust, tuleks iga tõuget hästi sooritada . Käte hooliigutus ette tekitab libisemiseks hea inertsmomendi ja annab samas kätele võimaluse lõdvestuda, et järgmiseks tõukeks valmis olla. Ette liikunud käed ei peaks kunagi õlavööst kõrgemale tõusma ja sagedasemate tõugete puhul ei liigugi need nii kõrgele.
Koos käte etteviimisega liigub ette ka suusataja keharaskus ja ta tõuseb päkkadele. Üks pöid võiks teisest veerandi või poole võrra ees olla, see aitab paremini tasakaalu hoida. Sellises piirmises asendis hakkab aga paaristõuke kõige olulisem osa, ülakeha ja käte töö.
Esmalt lööb suusataja kepid lumme; tavaliselt lüüakse kepid lumme suusasaapa kõrvale. Löögikoha määrab suuskade libikiirus - kiiremini liikudes lüüakse kepid lumme ettepoole ja aeglasema hooga edasi minnes tahapoole. Paaristõuke kasulikkuse määrab ülakeha ja käte jõu kasutamine. Esmalt rakendab suusataja tõukesse ülakeha ja seejärel käed. 
Kui palju ülakeha ette kallutada ja kust liiguvad käed - kas ülalt- või altpoolt põlvi, sõltub sõidu eesmärgist. Pikemat tõukeliigutust ja sügavamat kehakallet kasutavad tavaliselt harrastussuusatajad, see sobib ka maratoni läbimisel. Just hästi libisedes ja korralikul rajal tõuseb sellisest tõukest suur kasu.
Kui pikalt peaks aga kätega tõukama? Võisteldes ja kiires tempos treenides liiguvad käed tõukel üsna pisut jalgadest mööda, et seejärel kohe jälle uuesti tõugata. Pikematel sõitudel ja harrastussuusatamises liiguvad käed ehk pisut kaugemale taha, aga mitte mingil juhul ei tohiks neid koos kepiga taha üles loopida.
Ja pidagem kindlasti silmas - kui tõuke alguses liikus keha raskus ette päkkadele, siis kepitõuke ajal vajub suusataja kandadele, et vähendada survet suusa esiosale. Paaristõuke ajal tuleks vältida nii-öelda allaistet, mis suurendab survet suusale. Tõuke lõpus sellises tagaasendis olles tuleb jalad sirged hoida. Libisetakse seni, kuni püsib suusatõukest saadud hoog, aga selle vähenemisel tuleb käed taas kiiresti ette viia ja uuesti tõugata.
Sageli lisavad suusatajad paaristõukele ühe suusatõuke. Paaristõukelist ühesammulist suusatamisviisi kasutatakse juhul, kui kiirus pole paaristõugetega liikumiseks küllaldane. Sellise suusatamisviisi puhul on kõige tähtsamad käte etteliikumise ehk hoo ja suusatõuke omavaheline rütmitamine. Need kaks tegevust peavad toimuma samaaegselt - koos käte etteviimisega tuleb ühe suusaga ka tõugata.
Kui aga käed on ette jõudnud, tuleb tegutseda samamoodi nagu paaristõukelise sammuta suusatamisviisi puhul.