Suusatamine (7)

Laskumisviisid:

laskumine kõrgasendis- kasutatakse, kui eesmärgiks ei ole kiirus ja kukkumisohtu pole. Kiõrgasendis laskumine on enamiku mäesõiduelementide õpetamise aluseks, kuna selles õpitakse ära tarvilik säärte ettekallutus hüppe-ja põlveliigestest.
NÕUDED asendile:

• Jalalabade vahekauguseks on üks pöia laius
  
• Üks jalg on teisest 0,5 kuni 0,75 jalalaba pikkuse võrra eespool (see pikendab tugipinda, millega aitab säilitada tasakaalu).
  
• Keharaskus jaotub ühtlaselt mõlema jala täistallala
  
• Sääred on hüppe-ja põlveliigestest kallutatud ette, nii et ülalt vaadates põlved katavad saapaninasid.
  
• Tagapool asetseva jala reis, kere ja pea moodustavad ühise sirge
  
• Käed on kas all või all-ees-kõrval, kepiteravikud suunatud taha.
  

Laskumine põhiasendis- kasutatakse, kui eesmärgiks on kiirus või laskumisel on kukkumisoht, asend on seda madalam, mida suurem on kiirus.
NÕUDED:

• Jalalabad ja sääred samamoodi nagu kõrgasendis, kuid reied veidi taha kaldu.
  
• Kere on puusaliigestest kallutatud ette paralleelselt tagapool asetseva jala säärega.
  
• Käed on kõrgasendiga võrreldes küünarliigestest veidi enam painutatud ja tõstetud rohkem kõrvale.
  
• Keharaskus jaotub ühtlaselt mõlema jala täistallale
  
• Pea on sirgel kerega
  

Laskumine puhkeasendis- kasut. Ohututel nõlvadel, kui eesmärgiks on kiirus ja vajadus puhata . Eristatakse matka ja võistlusvariante.
NÕUDED:

• Jalalabad samamoodi nagu kõrgasendis
  
• Põlved peaaegu sirged , jalad kallutatud veidi taha (võimaldab jalalihaste lõdvestamist)
  
• Kere kallutatud ette, küünarvarred toetatud reitele, randmed põlvede kõrgusel, pea ühel sirgel kerega.
  
• Kepid kaenla all, kepiteravikud suunatut taha-üles-kõrvale (matkavariant)
  

laskumine väljaseadeasendites
Väljaseadeasendi kõrgus sõltub pidurdusastmest, toodud on piirmised asendid.
Kõrge väljaseadeasend- kasut siis, kui on oht kukkuda ette libisemistingimuste järsu halvenemise tõttu.
NÕUDED:

• Keharaskus on ühel, hüppe-ja põlveliigesest painutatud tugijalal ( võimaldab väljaseadet, soodustab tasakaalu säilimist)
  
• Põlvest sirge vabajalg on ees väljaseades (väldib ettekukkumise)
  
• Tagapool asetseva jala (tugijala) reis ja kere on ühel sirgel.
  
• Käed on all-ees-kõrval, pea kallutatud veidi ette. (kasutatakse selleks, et ei kukuks ette. Ees olev jalg, pea ja kere ühel joonel – ootamatused)
  

Madal väljaseadeasend- kasut. Suurtel kiirustel ja järskudel pidurdustel ettekukkumise vältimiseks (üleminekul vastasnõlvale ja järsul libisemistingimuste halvenemisel)
NÕUDED:

• Jalgade asend sama kui kõrges väljaseadeasendis, asend ise madalam sõltudes pidurdusastmest (mida madalam asend, seda surema ulatusega väljaseade, järelikult väiksem võimalus kukkuda ette)
  
• Kere on kallutatud ette
  
• Sirged käed ees (u 5-15 cm kõrgusel väljaseades oleva jalalaba kohal)
  
• Pea kallutatud veidi taha.
  

Laskumine põhilaskumisasendis – kasutatakse järskudel nõlvadel keha tasakaalustamiseks ja külgtriivi vältimiseks.
NÕUDED:

• Jalapöidade vahekauguseks üks pöia laius
  
• Mäepoolne jalg teisest 0,5-0,75 jalalaba võrra ees
  
• Sääred hüppe ja põlveliigesest ette kallutatud, nii et ülalt vaadates põlved katavad saapaninasid
  
• Suuskade kantimiseks on jalad ja puusad kallutatud mäe poole, keha tasakaalustamiseks kere kallutatud oru poole.
  
• Mäepoolne käsi all-ees orupoolse suusa kohal, orupoolne käsi taga-all puusade kõrgusel.
  

Laskumised kiirlaskumiseasendites- kasutatakse suurema kiiruse saavutamiseks õhutakistuse vähendamise teel.
Munaasend
NÕUDED:

• Jalalabad kas kõrvuti või üks jalg teisest 0,5 jalalaba võrra ees
  
• Sääred suusarajaga risti või hüppe-ja põlveliigestest veidi ette kallutatud
  
• Kere paralleelne nõlvakuga ja toetub reitele
  
• Küünarliigesest painutatud käte õlavarred on surutud eest vastu sääri, põlved kaenlaaugus, kepiteravikud suunatud taha.
  
• Pea kallutatud veidi taha
  

Konnaasend- munaasend, mille juures küünarliigestest kõverdatud käed on viidud alla-ette-kõrvale, jalg on ette viidud 0,5-0,75 pöida.
Madalasend - sügavkukk („ istumine kandadel“) kasutatakse ohututel nõlvadel suurema kiiruse saavutamiseks
NÕUDED:

• Jalalabad kõrvuti
  
• Kere toetub reitele, sirged käed ees suuskade kohal, kepid kaenla all
  
• Pea on kas ühel sirgel kerega või veidi taha kallutatud.
  

Laskumine väljaasteasendis – välkkiire väljaaste ettekukkumise vältimiseks, kasutatakse suusahüpetel lennujärgseks maandumiseks.
NÕUDED:

• Väljaaste pikkus 3-jalalaba pikkust
  
• Väljaastes olev jalg täistallal, põlvest kõverdatud ja ettekallutatud säärega
  
• Tagapool asetsev põlvest painutatud jalg toetub pöiale, säär paralleelne nõlvaga
  
• Tagapool asetseva jala reis, kere ja pea ühel sirgel
  
• Keharaskus võrdselt mõlemal jalal
  
• Käed tasakaalustamiseks kõrval või all
  

Pidurdusviisid

Sahkpidur- kasutatakse otselaskumistel kiiruse vähendamiseks või peatumiseks. Õpetamisel rivistatakse õpilased nõlvaku alla näoga nõlva poole, õpetaja on nõlval näoga õpilaste poole. Imiteeritakse sahkasendit paigal, seejärel harjutatakse sahkpidurit laskumisel.
NÕUDED:

• Jalad laias harkasendis, sääred kallutatud ette
  
• Lappi susad on sahkasendis, suusaninad kõrvutis, vahekaugus 10- 15cm
  
• Reied ja kere ühel sirgel, käed all kõrval, pea veidi ette kallutatud
  

Poolsahkpidur -Kasutatakse põikilaskumistel
NÕUDED:

• Põhilaskumisasendis kanda keharaskus üle mäepoolsele suusale, mis võimaldab orupoolse suusa sahkasendisse viimist ja kantimist, suusaninad kohakuti.
  
• Mida järsem on pidurdus, seda enam kallutatakse kere ette, lähendades mäepoolset kätt sahasoleva jala labale.
  

Pidurdamine tahtliku kukkumisega- kasutatakse ohuolukorras, kus pole võimalikud teised pidurdusviisid.
Triivpidurdus- kasutatakse nõlvadel kiiruse vähendamiseks või suuskade seiskamiseks

Sõiduviisid

Vahelduvtõukeline kahesammuline sõiduviis

Selle sõiduviisi tunnusteks on, et tsükkel koosneb kahest vahelduvast liugesammust, tõukepaine jätkub eessammu alguses ja kepitõuge lõpeb suusatõuke ajal. Kasutatakse, kui suusa liugepikkus võimaldab lepitõuget lõpetada suusatõuke ajal. Sõiduviisi eesmärgiks on saavutada ratsionaalse liigutustegevusega optimaalne kiirus, mis vastab suusataja kehalisele seiusndile ja taktikalistele kaalutlustele.
Eesmärgi saavutamiseks:
Kasutada ainult kiirust soodustavaid liigutustegevuste elemente
Vabalibisemisel kindlustada lihaste lõdvestusvõimalused, kuid kepilöögi ja tõuke ajal tõukekäe, tugijala ja kere liigeste jäigastus
Saavutada kepilöögi- ja tõuke kiirendusrütm: löök suure kiirendusega ; kepitõuge kuni tõukepaindeni – jõuliselt, vähese kiirendusega; tõukepaindel –suusatõukel-suure kiirendusega.

Paaristõukeline ühesammuline suusatamisviis

Paaristõukelist ühesammulist sõiduviisi kasutatakse heade libisemistingimuste puhul laugetel laskumistel, kui suuskade liugekiirus ja suusa pidamistingimused võimaldavad veel resulatiivselt suusaga tõugata. Eesmärgiks on optimaalne kiirus. Tsükkel koosneb vabalibisemisest, tõukepaindest –suusatõukest, vabalibisemisest ja sellele järgnevast paariskepitõukest.

Tõusuviisid

Liugesamm tõusuviis – kasutatakse, kui suusa liugepikkus ja eessamm ei võimalda lummelöödid kepiteravikus nii palju eemalduda, et kepitõuget saaks lõpetada suusatõuke ajal, mistõttu kepitõuge lõpetatakse järgneva sammu alguses. Tsüklis on kaks vahelduvat liugesammu
Jooksusamm tõusuviis- kasutatakse, kui suusa liugelennu pikkus ei ületa 0,3 m ja eessamm on 0,7-0,75m, mis ei võimalda lumme löödud kepi teravikust niipalju eemalduda, et kepitõuget saaks lõpetada suusatõuke ajal, mistõttu kepitõuge lõpetatakse järgneva sammu alguses. Tsüklis on kaks vahelduvat jooksusammu.
Astesamm tõusuviis- kasutatakse, kui ei ole enam võimalik edasi liikuda suusa libisemise arvel. Tsüklis on kaks vahelduvad astesammu, kepitugi on pidev. Selle viisi tunnuseks on edasiliikumine ainult eessammude arvelt.

Suusatamise ajalugu

Kaasaegne suusatamine sai alguse 19. sajandil Telemarki maakonnas , kuid Nordlandi maakonnast Rødøy’st leitud iidne kaljujoonis näitab, et norralased kasutasid suuski juba 4000 aastat tagasi. Huvi suusatamise kui spordi vastu tärkas taas 1870. ja 1880. aastatel. Selle eest tuleb eelkõige tänada Lõuna-Norras asuva Telemarki maakonna inimesi eesotsas Sondre Norheimiga.
Andrus Veerpalu- kahekordne olümpiavõitja (Salt Lake City 2002: kuld - 15 km klassika , hõbe- 50km klassika; Torino 2006: kuld – 15km klassika) ja kahekordne maailmameister (Lahti 2001 – 30km klassika; Lieberec 2009 – 15 km klassika). Saavutuste järgi on lihtne öelda, et Veerpalule istub paremini klassika stiil.
Kristina Šmigun- maailmameister (Val di Fiemme 2003- topeltjälitussõit) ja kahekordne olümpiavõitja (Torino 2006: 7,5+7,5 suusavahetusega sõit; 10km klassikat)