Süüria munklus vaimumaailmas (0)

Süüria munklus vaimumaailmas
See artikel rääkis selles, kuidas askeedid püüdsid elu mõista, millisena nad oma elu nägid ja kuidas nad vastavalt sellele püüdsid oma elu kujundada. Usk teispoolsusesse on suur osa nende elust ning nad pidid elama elu nii, et see kindlasti viiks nad ikka paremasse ellu peale elu ja mitte saada karistada viimasel kohtupäeval.
Seksuaalsus oli neile täielikult keelatud, naine oli nende arvates maailma suurim patt, neil ei olnud lubatud naistega rääkida veel vähem siis neid puudutada, sest naine pidi askeedi viima halvale teele. Sama asi oli ka noorte poistga. Naised ja noored poisid olid seksuaalselt liiga ahvatlevad ja seovad inimest liialt maailma külge. Suureks probleemiks oli askeetide jaoks ka pollutsioon . Seda üritati igati vältida, näiteks peale öist jumalateenistust ei lubatud munkadel enam magama minna. Kui see siiski juhtus oli ka karistus vastav. Väga levinud oli näiteks 50 pattukahetsus tegu.
Asteegid pidid loobuma täielikult igasugusest varandusest, mis neil on. Mida vaesem munk välja nägi seda parem oli. Isikliku vara omamine oli täiesti välistatud. Nende elukohad olid nii vaesed kui vähegi võimalik, ning rahaga võisid kokku puutuda ainult need mungad, kes käisid väljaspool kloostrit eluks vajalikke asju ostmas. Nad pidid ise oma kättega tööt tegema, et endale kõik vajalikku saada. Mõnede askeetide arvates oli see küll vale, kuna arvati et jumala teenimine on ainuke õige töö munga jaoks.
Askeedid sõid võimalikult vähe, ning see tehti nii ebameeldivaks, kui vähegi võimalik. Arvati, et söömine seob neid ilmaliku eluga. Mõttetu oli ju toita keha, mis lõppuks ära kõduneb. Akeetide hulgas oli ka populaarne paastumine, kuna nende meister tegi seda. Söödi ka üldjuhul õhtuti ja mitte nii palju, et kõht täis saaks. Toit oli taimne, liha askeedid ei söönud. Ka alkohooli joomine oli keelatud ning ka vett püüti juua võimalikult vähe ning ka selle joomine tehti ebameeldivaks.
Askeetidel oli selge, et magamise ajal ei saa nad olla ühenduses spirtuaalse maailmaga. Magamine oli liigne laisklemine, seega magati nii vähe kui vaja ja seda ka ebamugavates tingimustes, kas siis püsti või istudes ning muudes ebameeldivates olukordades .
Rõivastus oli askeetide jaoks oluline. Selles mõttes, et see pidid olema võimalikult vaene. Munk kandis oma rüüd nii kaua, kuni seda ei saanud enam isegi paigata. Oli palju munki kelle rüüd olid nii räbaldnund, et seda poleks selga pannud ka kõige vaesem mees maailas . Üldjuhul kanti tumetad rüüd, kuna see ei olnud silmapaistev. Riie millest rüü oli tehtud oli võimaliklt kare ja ebamugav, et selle kandmine poleks meeldiv.
Askeedid, kes ringi liikusid tegid misjonääri tööd, nad magasid koopastes ja kaljulõhedes. Loobuti alalisest elukohas ja peavarjust. Käidi jala, kuna see oli voorus. Rändamisega saavutasid nad täieliku vaesuse ja muretuse. Alalise rändamisega askeedid olid kloostrist ära mingi aja ning valiseid oma elukohaks mõne koopa või muu koha ning palvetasid seal aga liikunud edasi. Oli ka askeete, kes ei liikunud kuhugile vaid püsisid oma kongis aga nad ei tulnud sealt ka välja vaid elasid ja palvetasid ainult oma kongis. Kõige populaarsemad olid aga need askeedid, kes asusid elama kivisammaste otsa.
Askeedid põgenesid kogu maailma eest, ning üritasid üldse inimestega nii vähe suhelda, kui vähegi võimalik. See tähendas ka seda, et omavaheline suhtlemine oli nii vähene kui võimalik. Kuid kui nad pidid suhtlema kellegagi oli nende pilk maha suunatud ja suheldi kui täielikult võõraga. Nad pidid hoiduma eemale inimestest ja välismaailmast, kuna see seoks neid liialt maailmaga.
Tervise eest hoolitsemine, ei tulnud askeetidel kõneallagi, hügeen oli nende jaoks ebaoluline ning juukseid kanti nii nagu jumal oli need loonud. Pesemisest hoiduti. Mustus oli võrdne südame puhtusega. Askeedid ei pesnud ennast isegi mitte siis, kui mustus oli nende tervisele juba ohtlik.
Sellest kõigest veel askeetidele ei piisanud , nad pidid kasutama ka teisi piinamis vahendeid, näiteks pikka aega seismine , seismine sammaste otsas, pikka aega olidi kas siis külmas või kuumas, elamine väga kitsas ja madalas kongis. Ehitati endale ka keskaegsid piinapinke. Kõik seda, et näidata jumalale , et nad väärivad tema juurde saamist.
Kindlasti pidid kõik askeedid olema alandlikud ja alla surutud, selleks otsiti erinevaid võimalusi. Taheti näidata, et nemad on vähem väärtuslikumad, kui teised inimesed. Tehti selliseid töid mida teised heameelega ei teinud, näiteks käimlate koristamine . Nad lausa igatsesid kannatusi, häbi ja teotust. Nad olid nõus enda peale võtma igasugusid süüdistusi vaid selle nimel, et alanudus oleks suurem. Mängiti ka narri, et teised inimesed nende üle naeraksid. Nad olid õnnelikud, kui neil õnnestus inimeste viha enda peale saada.
Oluline osa askeetide elus oli ka mediteerimine. Seda tehti selleks, et jumalale hingeliselt lähemal olla. Kardeti ka viimset kohtupäeva, kuna arvati et nad on oma elus siiski suutnud midagi valesti teha, ja viimasel kohtupäeval jumal karistab neid, selle pärast isegi nutteti, küll mitte avalikult. Nutmist üritati varjata. Mediteerimise ajal mõeldi oma pattude üle järele.
Olulise osa askeedi päevast võttis ka palvetamine. Siis kui askeet palvetas olid tema juures inglid. Palvetati mittu korda päevas, ning et seda veel raskemaks teha mõeldi palvetamise juurde erinevaid liigutus, kas siis kummardamine, või see et käid pidid olema mingis kindlas asendis. Kõige paremad palved olid need, mis olid tehtud uneajast. Tavaliselt öösiti peale palvetamist loeti, kuna magama minek oli keelatud. Loeti neid raamatuid, mis aitasid mungal olla parem jumala teener. Lugemisoskuse puudumine oli ka põhjus, miks inimest kloostrisse ei võetud.