vee ja happelahused. Filtraat tuli koguda kahte koonilisse kolbi (ühte vesilahus ja teise happeline lahus). Mõõta saadud lahuste pH kasutades universaalindikaatorit. Tuha vees pH=10, tuha HCl’s pH=1. Neljandaks oli ioonide tõestamine, iga iooni tõestuskatseks võtta 1 mL eelmises punktis saadud lahust (plastpipetiga). Tulemused tuli kirjutada tabelisse. Fosfaatioon Kloriidioon Sulfaatioon Raud(III)ioon Kaltsiumioon Võrdlus Sinine värv Valge sade Valge sade Verepunane Valge sade sade Tuhk vees Heleroheline Pruun sade Valge/hallikas Värvusetu Valge sade värv värv Tuhk HCl’s Tumesinine Valge sade Valkjas värv Oranž värv Värvusetu värv Nii vees, kui HCl’s on sulfaatioon
Happeaniooni laeng võrdub vesiniku aatomite arvuga happemolekulis. 2. Hapete valemid ja nimetused, happeanioonide valemid ja nimetused HF vesinikfluoriidhape, F - HCL vesinikkloriidhape(soolhape), Cl - kloriidioon HBr vesinikbromiidhape, Br - bromiidioon HI jodiidhape,I - jodiidioon HNO2 lämmastikkushape,NO2 - nime ei tea HNO3 lämmastikhape,NO3 - nitraatioon H2S divesiniksulfiidhape,S2 - sulfiidioon H2SO3 väävlishpe,SO32 - sulfitioon H2SO4 väävelhape,SO42 - sulfaatioon H2CO3 süsihape,CO32 - karbonaatioon H4SiO4 ortoränihape, SiO44 - silikaatioon H3PO4 fosforhape,PO43 - fosfaatioon HMnO4 permangaanhape,MnO4 Veel anioone - OH - hüdrooksiidioon , HCO3 - vesinikkarbonaatioon 3. Hapete liigitus Tugevad, keskmise tugevusega, nõrgad. 4. Happelised oksiidid ja neile vastavad happed Happelised oksiidid, Happed SO2(vääveldioksiid) H2SO3(väävlishape) SO3(vääveltrioksiid) H2SO4(väävelhape) CO2(süsinikdioksiid e
vesinikjodiidhape HI I jodiidioon KI kaaliumjodiid lämmastikushape HNO2 NO2- nitritioon Ca(NO2)2 kaltsiumnitrit lämmastikhape HNO3 NO3- nitraatioon NaNO3 naatriumnitraat divesiniksulfiidhap H2S S2- sulfiidioon Na2S naatriumsulfiid e väävlishape H2SO3 SO32- sulfitioon CaSO3 kaltsiumsulfit väävelhape H2SO4 SO42- sulfaatioon CuSO4 vask(II)sulfaat süsihape H2CO3 CO32- karbonaatioon CaCO3 kaltsiumkarbonaat ortoränihape H4SiO4 SiO44- silikaatioon K4SiO4 kaaliumsilikaat fosforhape H3PO4 PO43- fosfaatioon Ca3(PO4)2 kaltsiumfosfaat MnO4- permangaanhape HMnO4 KMnO4 kaaliumpermanganaat permanganaatioon Ülesanded 1
HAPPE HAPPE nimetus HAPPE HAPPE HAPPELE HAPPELE vastava valem aniooni aniooni vastava oksiidi oksiidi nimetus valem nimetus valem I VI -II väävelhape SO42- sulfaatioon VI -II vääveltrioksiid H2SO4 SO3 väävlishape SO32- sulfitioon vääveldioksiid H2SO3 SO2 (orto)fosforhape PO43- fosfaatioon tetrafosfordekaoksiid
2HNO3 + CaO = Ca(NO3)2 + H2O Reageerimine sooladega H2SO4+CaCO3=CaSO4+H2O+CO2 *Tugevam hape tõrjub nõrgema soolast välja, nõrgem hape tugevama happe soolaga ei reageeri Soolad Soolad Liitained, mis koosnevad metalliioonidest ja happeanioonidest. Lahustuvuse järgi liigitatakse lahustuvateks, rasklahustuvateks ja praktiliselt mittelahustuvateks. Happeaniooni järgi antakse soolale nimetus: Cl kloriidioon NaCl naatriumkloriid SO42 sulfaatioon CaSO4 kaltsiumsulfaat Omadused Vees lahustuvad soolad reageerivad leelistega, kui tekib mittelahustuv hüdroksiid CuSO4 +2NaOH = Cu(OH)2+ Na2SO4 Tugevam hape tõrjub nõrgema soolast välja H2SO4+Na2S=Na2SO4+H2S Omadused Vees lahustuvad soolad reageerivad omavahel, kui tekib mittelahustuv sool AgNO3+KCl=KNO3+AgCl Soolalahused reageerivad metallidega, mis asuvad pingereas soola koostises olevast metallist eespool Zn+CuSO4=ZnSO4+Cu
Nimetamine: Tavaliselt lisatakse tüviühendi nimetusele lõppu hape (kui karboksüülrühmi on kaks, siis dihape).Karboksüülrühma süsinik loetakse tüviühendi ahelasse. Näited: CH3 -- CH2 -- CH2 -- COOH butaanhape CH2 -- CH2 -- COOH 2kloropropaanhape | Cl HOOC -- CH2 -- CH2 -- COOH butaan1,4dihape Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO32(sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpropanaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). Saadakse: Aldehüüdide oksüdeerumisel CH3--CHO (oksüdeerumine)CH3 -- COOH Struktuur: Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH)
andes vastava oksiidi ja vee. 2Al(OH)3 = (kuumutades) Al2O3 + 3H2O Aluste reageerimine happeliste oksiididega Tekib reaktsioonil sool ja vesi. Happelisele oksiidile vastava happe sool. SO2 - H2SO3 SO3 - H2SO4 2NaOH + SO3 = Na2SO4 + H2O Soolad Sool koosneb metalli ioonist ja happejääkioonist. Nimetuse lõpp saadakse vastavalt happejääkioonile. Cl - kloriidioon - kloriid - oks. aste -1 SO3 - sulfitioon - sulfit - oks. aste -2 S - sulfiidioon - sulfiid - oks. aste -2 SO4 - sulfaatioon - sulfaat - oks. aste -2 CO3 - karbonaatioon - karbonaat - oks. aste -2 PO4 - fosfaatioon - fosfaat - oks. aste -3 NO3 - nitraatioon - nitraat - oks. aste -1 Soolade keemilised omadused · vees lahustuvad, soolad reageerivad leelistega · sool reageerib soolaga. Na2SO4 + BaCl2 = 2NaCl + BaSO4 · aktiivsem metall tõrjub vähem aktiivsema tema soolalahusest välja. Fe + CuSO4 = FeSO4 + Cu. Erand. K, Na, Ca, Ba metallid ei tõrju teist metalli
reageeri. Eksikaator (Pildiallikas autori erakogust) Kontsentreeritud väävelhape on väga tugev oksüdeerija. Külmalt ei reageeri Fe, Cr, Al -ga. Kuumutamisel reageerib suurema osa metallidega. "Veevaene" väävelhape ei dissotsieeru eriti hästi ja vesinikioonide sisaldus temas on madal. Sellises olukorras on sulfaatioon tugevam oksüdeerija ja reaktsiooni käigus vesinikku ei eraldu. Kõigepealt oksüdeerib sulfaatioon metalli oksiidiks ja viimane lahustub happe liias. Cu + H2SO4 CuO + H2SO3 CuO + H2O + SO2 CuO + H2SO4 CuSO4 + H2O Kokkuvõtlikult: Cu + 2H2SO4 CuSO4 + 2H2O + SO2 Mittemetallid oksüdeeruvad kontsentreeritud happe mõjul vastavaks oksiidiks. Kontsentreeritud väävelhape söestab paljusid orgaanilisi aineid (suhkur, riie, paber jt)
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 275-277) Vee koostis Vee keemiliselt koostiselt on vadav osa järvi magedaveelised. Kloriide ja teisi mereveele iseloomulikke sooli leidub merest hiljuti eraldunud või tugeva ühenduse säilitanud rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv. Kõige madalama üldaluselisusega on raba- ja liivikute järved ning kõike kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Tavaliselt on järvede vee üldaluselisus süvakihtides kõrgem kui pinnavees. Tähtis vees olev mineraalaine on ka kaltsium. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved, kõike kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved.
hoolimata sademetest põhjavee toitumine olla väike (joonis 4), enamik sademeveest suveperioodil aurub, talvel aga jääb lumena külmunud pinnasele. Põhjavee keemiline koostis Sademete osa põhjavee koostise kujunemisel. Vihm ja lumi sisaldavad samu ioone, mis esinevad pinna ja põhjavees: kaltsium-, magneesium-, vesinikkarbonaat-, naatrium-, kaalium-, kloriid-, sulfaat-, nitraatiooni jt. Naatrium-, kaalium- ja kloriidioon, osaliselt ka sulfaatioon satuvad atmosfääri merelt õhku paisatavate veepiiskadega. Kaltsium-, magneesium- ja karbonaatioon satuvad atmosfääri koos tolmuga. Valdav osa atmosfääris leiduvast sulfaat- ja nitraatioonist on paisatud atmosfääri tööstusheitmetega, milleks on tehaste suits ja muud gaasilised ning tahked heitmed. Lämmastikuühendid satuvad atmosfääri põllumajandustootmise kõrvalproduktina ja nitraatioon moodustub atmosfääri alumistes kihtides õhulämmastiku (N2) ja osooni (O3) ühinemisel.
Happeaniooni laeng võrdub vesiniku aatomite arvuga happemolekulis. 2. Hapete valemid ja nimetused, happeanioonide valemid ja nimetused HF vesinikfluoriidhape, F - HCL vesinikkloriidhape(soolhape), Cl - kloriidioon HBr vesinikbromiidhape, Br - bromiidioon HI jodiidhape,I - jodiidioon HNO2 lämmastikkushape,NO2 - nime ei tea HNO3 lämmastikhape,NO3 - nitraatioon H2S divesiniksulfiidhape,S2 - sulfiidioon H2SO3 väävlishpe,SO32 - sulfitioon H2SO4 väävelhape,SO42 - sulfaatioon H2CO3 süsihape,CO32 - karbonaatioon H4SiO4 ortoränihape, SiO44 - silikaatioon H3PO4 fosforhape,PO43 - fosfaatioon HMnO4 permangaanhape,MnO4 Veel anioone - OH - hüdrooksiidioon , HCO3 - vesinikkarbonaatioon 3. Hapete liigitus Tugevad, keskmise tugevusega, nõrgad. 4. Happelised oksiidid ja neile vastavad happed Happelised oksiidid, Happed SO2(vääveldioksiid) H2SO3(väävlishape) SO3(vääveltrioksiid) H2SO4(väävelhape) CO2(süsinikdioksiid e
hapnikukihistuse. Vee koostis Vee keemiliselt koostiselt on valdav osa järvi magedaveelised. Arvestataval hulgal kloriide ja teisi merveele iseloomulikke sooli leidub merest hiljuti eraldunud või tugeva ühenduse säilitanud rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Põhiline osa Lõuna- ja Põhja- Eesti järvedest on kaltsiumvesinikkarbonaatsed. Vaid rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv. Nii kõigub üldaluselisus (HCO 3) uuritud järvede vees 0366 mg/l vahel. Kõige madalama üldaluselisusega on raba- ja liivikute järved, kõige kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Väga kõrge üldaluselisus on ka Narva soojuselektrijaamade tuhaheiteveest kujunenud Rohelistel järvedel.
CO2, NO2 4. Millised oksiidid olid ioonilised ja millised kovalentsed? K2 O - iooniline P2O5 - kovalentne CaO iooniline CO2 kovalentne NO2 kovalentne 5. Kuidas tõestada kõiki töös esinevaid katioone ja anioone? Fosfaatioon – proov + konts. HCl + (NH4) 2MoO 4 + askorbiinhape (värvus: tumesinine) Kloriidioon – proov + AgNO3 (värvus: valge sade) Sulfaatioon – proov + BaCl2 (värvus: valge sade) Raud(III)ioon – proov + NH4SCN (värvus: veripunane) Kaltsiumioon – proov + Na2 C2O 4 (happeline lahus: proov + tahke CH3COONa + Na2 C 2O 4 ) (värvus: valge sade) 11. Redoksreaktsioonid
fotosünteesivad rohelised ja purpursed väävli-bakterid ja mõned kemolitotroofid 3. Väävli dissimilatoorne redutseerimine - elementaarne väävel redutseeritakse väävel- vesinikuks 4. Sulfaadi dissimilatoorne redutseerimine - sulfaadist tekib väävelvesinik Väävliringe Reservuaarid: Maakoores - kips (CaSO4) ja püriit (FeS2), ookeanis - sulfaatioon (2.6 g/l), H2S ja S0, magevesi - sulfaat, H2S ja S0, maismaa väävli orgaanilised ja anorgaanilised ühendid, atmosfäär - vääveloksiid (SO2), metaansulfoonhape (CH3SO3-), H2S. Väävliringe on väävli tsükliline liikumine elutust loodusest elusasse ja tagasi, kusjuures muutub väävli oksüdatsiooniaste. Väävliringes on olulised elusolendid, eriti bakterid. Väävel esineb looduses anorgaanilisel ja orgaanilisel kujul. Põhiosa väävlist paikneb maakeral kivimites
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 8. Reovete anaeroobne puhastamine Vastus: Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) metaan (CH4) võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: Sulfaatioon Nitraatioon Süsinikdioksiid Orgaaniline aine Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis. Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 8. Reovete anaeroobne puhastamine Vastus: Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) metaan (CH4) – võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: Sulfaatioon Nitraatioon Süsinikdioksiid Orgaaniline aine Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis. Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse
loetakse tüviühendi ahelasse. Näited: CH3 -- CH2 -- CH2 -- COOH butaanhape CH2 -- CH2 -- COOH 2kloropropaanhape | Cl HOOC -- CH2 -- CH2 -- COOH butaan1,4dihape Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO3 2 (sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpro panaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). 2. Struktuur · Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH)
loetakse tüviühendi ahelasse. Näited: CH3 -- CH2 -- CH2 -- COOH butaanhape CH2 -- CH2 -- COOH 2kloropropaanhape | Cl HOOC -- CH2 -- CH2 -- COOH butaan1,4dihape Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO3 2 (sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpro panaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). 2. Struktuur · Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH)
loetakse tüviühendi ahelasse. Näited: CH3 -- CH2 -- CH2 -- COOH butaanhape CH2 -- CH2 -- COOH 2kloropropaanhape | Cl HOOC -- CH2 -- CH2 -- COOH butaan1,4dihape Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO3 2 (sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpro panaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). 2. Struktuur · Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH)
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 9. Reovete anaeroobne puhastamine Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) metaan (CH4) võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: Sulfaatioon Nitraatioon Süsinikdioksiid Orgaaniline aine Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis. Joon. 2.77. Anaeroobse lagunemise faasid. Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik
abil kahjutuks tegema ilma patoloogilise reaktsioonita, siis on ta selle aine suhtes immuunne. Erituselundkond (neerud, kusejuhad, kusepõis, kusiti) Neerud. On paarilised. 10-12 cm pikad, kaaluvad kokku ca 300g. Vasak natuke suurem. Neerude funktsioonid: · Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon. · Reguleerivad vereplasma ioonide kontsentratsiooni, nendest olulisemad: Na +, K+, Ca2+, Mg2+, Cl-, vesinikkarbonaat (HCO3-), fosfaat- ja sulfaatioon. · Reguleerivad aluse-happetasakaalu H+ eritumisega, kui on happelisuse liig ja HCO3- eritumisega, kui on aluselisuse liig. · Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu. · Reguleerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu. · Elimineerivad valkude katabolismi jääkprodukte kusiainena ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina. · Elimineerivad ravimeid ja mürke. · Sünteesivad erütropoetiini.
abil kahjutuks tegema ilma patoloogilise reaktsioonita, siis on ta selle aine suhtes immuunne. Erituselundkond (neerud, kusejuhad, kusepõis, kusiti) Neerud. On paarilised. 10-12 cm pikad, kaaluvad kokku ca 300g. Vasak natuke suurem. Neerude funktsioonid: · Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon. · Reguleerivad vereplasma ioonide kontsentratsiooni, nendest olulisemad: Na +, K+, Ca2+, Mg2+, Cl-, vesinikkarbonaat (HCO3-), fosfaat- ja sulfaatioon. · Reguleerivad aluse-happetasakaalu H+ eritumisega, kui on happelisuse liig ja HCO3- eritumisega, kui on aluselisuse liig. · Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu. · Reguleerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu. · Elimineerivad valkude katabolismi jääkprodukte kusiainena ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina. · Elimineerivad ravimeid ja mürke. · Sünteesivad erütropoetiini.
puudub kogu veemassis alati. Neid tiike kasutatakse rohkelt heljumit sisaldava vee eelpuhastuseks. ANAEROOBNE PROTSESS: Siin puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) ja metaan (CH4). Metaani võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks sulfaatioon, nitraatioon, süsinikdioksiid või orgaaniline aine. Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis (joon. 2.8). Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Järgmises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse
-kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil Pooltel järvedest on see vähem kui 1,5m. -kõige tähtsamaks veesisese valguskliima kujundajaks on huumusained, teisel kohal on fütoplankton. Hüdrokeemia -Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem -enamik järvedes on kaltsiumvesinikkarbonaatsed -pehme veega pruunides järvedes on valdav sulfaatioon. Sulfaatide ja kloriidid hulk on suur tugevasti reostunud järvedes. -katioonidest esineb järvevees palju kaltsiumi ja magneesiumi. Naatriumi ja kaaliumi sisaldus on tunduvalt väiksem. -lämmastiku ja fosfori suhe jääb vahemiku 100:1 kuni 12:1 -orgaanilise aine hulk ja koostis varieeruvad tugevalt. Kõige kõrgemad väärtused on reostunud veekogudes. -valdavalt on pH vahemiku 6,5 – 8,5. Vesi on nõrgalt aluseline. Põhjalähedastes veekihtides on
abil kahjutuks tegema ilma patoloogilise reaktsioonita, siis on ta selle aine suhtes immuunne. NEERUD On sojakujulised vüi aedoakujulised. Neerud on paarilised, 10.12 cm pikad, kaaluvad kokku ca 300 gr. Neerude funktsioonid - Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon - Teguleerivad vereplasma ioonide konsentrarsiooni, nendest olulisemad: Na +, K´+, Ca2+ , Cl- , vesinikkarbonaat-(HCO3-), fosfaat- ja sulfaatioon. - Reguleerivad aluse-happe tasakaalu H+ sekretsiooniga, kui on happelisuse liig ja HCO3- sekretsiooniga kui on aluselisuse liig. - Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu. - Regullerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu. - Elimineerivad valkude katabolsimi ääkprodukte kusiainena ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina. - Elimineerivad ravimeid( penitsilliin) ja mürke
raud-nitrogenaas ja leghemoglobiin, kaltsium. 65 % pllumajanduses kasutatavast lmmastikust on saadud bioloogiliste protsesside tulemusel. Frankia moodustab nooduleid katteseemnetaimedel lepp (Alnus), mrt (Myrica), Purchia; Azolla/Anabaena (veesnajalg + tsanobakter Anabaena azollae); seob kuni 2 kg N ha-1 pevas, madal C/N suhe, kasutatakse riisipldude vetamiseks Aasias. Samblikud - seen + tsanobakter. 1.3. VVLIRINGE Reservuaarid: Maakoores - kips (CaSO4) ja priit (FeS2), ookeanis - sulfaatioon (2.6 g/l), H2S ja S0, magevesi - sulfaat, H2S ja S0, maismaa vvli orgaanilised ja anorgaanilised hendid, atmosfr - vveloksiid (SO2), metaansulfoonhape (CH3SO3-), H2S. Vvliringe on vvli tskliline liikumine elutust loodusest elusasse ja tagasi, kusjuures muutub vvli oksdatsiooniaste. Vvliringes on olulised elusolendid, eriti bakterid. Vvel esineb looduses anorgaanilisel ja orgaanilisel kujul. Phiosa vvlist paikneb maakeral kivimites. Mullas moodustab orgaaniliste hendite vvel
Elektroluutide ja teiste lahustunud ainete transport labi tubulaarsusteemi rakkude (liikumine labi nefronitorukeste seina). On kolm pohiprotsessi: Filtratsioon Reabsorptsioon Sekretsioon Neerude funktsioonid : 1.Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu 2.Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon 3. Reguleerivad vereplasma elektrolüütide kontsentratsiooni, nendest olulisemad : Na+, K+, Ca2+, Mg2+, Cl-, vesinikkarbonaat-, fosfaat- ja sulfaatioon 4. Reguleerivad aluse-happetasakaalu H+ sekretsiiooniga, kui on happelisuse liig ja HCO3- sekretsiooniga, kui on aluselisuse liig 5. Reguleerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu 6.Sünteesivad erütropoetiini 7. Elimineerivad valkude katabolismi jääkprodukte kusiainena ehk uurea ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina 8. Elimineerivad ravimeid ja mürke.
Akusse salvestatud energiat tarbitakse veel mootori käivitamise ajal ja siis, kui generaatori klemmipinge mingil põhjusel on aku omast väiksem. Akusse saab salvestada teatud kindla koguse elektrienergiat, mille hulk sõltub aku elemendi plaatide tehnilisest seisukorrast ja pindalast. Kui aku kasutuse käigus plaadid kattuvad pliisulfaadiga ja elektrolüüdi tihedus väheneb, toimub aku tühjenemine. Laadimise ajal pliisulfaat laguneb ja sulfaatioon läheb elektrolüüti tagasi, tihedus elektrolüüdil suureneb. Laetud akus elektrolüüdi tihedus on 1280 kg/m³. Tiheduse mõõtmise järgi saab otsustada aku laetust. Täislaetud kuueelemendilisel aku klemmipinge on 12,6 V. Kui klemmipinge alaneb 12 Vni on aku juba pooltühi. Kasutatakse vedela elektrolüüdiga ja geelelektrolüüdiga akusid. Geelelektrolüüdiga akud on töökindlamad, kuna elektrolüüdist ei saa vesi aurustuda
annaabi.ee 
