- Peab efektiivse suhtleja eest vastutajaks ainult rääkijat - Passiivne - Leiab tihti puudusi ja nõrkusi esineja isiku juures. - Kuulab ainult fakte - Kipub vahele segama ja vaidlema - Teeskleb tähelepanu Hea kuulaja - On kannatlik ja kuulab lootuses, et leiab jutust ka endale midagi kasulikku - Saab aru kuulaja rollist suhtlusprotsessis - Aktiivne - Ei otsusta enne isiku üle kui ei ole kuulnus, mis ta öelda on - Teeb üldistusi ja loob seoseid - Ei katkesta esinejat - Annab õiget tagasisidet 12. Kultuuri mõiste Kultuur on inimtegevus, mis on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale või ajastule. Enamasti on kultuurid määratletavad keele kaudu. Kultuurid teikivad, arenevad ja kaovad. Kultuurid mõjutavad üksteist. 13
Selle tulemusena saadi teada, millest koosneb eestlaste emotsioonisõnavara. Kolmanda artikli aluseks on kaks uurimust. Esimene uurimus on Heili Orava poolt läbiviidud iseloomuomaduste sõnavara kohta ning teine Ene Vainiku poolt läbiviidud emotsioonisõnavara kohta, mida on käsitletud ka kahes teises artiklis. Emotsioonisõnavara on see, mis eeldatavasti esindab meie teadvuses emotsioone, ning selle valdamine ja äratundmine suhtlusprotsessis moodustab olulise osa indiviidi nii keelelisest kui ka sotsiaalsest kompetentsist. Selle moodustavad laias mõttes väljendid, mis viitavad tunnetele. Kitsamalt võttes on need eelkõige otsesed emotsiooniväljendid, st peamiselt emotsiooninimetused. (Vainik 2002a : 538) Funktsiooni põhjal jaguneb emotsioonisõnavara ekspressiivseteks ning deskriptiivseteks väljenditeks. Ekspressiivseid väljendeid kasutatakse vahetult emotsioonide
Küll aga tajub tähelepanelik kuulaja ära, millal vait olla ja millal teise juttu peegeldada. 16 märki heast kuulajast . Et saada paremaks kuulajaks, tuleb meeles pidada erinevusi hea ja halva kuulaja vahel. HEA KUULAJA 1. On rohkem kannatlikum ning valmis edasi kuulama lootuses, et kogu jutt ei ole asjatu ning sealt võib leida midagi kasulikku. 2. Saab aru kuulaja olulisest osast suhtlusprotsessis. 3. Kuulab aktiivselt. 4. Ei tee kiireid otsuseid esineja isiku üle enne, kui ta pole kuulnud, mida esinejal öelda on, millised on tema ideed. Peab sõnumit esitamisest tähtsamaks. 5. Omab erinevaid süsteeme märkmete tegemiseks ning kasutab neid vastavalt rääkija esinemisstiilile. Kasutab ülesmärkimisel lühendeid ja võtmesõnu. 6. Ei kuula ainult fakte, vaid püüab interpreteerida saadud informatsi-ooni, teha üldistusi, leida trende ja seoseid. Integreerib kuuldut ja nähtut. 7
tulemusena ( siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia, mille Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks. M. Lotman: „Semiootika on empiiriline distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingimuste uurimisega. + teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. Morris: see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Loogika kui formaalne semiootika (Peirce). Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja lingvistilist mõõdet. Lingvistiline mõõde on kombineeritud ähmaste hulkade ja võimalike jaotuste teooriaga. Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi
seda, mis teeglikult temas toimub, kunha see koosneb keerulistest protsessidest. Ta peab valima signaali, mis tema arvates võiks tähendada sõnumit. Seda valiku protsessi nim kodeerimiseks. Et sõnum jõuaks õieti vastuvõtjani (lapsevanemani), peab vastuvõtja sõnumi dekodeerima. Kui vanem dekodeerib sõnumi õieti, mõistab ta mida lapse tegelikult tahab. Samas võib vanem ka sõnumi valesti dekodeerida ja nii tekib vanem ning lapse vahel katkenud suhtlusprotsess. Kahe inimese vahelises suhtlusprotsessis tekibki sageli see viga vastuvõtja mõistab saatja sõnumit valesti, ent kumbki ei tea seda. Oletagem, et vanem otsustab dekodeerimise õigsust kontrollida et olla kindel, kas ta pole valesti aru saanud. Seda saab teha nii, et ta edastab oma mõtted dekodeerimise tulemuse lapsele. Kuulnud vanema tagasisidet, saab laps talle öelda, kas dekodeerimine läks õigesti või mitte. Kui lapsevanem peegeladas esmakordselt lapse sõnumit, kasutas ta aktiivset kuulamist. 3.1
Lapse tundeid tuleb tunnistada, mitte püüda neist rahustamise või ähvardamise abil lahti saada. Lapsed tahavad tunda, et te mõistate, kui halb nende enesetunne hetkel on. Tuleb mõista, et tunded on sageli ajutised ja mööduvad kiiresti. Aktiivne kuulamine aitab lapsel kanduda ühelt hetketundelt teisele; tunded lahvatavad, hajuvad ja kaovad. "Ka see läheb mööda" kehtib enamiku inimlike tunnete kohta. Sõnumi tagasipeegeldamine Kahe inimese vahelises suhtlusprotsessis tekib sageli see viga, et sõnumi vastuvõtja mõistab saatja sõnumit valesti, ent kumbki ei tea seda. Aktiivse kuulamise puhul püüab vastuvõtja mõista, mida saatja tunneb või mida tema sõnum tähendab. Seejärel paneb ta selle arusaama sõnadesse ja läkitab tagasi, et saatja võiks selle õigsust kinnitada. Vastuvõtja ei saada oma sõnumit näiteks hinnangut, arvamust, nõuannet või küsimust. Ta annab tagasisidet ainult selle kohta, mida saatja
välimusel või käitumisel. Kuulamiseks on vaja motivatsiooni. Kui ka huvi teema kohta on vähene või üldse puudub, tuleks kuulata, kas esineja ei räägi millestki, millest oleks personaalset kasu või millest tulenev kasu võib ilmneda alles hiljem. Kuulata tuleb nii nagu tahetaks, et teised seda teeksid. Kuulamine on õppimise võimalus. Sõnumit ei tohi hinnata enne, kui pole seda kuuldud täielikult. Tuleb meeles pidada, et kuulajal on oluline osa suhtlusprotsessis, ilma tema osavõtuta pole efektiivne suhtlusprotsess võimalik. /6/ Halbade kuulamisharjumuste kontrollimine Halbadest kuulamisharjumustest ülesaamine nõuab suuri pingutusi. Tuleb meeles pidada, et aus tagasiside aitab rääkijat, kui puudulik tagasiside see- eest viib teda eksiteele. Kui teatakse ette, et kuulatav materjal on raske ja keeruline, tuleks selleks eelnevalt olla ette valmistatud. Kuulamise ajal pole soovitatav püüda üles kirjutada ning meelde jätta kõike, mida kuuldakse
Semiootika peasuunad on * biosemiootika - Uurib märgiprotsessi elusolendites * kultuurisemiootika - Kultuurinähtuste analüüs semiootilise analüüsiga. * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu. Inimeste omavahelise interaktsiooni analüüs 3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika. Semiootika Teadus kommunikatsioonisüsteemides ja märkidest, mida inimesed (ja loomad ja masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. (mõistmise probleem, informatsiooni edastamine) LOOGIKA Semioloogia põhineb struktuursele lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel koosneb märkidest. Kõne on nende märkide definitsioon. PSÜHHOANALÜÜS Uurib märkide elu ühiskonnas. Moodustab osa sotsiaalpsühholoogiast ja järelikult üldpsühholoogiast. Lingvistika on ainullt üks osa sellest üldisest teadusest
"Kus?" "Millal?" "Miks?" küsimused on orienteeritud seoste selgitamisele. Kolmeaastast last iseloomustavad järgmised oskused (Mänd 2003): hakkab tarvitama grammatilisi vorme, kuulab huviga täiskasvanu juttu ja seletusi, saab aru jutu sisust, täiskasvanu abiga kordab tuttavaid jutukesi, kõnesse ilmuvad mitmesõnalause ja lühem liitlause, kasutab aktiivselt tegu-, omadus- ja määrsõnu, küsib palju, eriti: "Miks?", kasutab ka minevikuvorme, nimetab ja eraldab värve. Järgnev tasand suhtlusprotsessis laps-laps on niisama tähtis kui eelpool kirjeldatud lapse ja täiskasvanu vaheline suhtlemine. Suhtlemise laps laps tasandi eripäraks on suhtluspartnerite võrdsus, mida ei ole lapse ja täiskasvanu vahelises suhtes. Võrreldes täiskasvanuga suhtlemist peab laps eakaaslasele oma mõtteid põhjalikumalt selgitama. Kui partner teda ei mõista või kui ta oma otsustes kahtleb, pöördub ta täiskasvanu poole. Laste kõnes suureneb lisaks nimisõnadele ka tegusõnade (on
psühholoogilised filtrid, need kõik aga takistavad info normaalset vastuvõtmist. Tagasiside on vastus teie poolt edastatud sõnumile. Tagasisidega võimendatakse teatavaid käitumisi ja summutatakse teisi. Tagasisidemega kinnitatakse teiste inimeste käitumist. Kui me teiselt sellist tagasisidet ei saa, siis me hakkame selle üle kurtma - nt "ta ei kuula mind kunagi" jne. Aeg. Suhtlusprotsess sõltub alati teatud määral minevikust. Suhtlusprotsessis ei ole kunagi võimalik tagasi minna samasse punkti kust te alustasite, kuna suhtluses olukord pidevalt muutub. Selline kommunikatsioon leiab aset 3-l tasandil: 1. Intrapersonaalne kommunikatsioon mis toimub inimese sees. Siia alla kuulub nt mõtlemisprotsess, otsuste langetamine ja enesemääratlemine. Eneseõigustamine või – süüdistamine, päevikupidamine. 2. Interpersonaalne kommunikatsioon viitab sellisele kommunikatsioonile, kus inimesed
inimeses tunnetusvõimalusi ning suutlikust mõista ja väärtustada kultuurilist maailma, arendavad mõtlemist ning annavad võimalusi teistega erinevates keeltes suhelda. Euroopa keeleõppe raamdokumendist (2007) lähtudes on üles ehitatud ainevaldkonda kuuluvate võõrkeelte õppe kirjeldus. Kõikide võõrkeelte, kuhu alla kuulub ka eesti keel teise keelena, õpitulemused on raamdokumendile toetudes kirjeldatud ühtsetel alustel. Võõrkeel on vahend teabe hankimiseks ja selle edastamiseks suhtlusprotsessis, siis on keeleõppe keskmes teemavaldkonnad, mille kaudu arendatakse suhtlus oskust. Teemavaldkonnad on kõikidel võõrkeeltel ühtsed ning erinevused teemavaldkondade käsitlemisel tulenevad õpitava keele sihttasemest ja õppe kestusest. Suhtlus oskust kujundatakse neljal viisil: kuulamine, lugemine, kirjutamine ja rääkimine. Gümnaasiumi riiklik õppekava toob välja, et keelehariduse eesmärk on suurendada
tulemusena ( siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia, mille Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks. M. Lotman: „Semiootika on empiiriline distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingimuste uurimisega. + teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. Morris: see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument. Ajalooliselt on semiootika kujunenud rööbiti filosoofia, keeleteaduse ja loogika arenguga. Esimest korda arutles keele päritolu teemadel Platon, 5.saj eKr. Tema mõtteid viis edasi Sokrates. Hippokrates aga semiootika rajaja selles mõttes, et rääkis meditsiini seisu kohalt diagnostikast – mingid märgid võimaldavad meil panna haigele diagnoosi, mis ei taga küll tervenemise, ent võimalikest parima ravi.
samuti lugeda tekstideks. 1970. aastatel tekkis lingvistikas haru, mid uuris tekste ja mida hakati nimetama tekstilingvistikaks. Tekstilingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib teksti kui suurimat suhtlemise üksust. Tekstilingvistika lähtub lause aktuaalse liigenduse teooriast ning tegeleb teksti ja selle fragmentide sisuliste ja struktuuriliste tunnuste analüüsiga. Tekstilingvistika on uurimus kogu teksti omadustest ja nende omavahelisest mõjust suhtlusprotsessis. 56. Antropoloogilise lingvistika e Etnolingvistika teooriad Antropoloogiline keeleteadus alias etnolingvistika, metalingvistika ja makrolingvistika, viimast kasutatakse harva) tegeleb keele ja kultuuri vahekorra probleemiga: kas ja mil määral on mingi keeletüüp tingitud kõneleva ühiskonna kultuurimallidest. XX saj kasvasid teaduslikud huvid kultuuriga seotud nähtuste vastu (millest sõltuvad kultuuri eri vormid,
Etenduse vastuvõttu mõjutavad sotsiaalne ja majanduslik ruum, kultuuriruum, etenduse ruum. Etendust võetakse vastu kui - Sotsiaalset sündmust sündmuslikkuse, sotsiaalse sidususe, erilise aegruumi looja. - Kunstilist sündmust meelelahutus, emotsionaalsete, esteetiliste ja intellektuaalsete vajaduste rahuldaja Ootushorisont vastuvõtja suhe teksti või teosesse enne vastuvõtuprotsessi. Esteetiline objekt vastuvõtja individuaalne kunstiteos, mis sünnib suhtlusprotsessis teose ja vastuvõtja vahel. Etenduse vastuvõtt: · Meeleline taju · Konkretiseerimine vaataja/lugeja vastuvõtuprotsessis moodustuv tervikkujutlus tekstist/etendusest, kus vastuvõtja täidab autori jäetud tühikuid. · Tõlgendus interpretatsioon · Emotsionaalne suhestumine - imetlus, kaasaelamine ja kaastunne, samastumine ja sarnasus · Hinnangu andmine Etenduse vastuvõttu mõjutavad lavastus/etendus ise, etenduspaik, vanus, kultuurikogemus, haridus ja sugu.
erialale on ära teeninud. Ehkki teadus tegi nende diskursuse usaldusväärseks, ei olnud see midagi enamt kui tavakeel, mida kasutatakse majanduslike jõudude ja sümboolsete autoriteetide vahelistes taktikalistes mängudes. Lotmani "Inimesed ja märgid" 1969 Semiootika teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult, vaid ka loomad ja masinad) suhtlusprotsessis kasutavad Mõistmise probleem, informatsiooni edastamine Strukturaallingvistika, informatsiooniteooria, küberneetika ja loogika ristumiskoht Ferdinand de Saussure 1857-1913 Cours de linguistique générale 1916 Semioloogia -- teadus märkidest (märgiteooria). "Teadus, mis uurib märke ühiskonnas: see kuuluks osaliselt sotsiaalpsühholoogia ja seeläbi ka üldise psühholoogia alla; mina nimetan selle teaduse semioloogiaks." Üldprintsiip -- märgi
suhtlemisel ning vaimses tegevuses) korrigeerimine. Pedagoogi ülesanne on luua laste kõnearenguks soodsad tingimused: stimuleerimine, tekstide kohandamine, õppematerjali süstematiseerimine, harjutuste süsteemi loomine. A. Kõnearengut soodustavate tingimuste loomine: reaalsete situatsioonide maksimaalne kasutamine suhtlemiseks ja õppesituatsioonide loomine, õpilaste pidev stimuleerimine ja abistamine suhtlusprotsessis, pedagoogi kõne kohandamine laste võimetele, õppetekstide adapteerimine, kõnetegevust soodustavate empiiriliste vahendite kasutamine, keelematerjali ja kõneoperatsioonide õpetamine kontsentritena ja vaimsete toimingute omandamine nende kujunemise seaduspärasusi arvestades, kõnetegevuseks vajalike kognitiivsete baasoskuste arendamine (taju, kujutlused, operatiivmälu jm), õpitavate oskuste motiveerimine jne. Tavaõppega võrreldes pöörata
häälitsuste tunnustamist ja mõistmist. Tuim ja külm vanem jätab suhtlemisoskuse arenemises just selles etapis midagi tegemata. Tagajärjeks on lapsel tekkivad arenguraskused, kontaktide loomisel ja säilitamisel tulevikus. Lapse arengus järgneb etapp, kus ta räägib iseendaga omas keeles erinevate häälitsuste, miimika ja kehaliigutuste abil. Alles sellele järgneb etapp kus omandatakse ümberlülitumine suhtlusprotsessis (info andjast vastuvõtjaks ehk rääkijast kuulajaks), mõistetakse üha enam täiskasvanu kõnet ja arenevad erinevad eneseväljenduse võtted. Alles seejärel jõuab inimene kõnelemiseni, kasutades selleks siis sõnu, viipeid, märke vm. Raskused kõnelises eneseväljenduses ei tulene järelikult mitte niivõrd kehvadest kõnemehe oskustest, vaid hoopis esimesel eluaastal tegemata/kogemata jäänud tegevustest
Tuim ja külm vanem jätab suhtlemisoskuse arenemises just selles etapis midagi tegemata. Tagajärjeks on lapsel tekkivad arenguraskused, kontaktide loomisel ja säilitamisel tulevikus. Lapse arengus järgneb etapp, kus ta räägib iseendaga omas keeles erinevate häälitsuste, miimika ja kehaliigutuste abil. Alles sellele järgneb etapp kus omandatakse ümberlülitumine suhtlusprotsessis (info andjast vastuvõtjaks ehk rääkijast kuulajaks), mõistetakse üha enam täiskasvanu kõnet ja arenevad erinevad eneseväljenduse võtted. Seejärel jõuab inimene kõnelemiseni, kasutades selleks siis sõnu, viipeid, märke vm.. Raskused kõnelises eneseväljenduses ei tulene järelikult mitte niivõrd kehvadest kõnemehe oskustest, vaid hoopis esimesel eluaastal tegemata/kogemata jäänud tegevustest
annaabi.ee 
