Stanley Milgram (0)

Tallinna Ülikool
Terviseteaduste ja Spordi Instituut
Tallinn 2010
Stanley Milgram
Stanley Milgram sündis 1933 New York ´is . Ta õppis James Monroe keskkoolis 1950 aastal koos oma hea klassikaaslase ja tulevase sotsiaalpsühholoogi Phil Zimbardoga. Ta õppis edasi Harvardis , kus ta omandas doktorikraadi. Milgrami õppejõuks oli Gordan Allport, kes julgustas ja toetas oma õpilasi hoolimata sellest , kui nende arvamused erinesid tema vaadetest. Stanley Milgrami huvitasid rohkem sotsiaalsed probleemid. See sillutas teed linnalikule psühholoogiale. Ta uuris Norras ja Prantsusmaal Pariisis ristuvate kultuuride nende omavahelist sobivust . Pärast Pariisist naasemist veetis Milgram 1959 -1960 aastal Princentoni Instituudis koos Solomon Aschiga. Asch oli mures kuulekuse pärast ja ta oli teinud hiljuti oma kuulsa testi , kus lasi eksperimentaalsel õpilasel võrrelda erinevate joonte pikkusi. Sellest kastsest selgus , et õpilane võib teatud hetkedel vastata nii , et jooned mida ta nimetab pole kaugeltki mitte ühepikkused. Milgram seevastu muutis joonte testi hoopis teistsuguseks , et saada aru paremini kuulekusest, mida suudab teha tavaline inimene tänavalt. Ta hakkas tegema testi elektrilöökidega testi. Ta avaldas 1974 aastal raamatu Obedience to Authority . Selle eest sai ta psühholoogia auhinna ,mis anti talle Ameerika Arenenud Teaduste Akadeemiast.
MILGRAMI KATSE
Katse viidi läbi kolme osapoolega ja mitu korda ja paljude katsealustega. Autoriteet( doktor ) , kes andis käskluse. Käskluse täideviija ( oli tavaline inimene) , kes pandi õpetaja ametisse. Kolmas osapool oli õpilane. Õpetaja ja õpilase rollide kättejagamiseks tõmmati loosi ( tegelikult oli varem rollid jagatud). Neile tehti lühiülevaade , et ole veel täitsa arusaadav kuidas õppimine toimub , kui vale vastuse eest on karistus . Neile mainiti , et karistuseks on elektrilöök , sest õppija on teises toas ühendatud aparaadiga mille kaudu õpetaja karistab vale vastuse eest. Siis viiakse õpetaja ruumi , kus on lauapeal generaator mis annab 15-450 Volti . Ta peab igakord suurendama elektrilöögi võimsust , kui õpilane vastab valesti. Talle väidetakse , et see ei põhjusta absoluutselt mitte mingisugust tervisekahjustust. Küsimused mida õpetaja küsima hakkab on seotud enamasti mäluga. Algul loetakse ette teatud sõnade paar või rida ja siis õpilane peab vastama mis oli reas valesti või mis paar sõnu oli. Enne algust saab ka õpetaja korra elektrilöögi , et aru saada millist karistust ta täide peab viima. Testi ajal peab ta ütlema õpilasele , kas ta vastas õigesti või valesti. Ütlema talle karistuse puhul voltide määra. Kahjuks või õnneks kuuleb ta ka seda mida õpilane samal ajal kõrvalruumis teeb. Nad ei näe teineteist.
Testi alguses ei ole probleeme , kui aga õpetaja jõuab küsimuseni mille karistuse aste on 120 volti ja määrab selle , kuuleb ta kuidas õpilane kõrval ruumis karjub. Pärast seda küsib ta doktorilt ( autoriteet ) kas ta võib selle testi lõpetada, sest talle tundub , et õpilane on tõsistes piinades. Ta ei taha seda enam jätkata. Doktor käsib tal seda katset igal juhul jätkata. Pärast paari uut küsimust , pärib õpilane doktorilt , kas see põhjustab valu ja tekitab vigastusi. Doktor vastab , et see tekitab hetkelist valu aga ei tekita mitte kannatusi. Pärast 240 volti , mis on ka surmav löök, üritab õpetaja uuesti loobuda . Ka sel korral kästakse tal jätkata. Õpilase karjeid kuuldes ja kuuldes et ta tahab välja saada ja et test lõpetada tekib õpetajal kõhklusi. Pärast mitme uue küsimuse vastamist ja valesti vastamist enam õpilane häält ei tee , kui saab elektrilöögi. Õpetaja lihtsalt keeldub edasi tegemast talle määratud ülesannet. Test lõpetatakse. Talle öeldakse kõik ausalt ära , et tegelikult õpilane oli näitleja ja ta ei saanud kordagi elektrilööki tunda.
Originaalse katse põhjal said psühholoogid ennustada palju on inimesi kes lähevad välja kõrgeima karistus astmeni ( 450 volti). Nende ennustus oli üks kümnendik ühest protsendist. Nad eksisid. Derren Browni katse käigus , mis oli täpne koopia esialgsele katsele , oli see protsent üle viiekümne. Suur osa nendest inimestest läks selle testiga lõpuni välja lihtsalt selle pärast , et valge kitliga doktorihärra ütles nii.
See on pilt katse läbiviimisest , mis moodi asetses katses õpilane ja õpetaja ning doktor.
Kommentaarid
Siret Sulaoja – õpin kehakultuuri
Minu arust oli see omapärane katse. Tean, et inimesed on valmis minema viimse piirini , et midagi korda saata, aga siin videos olnud inimesed – osad neist ei teinud väljagi, et inimene karjub teispool seina. Nad olid julmad ja ei kõhelnud üldse. Kuulsaid ainult seda mida doktor ütles, et katse on vaja edukalt lõpetada. Osa katsealustest olid samas kohusetundlikud katse sooritamise suhtes , aga ka näitasid välja hoolivust. Küsisid kas ikka õpilast kehastanud inimene ellu jääb. Päris üllatav oli see tulemus , et ligi 50 % inimestest läheb lõpuni või siis peaaegu lõpuni ainult kuulates mida teine inimene soovitab . Eriti siis kui seda soovitab keegi kõrgema tasemega inimene nagu antud hetkel doktor. Tekib küsimus kas tavainimese käske ka niimoodi täidetakse.
Andre Mets – õpin kehakultuuri , olen suusataja ja olen palju kokku puutunud spordipsühholoogiaga.
Mind pani ka hämmastama , see et kui palju oli neid inimesi kes läks lõpuni välja. On olukordi , kus nii peabki tegema, tean seda omast käest. Näiteks võistlustel kus vaja viimaste meetriteni pingutada olgugi , et kehast on ammu jõud otsas ja minnakse tahtejõuga eesmärgi poole. Aga selle katses inimestel polnud mitte mingisugust eesmärki. Sellepärast ei saagi ma aru kuidas inimesed suutsid jätkata kui õpilast kehastav näitleja ennastunustavalt karjus teiselpool seina. Selline tunne jäi nagu inimesed arvasid , et selle eest saab mingi suure tasu. Üks katsealustest isegi läks niikaugele , et küsis kas nuppe juurde ei saaks , et veel tugevamat elektrilööki anda. Mu arust tuleks sellised inimesed ise mingit moodi üle kontrollida , ega neil ei ole kalduvusi vägivaldsuse poole. Nad ju ei ilmutanud mitte vähimatki kahetsust selle suhtes mida õpilane tegi. Nad olid nagu robotid kellele jagati käske. Huvitav oli ka see , et üks katsealustest väitis mitu korda , et ta ei tee enam edasi ja et lõpetab. Kuuldes aga käsku et testi tuleb jätkata suutis ta oma arvamuse kõrvale suruda ja veel paar küsimust küsida enne kui ise murdus. Olles eelnevalt mitmeid kordi öelnud , et ei jätka seda.