KONTROLLTÖÖ VALGUSE DISPERSIOON 1. Mis on dispersioon? Dispersiooniks nimetatakse valguse lahutumist spektriks 2. Milliseid uurimisi saab läbi viia tänu dispersioonile? Tänu dispersioonile saab uurida aine muutumisnäitajat ja valguse lainepikkust. 3. Kas dispersioon on füüs. suurus/nähtus/ühik? Dispersioon on füüsikaline nähtus. 4. Mis on spekter? Spekteriks nim. valge valguse lahutamisel saadud spektrivärvuseid. vikerkaarevärviline riba, mis tekib valge valguse lagunemisel 5. Kes uuris esimesena spektrit? Esimesena uuris spektrit Newton. 6
SPEKTRAALANALÜÜS Spektraalanalüüs on aine keemilise koostise kindlakstegemine kiirgus- või neeldumisspektrite abil. Kasutatakse joonspektril. Spektraalaparaat optikariist, millega lahutatakse valgus spektriks ja uuritakse seda (nt spektroskoop ja monokromaator). Spektraalanalüüsi eelised keemilise analüüsi ees: 1. ei mõjuta aine keemilist koostist; 2. piisab väikestest ainekogustest; 3. ainet saab uurida eemalt (in situ) ilma laborisse toomata. Eelised: · Tundlik meetod · Ta ei muuda aine keem. koostist · On võimalik analüüsi teha suurte vahemaade tagant (nt.tähtede keem. koostis) · Täpne ja lihtne. NÄITEKS:
riba tekib selle pärast, et prismast väljuvad eri värvi valguslained erinevate nurkade all. Valguse dispersioon on võimalik ainult siis, kui erinevaile värvustele ehk erinevaile lainepikkustele vastavad murdumisnäitajad erinevad väärtused. Dispersioonikatse skeem Newtoni katse Tegi katse 1666. a. Suunad aknakardinas olevast august tulnud valguse läbi klaasprisma seinale. Tekkis vikerkaarevärvides valgusriba. Newton hakkas värvilist riba nimetama spektriks. Valguse spekter näitab, millistest koostisosadest (komponentidest) liitvalgus koosneb. Vikerkaare 7 värvi Violetne Sinine Helsinine Roheline Kollane Oranz Punane Enne Newtoni katset seletati spektri tekkimist mingi salapärase mõjuga, mida klaas avaldab valgusele. Prisma ei muuda valget valgust, vaid lahutab selle koostisosadeks, mille liitmisel saab taastada valge valguse . Spektriks lahutatud valguse taastamine valgeks valguseks.
vihmaga kaasnev. Vikerkaar tekib, kui päike paistab õhus olevatele vihmapiiskadele. Iga piisk on nagu imepisike prisma, mis jaotab päikesevalguse spektrivalguseks. Värvused: Vikerkaare värvid ülevalt alla: punane, oranz, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, lillakas-violett. Udu korral tekib kahvatu vikerkaar, millel võib osa värvusi puududa. Vikerkaart nähes näeme tegelikult vihmapiiskades murduvat päikesevalgust. Seesugust värviskaalat nimetatakse spektriks. Ka paljud loomad näevad vikerkaart. Spekter: Prisma lahutab teda läbiva valge valguse mitmevärviliseks valgusribaks, milles värvide järjestus on alati ühesugune (punasest violetini). Seesugust värvide jaotust nimetatakse spektriks. Vikerkaares on kõik spektrivärvused. Miks ja kuidas me näeme vikerkaart? Kui päike särab läbi vihmapiiskade, jaguneb valgus mitmevärvilisteks kiirteks. Vikerkaart saab näha, kui päike paistab vihma ajal ning sa seisad seljaga päikese poole
Vikerkaar tekib, kui päike paistab õhus olevatele vihmapiiskadele. Iga piisk on nagu imepisike prisma, mis jaotab päikesevalguse spektrivalguseks. Värvused: Vikerkaare värvid ülevalt alla: punane, oranz, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, lillakas-violett. Udu korral tekib kahvatu vikerkaar, millel võib osa värvusi puududa. Vikerkaart nähes näeme tegelikult vihmapiiskades murduvat päikesevalgust. Seesugust värviskaalat nimetatakse spektriks. Ka paljud loomad näevad vikerkaart. Spekter: Prisma lahutab teda läbiva valge valguse mitmevärviliseks valgusribaks, milles värvide järjestus on alati ühesugune (punasest violetini). Seesugust värvide jaotust nimetatakse spektriks. Vikerkaares on kõik spektrivärvused. Miks ja kuidas me näeme vikerkaart? Kui päike särab läbi vihmapiiskade, jaguneb valgus mitmevärvilisteks kiirteks. Vikerkaart saab näha, kui päike paistab vihma ajal ning sa seisad seljaga päikese poole
võimalus sellest referaat kirjutada, siis seda ma ka tegin. Referaadi esimene osa keskenub teooriale ning räägib spektritest, nende jaotamisest ning millega ja kuidas spektreid uuritakse. Teise osa moodustab koolis tehtud katse. 3 Spekter 17. sajandil hakati sõna "spekter" kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab elektromagnetkiirguse energiat: E = h ,kus E on footoni energia, h on Plancki konstant ja on valguse sagedus. Spekter on kiirgusenergia jaotus sageduste (lainepikkuste) järgi. Värvuste järjestus spektril on samasugune nagu vikerkaarelgi:punane, oranz, kollane, roheline, sinine, violetne, kusjuures üleminek on pidev
Vikerkaar tekib, kui päike paistab õhus olevatele vihmapiiskadele. Iga piisk on nagu imepisike prisma, mis jaotab päikesevalguse spektrivalguseks. Värvused: Vikerkaare värvid ülevalt alla: punane, oranz, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, lillakas-violett. Udu korral tekib kahvatu vikerkaar, millel võib osa värvusi puududa. Vikerkaart nähes näeme tegelikult vihmapiiskades murduvat päikesevalgust. Seesugust värviskaalat nimetatakse spektriks. Ka paljud loomad näevad vikerkaart. Spekter: Prisma lahutab teda läbiva valge valguse mitmevärviliseks valgusribaks, milles värvide järjestus on alati ühesugune (punasest violetini). Seesugust värvide jaotust nimetatakse spektriks. Vikerkaares on kõik spektrivärvused. Miks ja kuidas me näeme vikerkaart? Kui päike särab läbi vihmapiiskade, jaguneb valgus mitmevärvilisteks kiirteks. Vikerkaart saab näha, kui päike paistab vihma ajal ning sa seisad seljaga päikese poole.
Vikerkaar tekib, kui päike paistab õhus olevatele vihmapiiskadele. Iga piisk on nagu imepisike prisma, mis jaotab päikesevalguse spektrivalguseks. Värvused: Vikerkaare värvid ülevalt alla: punane, oranz, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, lillakas-violett. Udu korral tekib kahvatu vikerkaar, millel võib osa värvusi puududa. Vikerkaart nähes näeme tegelikult vihmapiiskades murduvat päikesevalgust. Seesugust värviskaalat nimetatakse spektriks. Ka paljud loomad näevad vikerkaart. Spekter: Prisma lahutab teda läbiva valge valguse mitmevärviliseks valgusribaks, milles värvide järjestus on alati ühesugune (punasest violetini). Seesugust värvide jaotust nimetatakse spektriks. Vikerkaares on kõik spektrivärvused. Miks ja kuidas me näeme vikerkaart? Kui päike särab läbi vihmapiiskade, jaguneb valgus mitmevärvilisteks kiirteks. Vikerkaart saab näha, kui päike paistab vihma ajal ning sa seisad seljaga päikese poole
Dispersioon? Nim. valguse lahutumist spektriks Mis on spekter - Spekteriks nim. valge valguse lahutamisel saadud spektrivärvuseid. vikerkaarevärviline riba, mis tekib valge valguse lagunemisel. Spektri liigid- Kiirgusspektrid(Pidev-,joon- ja ribaspektrid) ja neeldumisspektrid Spektraalanalüüs on aine keemilise koostise kindlakstegemine kiirgus- või neeldumisspektrite abil. Kvantoptika Valguse dualism- Igale lainele vastab osake ja iga osakesega kaasneb laine Footon on elektromagnetkiirguse osake Footoni energia on võrdeline footoni sagedusega. (E=h*f) (E=energia, f=footoni sagedus) Fotoefekt- on elektronide eraldumine ainest valguse toimel Fotoefekti võrrand - (h=Plancki konstant, f- valguse sagedus, A- väljumistöö, m- elektroni mass ja v- vabanenud elektroni kiirus) Elektronide Väljumistöö-nim elektro...
Doppler efekt Valgust lahutatakse spektriks, klaasprisma või difraktsioonivõre abil. Pideva spektri annavad hõõguvad tahked kehad, vedelikud ja küllalt tihedad gaasid. Joonspektri tekitavad hõredad gaasid ja aurud kõrgel temperatuuril või elektrilahenduse mõjul. Igal elemendil on iseloomulik joonspekter.Neeldumisspektri tekitavad aurud ja gaasid, kui nende taga asub pidevspektrit andev valgusallikas.Neeldumisjooned asuvad täpselt samades kohtades,kus asuksid antud gaasi kiirgusjooned
Sinise valguse lained murduvad läätses rohkem kui punase valguse lained ja sellepärast on fookus sinise valguse jaoks läätsele lähemal kui punase valguse jaoks. Tulemuseks on kujutise teravuse ja värvuste moonutumine. Seda nähtust nimetatakse kromaatiliseks aberratsiooniks, mida võib eesti keelde tõlkida kui värvilinemoonutus. Spektroskoop Sinna tekkinud vikerkaarevärvides riba nimetaks ta spektriks. Nimi tuleneb ladina keelsest sõnast spectrum, mis eesti keeles tähendab nägemust või kujutluspilti. Hiljem on hakatud spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valguse intensiivsuse jaotumist lainepikkuste või sageduste järgi. Spektri saamiseks, jälgimiseks ja mõõtmiseks kasutatakse spektraalriistu. Neid võib jaotada kahte gruppi: spektromeetriteks ja spektroskoopideks. Spektromeeter (kr metreo mõõdan) on riist spektrite mõõtmiseks, st erineva lainepikkusega valguse
Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid
*Pole seisumassi. St et ta ei saa eksisteerida paigalolekus. F omab massi liikumise tõttu. *Footonil on impulss. Impulss on määratud tema massi ja kiiruse korrutamisega p=mc 9. Metalli valgustamisel kollase valgusega fotoefekti ei teki. Rohelise valgusega fotoefekt võib tekkida, sest rohelise valguse sagedus on suurem ja footoni energia suurem. Punase valgusega fotoefekti ei teki, sest pun valguse sagedus on väiksem. 10. Dispersiooniks nimetatakse valguse lahutumist spektriks. Täpsemalt on dispersioon nähtus, milles valguse levimisel teise keskkonda võime märgata, et valguse murdumisnurk on seotud valguse laine pikkusega. 11. Joonspekter koosneb erivärvilistest joontest tumedal taustal. Joonspektri annavad kõik ained gaasilises olekus madalal rõhul. 12.Neeldumisspekter tumedatest joontest pideva spektri taustal. Tekivad sellepärast, et vastava lainepikkusega valgus ei pääse läbi külma gaasi. Valgus neeldub osaliselt gaasis.
m. näitaja alusel)? 5. Mida nim. kahe keskkonna suhteliseks murdumisnäitajaks, seos valguse kiiruse, murdumisnäitaja ja lainepikkuse vahel? 6. Sõnasta valguse murdumisseadus, valem, tähised valemis? 7. Mida nim. läätseks? Läätse liigid. 8. Kumerlääts: kiirte käik, fookus, fookuskaugus. 9. Nõguslääts: kiirte käik, ebafookus, fookuskaugus. 10. Läätse valem, läätse optiline tugevus. 11. Mis on dispersioon? 12. Mida nim. spektriks? Spektrite liigid: pidev spekter, joonspekter. Nende omadused ja saamine. 13. Kiirguse liigid. (kiirguse tekkimise põhjus. Soojuskiirgus, kemoluminestsents, katoodluminestsents, elektroluminestsents, fotoluminestsents mõiste, ergastusenergia saamisviis, rakendusnäited.) 14. Mis on fluorestsents ja fosforetstsents? 1. Valguse peegeldumine on nähtus, kus valguskiir muudab oma suunda vastasmõjus teiste kehadega. Seadus: langemisnurk on võrdne peegeldumisnurgaga. 2
lainepikkusel mitme detektori abil. Multiplex üks detektor registreerib samaaegselt erinevate lainepikkustega kiirguste intensiivsusi. Nt. Fourier spektromeeter. Filtriga ühe või mitme filtriga ühe või mitme lainepikkuse eraldamiseks 17. sajandil hakati sõna "spekter" (inglise keeles spectrum) kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab elektromagnetkiirguse energiat: E = h kus E on footoni energia, h on Plancki konstant ja on valguse sagedus. Sõna "spekter" hakati ilmse analoogia põhjal kasutama ka muud liiki lainete, näiteks helilainete kohta ning ka muude juhtude kohta, kus midagi lahutatakse sageduskomponentideks
Nendele küsimustele vastuseid otsides jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu raskusjõuks. • Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused • Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uurisvalguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kakspeegelteleskoopi. • Newton formuleeris optika neli põhiseadust: • Valgus levib sirgjooneliselt. • Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas.
Sellise katse prismaga tegi ka Newton 1666. a. Ta suunas aknakardinas olevast august tulnud päikesekiired läbi klaasprisma toa vastasseinale. Sinna tekkis vikerkaarevärvides valgusriba. Vikerkaart on iidsetest aegadest loetud koosnevat seitsmest värvusest. Ka Newton eristas sellest ribast seitset värvust, mida kasutatakse tänapäevalgi: violetset, sinist, helesinist, rohelist, kollast, oranzi ja punast. Seda värvilist riba hakkas Newton nimetama spektriks. Valguse spekter näitab, millistest koostisosadest (komponentidest) liitvalgus koosneb. Spektri tekkimine valguse läbiminekul prismast oli tuntud juba ammu enne Newtonit. Seda seletati mingi salapärase mõjuga, mida klaas avaldab valgusele, muutes tema värvust. Newton järeldas oma katsest, et see pole õige. Prisma ei muuda valget valgust, vaid lahutab selle koostisosadeks, mille liitmisel saab taastada valge valguse. Lahutatud valguse taastamine valgeks valguseks.
tähendab, et on vaja rohkem jõudu kiirenduse saavutamiseks. Newtoni kolmas seadus ütleb, et kaks keha mõjuvad teineteisele võrdse vastassuunalise jõuga. See tähendab seda, et kui üks keha mõjutab teist siis teine mõjutab teda sama palju vastu, näiteks püssi tagasilöögijõud on võrdvastupidine püssirauast väljuvale kuulile mõjuva jõuga. Ühe katse tulemusena lahutas Newton päikesevalguse vikerkaarevärvide spektriks. Selles katses suunas ta valguskiire läbi prisma(klaasist kolmnurga), mille ta ise oli kavandanud. Kui valgus läheb läbi prisma murdub valgus spektrivärvideks. Sama muutus toimub ka siis, kui valgus langeb läbi vee, tekitades vikerkaare. See katse muutis maailma väga, kuna enne seda ei teatud kuidas tekkisid või kuidas tekitada värve. Pärast seda avastati, et kui näiteks puuleht on roheline, siis järelikult ülejäänud värvispektri värvid ta neelab ja rohelist peegeldab.
Soojuslikud valgusallikad- aatomid ergastuvad kõrge temperatuuri tõttu (päike, elus tuli, hõõglambid) 7. Mis on külm valgusallikas? (too näiteid) Külmad valgusallikad- aatomid ei ergastu, kõrge temperatuur aatomeid ergastada (nt: elektrivool, päevavalguslamp, säästulamp, valgus ise, keemiline reaktsioon) 8. Kirjelda valge valguskiire murdumist prismas (Newtoni katse) Prismas muutus valgus värviliseks ja väljudes eraldusid värvid veelgi 9. Mida nimetatakse spektriks? Spekter on tavaliselt kahemõõtmeline diagramm, mis kujutab sageduskomponente teise mõõtme järgi. Mõnikord mõeldakse spektri all ka liitsignaali ennast. 10. Mida kujutab endast valge valgus? Valge valgus on liitvalgus mis sisaldab kõikvõimalikke lainepikkustega valgusi 11. Mis on monokromaatne valgus? Monokromaatne valgus on kindla lainepikkusega valgus 12. Loetle spektrivärvid nende esinemise järjekorras
et nähtust saaks jälgida. Üks mooduseid seda jälgitavaks muuta on kasutada difraktsioonivõret. 5. Huygens-Fresneli printsiip Huygens-Fresneli printsiibi kohaselt võib igat lainepinna punkti vaadelda elementaarlaine allikana, kusjuures valguse intensiivsus mingis ruumipunktis on määratud elementaarlainete liitumise tulemusega. 6. Valguse dispersioon Dispersiooniks nimetatakse valguse lahutumist spektriks. Täpsemalt on dispersioon nähtus, milles valguse levimisel teise keskkonda võime märgata, et valguse murdumisnurk on seotud valguse laine pikkusega. 7. Valguse spektri mõiste 8. Spektrite liigid: pidev-, joon-, riba- ja neeldumisspektrid 9. Spektraalanalüüs Spektraalanalüüs on aine keemilise koostise kindlakstegemine kiirgus- või neeldumisspektrite abil. Spektraalanalüüsi eelised keemilise analüüsi ees: 1
Üks mooduseid seda jälgitavaks muuta on kasutada difraktsioonivõret. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks.
Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Newton formuleeris neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga |kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3. Valgus peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti
gravitatsioonijõud. Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=F Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid
Relatiivsusteooria on avalikustatud aastal 1905) Erirelatiivsusteooria - Erirelatiivsusteooria käsitleb muu hulgas ruumi ja aja käitumist teineteise suhtes liikuvate vaatlejate seisukohast. Tehniline mehaanika põhineb füüsikal ehk teadusel, mis uurib liikumisi looduses, millest suur osa on Newtoni seadustel. Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispetsiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja inerferentsi ning eeldas valguse polaarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueetis kaks peegelteleskoopi. Ta eristas seitset spektrivärvi vastavalt seitsmele hallile, seitsmele pla vikerkaarevärvile. Tema optikaalne peateos "Optcks" ilmus 1704.a
Newtoni 2. seadus Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Seega mehhaanikas mõjuvad jõud alati paarikaupa. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega.
Inimese silmas, võrkkestal asuvad retseptorid tajuvad valguse üldist tugevust ja erinevate sageduste kombinatsiooni ning seda tajutavat mõju tõlgendab inimese aju värvusena. Peaaegu kõigil juhtudel on valgus põhjustatud soojusest, näiteks kui objekti kuumutatakse väga kõrgetel temperatuuridel, siis kiirgab see objekt elektromagnetlaineid. Inimsilma stimuleerib tegelikult ainult nende valguslainete kindel sagedus, mida nimetatakse nähtavaks spektriks. Nähtav spekter on pidev värvusastmestik, mille ulatus on punasest oranzi, kollase, rohelise, sinise ja violetseni. Ilma valguseta ei ole ka värvust. Silm on väga täpne ja tundlik instrument, mis võimaldab meil tajuda ümbritsevat ning luua koos ajuga kolmemõõtmelise ettekujutuse ümbritsevast. 1.1 Valge valgus Valgeks valguseks nimetatakse päikeselt ja elektripirnidest tulevat valgust kuna see ei paista inimsilmale värvilisena
valguslainete käiguvahe paarisarv poollainepikkuseid või paaritu arv poollainepikkuseid, tekkib antud punktis kas valgustatuse minimum või maksimum. Maksimumi tingimuse võib kirjutada järgmiselt dsin=k , kus k on täisarv ja minimumi tingimuse dsin=(2n-1)2 , kus n on täisarv. Spektrid. 17. sajandil hakati sõna "spekter" kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab elektromagnetkiirguse energiat: E = h kus E on footoni energia, h on Plancki konstant ja on valguse sagedus. Sõna "spekter" hakati ilmse analoogia põhjal kasutama ka muud liiki lainete, näiteks helilainete kohta ning ka muude juhtude kohta, kus midagi lahutatakse sageduskomponentideks
n = sin7/sin; = c/v kus c - valguse levimise kiirus vaakumis v - valguse levimise kiirus aines Murdumise füüsikaline põhjus on kiiruse muutus üleminekul ühest keskkonnast teise. Maxwelli järgi n = : Seega on murdumisnäitaja määratud keskkonna (aine) elektrilise ja magnetilise läbitavusega. Optiliste sageduste juures ( 1014 Hz ) on tavaliselt : = 1 .Seega tuleb leida olenevus sagedusest. Normaalse dispersiooni nähtusest tuleneb valguse lagunemine spektriks prismast läbiminekul. Seda kasutatakse aine kiirgus- ja neeldumisspektrite uurimisel. Vastavaid riistu nimetatakse prismaspektrograafideks. Valguse hajumine. Klassikalise füüsika seisukohast, tekib valguse hajumine sellest, et ainet läbiv valguslaine paneb aatomeis olevad elektronid võnkuma.Homogeenses keskkonnas sekundaarlained kustutavad üksteist täielikult kõikides suundades, väljaarvatud primaarlaine levimise suund.Seepärast valguse hajumist ei esine.
Neid liigitatakse kahte gruppi: spektromeetriteks ja spektroskoopideks. Spektromeeter- riist spektrite mõõtmiseks, erineva lainepikkusega valguse intensiivsuse määramiseks. Spektroskoop- riis spektrite vaatlemiseks. Spektroskoobiga on võimalik vaadelda valgust kiirgavate ainete kiirgusspektreid. Need jaotuvad oma olemuselt kahte liiki: pidevspektrid ja joonspektrid. Pidevspekter- esindatud pidev jada lainepikkuseid ja spektriks on värviline riba. Joonspekter- ei ole kõigi lainepikkustega valgusi ja spektroskoobis on näha erivärvilised jooned tumedal taustal. Need jooned on spektrijooned. Kontrollküsimused: 1.Mida võib väita 4.27 esitatud spektri kohta? Vastus: on joonspekter. Fotoefekt Fotoefekti katsete abil tõestati footonite olemasolu. Fotoefekt- elektronide väljalöömine ainest (välisfotoefekt).
Lihtsamalt öeldes, peavad keskonnad olema erineva optilise tihedusega. Seda on lihtne tõestada katsega, kus valgus liigub läbi õhu vette. Selleks tuleb kasutada laseri valgust ja see teeb ilme hoopis erilisemaks. Joonisel on näha mis juhtub valgusega. Tuues näiteks seebimulli katse, siis katseid tehes nägime, et seebimullid on vikerkaare värvilised, ehk tegemist on seitsme värvilise spektriga, kuid seebilahus ise on värvusetu. Sellist valguse lahutumist spektriks nimetatakase dispersiooniks. Just valguse interferents on see, mis teeb seebimullid nii mitmevärviliseks. Interferentsi maksimum tekib siis, kui liituvad samas faasis olevad lained, vastupidiselt sellele miinimum ehk lained liituvad vastupidistes faasides. Kile jaotab iga laine kaheks. Need läbivad erinevad teepikkused see tähendab, et lainete vahel tekib käiguvahe mis näitab kui palju jääb üks laine teisest maha.
VÄRVIÕPETUS Kunstilises loomingus on esmase tähtsusega värvi omaduste tundmine ja kasutamine. hele Värviõpetus põhineb päikesevalguse lahutamisel spektriks. (N: vikerkaar). Keha värviks loetakse tema värvust päevavalguses. Põhivärvid on: kollane, punane ja sinine 1. Nendest tulenevad ja need moodustavad kromaatiliste värvide rühma. Kromaatilise värvi iseloomustavad omadused on toon, küllastus ja heledus. Toon saab iseloomustada sõnadega punane, kollne, sinine, nende segamisel saab üha uusi värvitoone. Toon aitab ärve omavahel eristada (oliivroheline, ooker, ultramariin sinine.
Koherentsete lainete kohtumisel tekib interferents, kus lained tugevdavad või nõrgendavad üksteist. See, kui suur on laineallikate faaside vahe, pole oluline, kuid tähtis on, et see oleks konstantne. Vastasel juhul interferentsi ei teki. 5. Valguse dispersioon tähendab erineva lainepikkusega valguse erinevat murdumist. Seaduspärasus: Mida lühem lainepikkus seda suurem murdumisnäitaja ja vastupidi. Dispersiooniks nimetatakse valguse lahutumist spektriks. Täpsemalt on dispersioon nähtus, milles valguse levimisel teise keskkonda võime märgata, et valguse murdumisnurk on seotud valguse laine pikkusega. Spektrite liigid: 1)Joonspektrid-aurude ja gaaside valguse mõjul tekivad. 2)Pidevspektrid-tekivad kiirgavate tahkete ja vedelate kehade valgusest/ päikese ja tähtede valgus. 3)Kiirgusspektrid 4)Neeldumisspektrid-tumedad jooned 5)päikesespektrid Spektrite tähtsus: aine koostise määramist spektri põhjal nim
valgustest,mida on üksteisest võimalik prisma abil eraldada . 15. Millest sõltub aine absoluutne murdumisnäitaja ? Valguse sagedusest või lainepikkusest. 16. Valguse dispersiooniks nimetatakse. valguse murdumisnäitaja sõltuvust sagedusest(lainepikkusest).Seda põhjustab valguse elektromagnetlainete vastastikmõju 17.Vikerkaare põhjuseks on : Vikerkaar tekib sellepärast ,et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskadeks. 18. Spektriks nimetame diagrammi mis : näitab valguse intensiivsuse jaotumist lainepikkuste või sageduste järgi. 19.Spektreid tekitatakse spektraalaparaatide abil, mille põhiosaks on spektomeeter või spektroskoop. 20.Kiirusspektreid liigitatakse : pidevspektrid ja joonspektrid. 21.Spektraalanalüüs lubab spektri põhjal kindlask teha : üliväikesi ainekoguseid. 22. Aatom saab olla kindla energiaga olekus ,mida kirjeldavad energiatasemed ja neile vastavaid energiaväärtusi tähistavad arvud,mida
nende liitumise kohad asetuvad samuti erinevatesse kohtadesse. 8. Mille tulemusena tekivad difraktsiooni maksimumid ja miinimumid geomeetrilise varju piirkonnas? Difraktsiooni maksimum- lained liituvad samas faasis Difraktsiooni miinimum- lained liituvad vastupidistes faasides 9. Mida kujutab endast difraktsioonivõre? Selgita sõnaliselt, difraktsioonivõre valemi alusel ja joonise abil difraktsioonivõre omadust lahutada valge valgus värviliseks spektriks. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Kui läbipaistvate pilude (või peegelduvate ribade) laius on a, läbipaistmatute vahemike (või valgust hajutavate ribade) laius aga b, siis nimetatakse suurust c=a+b difraktsioonivõre konstandiks. Naaberpilude servadelt lähtuvate lainete käiguvahe võrdub lõigu AC pikkusega. Kui sellele lõigule mahub täisarv lainepikkusi, siis kõikidest
oratoorium, passioon, kantaat. Heliloojad: Claudio Monteverdi, Jean-Baptiste Lully, Arcangelo Corelli, Henry Purcell, Alessandro Scarlatti, Francois Couperin, Antonio Viavaldi, Jean-Philippe Rameau, Johann Sebastian Bach (1685 -1750), Georg Friedrich Händel (1685 -1759). Kunstnikud: Caravaggio, Peter Paul Rubens, Anthonis van Dyck, Diego Velazques, Rembrandt, Jan Vermeer. Teadus ja ajalugu: Isaac Newton sõnastas gravitatsiooniseaduse, lahutas valge valguse klaasprisma abil värviliseks spektriks ning oli ka taevamehaanika aluste rajaja astronoomias. 1628 avastas William Harvey vereringe. Prantsusmaad valitses 1661 -1715 Louis XIV. Venemaad valitses 1689 -1725 Peeter I. Rootsi kuningas oli 1697 -1718 Karl XII. 1618 -1648 toimus Euroopas Kolmekümneaastane sõda, mis lõppes Prantsusmaa - Rootsi liiduga ning Saksa - Rooma keisrite Habsburgide lüüasaamisega (Vestfaali rahu). Kõik kirikud tunnistati võrdseiks. 1700 -1721 - Rootsi, Poola, Taani, Saksamaa, Venemaa vahel Põhjasõda
taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses asetleidvast tuumasünteesist. Meile lähim täht on Päike. Kuna tähtedest väljub kiirgus, on selle abil võimalik määrata nende temperatuur ja keemiline koostis. Tähtedelt saabub erinevat liiki kiirgust, mis erinevad üksteisest lainepikkuse poolest (nt nähtav valgus ja raadiokiirgus). Tähtede uurimisel on väga oluline osa spektraalanalüüsil (tähtede valgus laotatakse pikaks spektriks, mille abil on võimalik määrata tähe keemiline koostis ja värvus ning ka see, kui kiiresti tähe meile läheneb või meist kaugeneb). On selgunud, et ka tähtede värvus sõltub temperatuurist. Selle põhjal jaotatakse tähed seitsmesse spektriklassi. Ka tähtede värvus ja heledus on omavahel seotud. Kui kanda diagrammile tähed heleduse ja värvuse järgi, saadakse diagramm, kus diametraalselt ulatub üle kogu diagrammi tähtede riba, mis algab
n2 ns = suhe esimese keskkonna absoluutsesse murdumisnäitajasse n1. n . 1 Dispersioon, spekter: aine absoluutne murdumisnäitaja sõltub valguse lainepikkusest (või sagedusest), st valge valgus, mis on liitvalgus ehk koosneb erineva lainepikkusega valgustest (värvidest), jaguneb murdumisel vikerkaarevärviliseks spektriks. Seda nähtust nimetatakse dispersiooniks. Tavaliselt murdumisnäitaja väheneb lainepikkuse suurenedes, st punane valgus murdub vähem kui violetne valgus. Kvantoptika Footon. Valgust vaadeldakse kiirtena (kiirteoptika ehk geomeetriline optika), lainetena (laineoptika) ja osakestena ehk kvantidena (portsjonitena). Igasugust kiirgust võib vaadelda kvantidena. Valguskvante nimetatakse footoniteks. Footoni energia ja sageduse vaheline seos: = h f , kus h = 6,625 10 J s on Plancki
Suhtelist murdumisnäitajat saab leida seostest : Ns =v1/v2 =n2/n1 Ainete suhtelised murdumisnäitajad õhu suhtes on praktiliselt võrdsed nende absoluutsete murdumisnäitajatega. Valguse dispersioon Aine absoluutse murdumisnäitaja sõltuvust valguse lainepikkusest ( või sagedusest) nimetatakse dispersiooniks. Vikerkaar koosneb 7-st värvusest : punasest,oranzist,kollasest,rohelisest,helesinisest ,sinisest ja violetsest. Seda värvilist riba hakkas Newton nimetama spektriks. Valguse spekter näitab,millistest komponentidest liitvalgus koosneb. Prisma ei muuda valget valgust ,vaid lahutab selle koostisosadeks,mille liitmisel saab taastada valge värvuse. Aine murdumisnäitaja on seda suurem, mida väiksem on valguse lainepikkus. Peaagu kõigi ainete murdumisnäitaja väheneb valguse lainepikkuse suurenedes. Vikerkaar Vikerkaar tekib siis,kui kusagil sajab vihma ja päike paistab. Selleks ,et vikerkaart
muusikainstrumente tootvate firade konsortsiumi MIDI Manufacturers Association poolt kasutusele MIDI, digitaalse elektroonilise heli seriaalne kasutajaliinides ja kommunikatsiooniprotokoll. MIDI -> Musical Instrument Digital Interface. on muusikas elektroonilisest signaalist heli loomine ja/või töötlemine. Kõik helid moodustuvad mingist kombinatsioonist siinustoonidest , mida heli koostisosana nimetatakse osahelideks. Helile iseloomulikku osahelida kombinatsiioni nimetatakse heli spektriks. Komplekssete helida analüüsimiseks kasutatakse Laplace'i transformatsiooni ja Fourier trensformatsiooni. Akustilise heli erinevatel osadel on erinev võnkesagedus. Üksikute osahelide helitugevusest sõltubheli tämber. Akustilise heli tämber muutus asjas , seda põhjustab üksikute osahelihelide helitugevuse vahekorra muutumine. Kõrgema võnkesagedusega osahelid vaibuvad tüüpiliselt kiiremini kui madala võnkesagedusega osahelid.Sünteesitud heli ,,külab
maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide meetodiga saab määrata difraktsiooni ümaral aval ja kettal. Valguse sirgjoonelisel levimisel valgusallikast S peab ekraanil tekkima ketta AB vari CD ; tegelikult tekib ekraanil hele täpp ja selle ümber vahelduvad tumedad ning heledad rõngad. Difraktsioonivõreks nimetatakse üksteisega paralleelsete pilude süsteemi. Praktilisi rakendusi: valguse lahutamist spektriks difraktsioonivõre abil; difraktsiooni nähtus määrab ka optiliste riistade lahutusvõime.Ei ole võimalik eristada objekti punkte, mis asuvad üksteisele lähemal, kui on valguse lainepikkusega määratud mõõde; Röntgeni kiirguse puhul. 47. Valguse dispersioon ja polarisatsioon- Dispersiooniks nimetatakse aine murdumisnäitaja olenevust elektromagnetlaine sagedusest ( lainepikkusest ). Aine murdumisnäitajat võib defineerida kahel viisil: Üks neist on
Nende nurkade vahe mp mv võrdub m-ndat järku peamaksimumide omavahelise nurkkaugusega 2m. Siit Kui monokromaatilise valgusallika asemel kasutada polükromaatilist, siis tekkinud difraktsioonipilt sisaldab erinva värvusega maskimume, mille nurkkaugused nullmaksimumist on väikeste nurkade m korral ligikaudu võrdelised lainepikkusega. Järelikult difraktsioonivõre toimib spektraalriistana, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks e. normaalspektriks. Difraktsioonivõre kui spektraalriista lahutusvõime on määratud tema nurkdispersiooniga. Nurkdispersioon D näitab kiirte kõrvalekaldenurga m muutust lainepikkuse ühiku kohta: Diferentseerides valemi, saame Seega: Väikeste nurkade korral cosm 1 ning D , järelikult, mida suurem on spektraaljärk, seda suurem on dispersioon
N=c/v. Täielik peegeldus. Optiliselt hõredamasse keskkonda minnes murdub kiir lahutuspinna normaalist eemale. Teatud langemisnurga 0 korral aga läheb piki eralduspinda, st ei lähe teise keskkonda. Esineb täielik peegeldus. (j12) sin/sin=sin0/1=1/n0 /nt:/ kui n=1,5, siis 0=~42. Valguse dispersioon ja spektrid. Kui juhtida klaasprismale kitsas valge valguse kiir, siis prisma läbimisel kaldub see aluse poole ja lahkneb värvilisteks kiirteks- spektriks. Valge valgus on liitvalgus ja koosneb erinevate lainepikkustega kiirtest, mis levivad keskkonnas erinevate kiirustega punased kiiremini, violetsed aeglasemalt ja seetõttu on klaasi murdumisnäitaja nende jaoks erinev. /nt:/nv=1,522, np=1,513. Valguse murdumisnäitaja sõltuvust valguse värvusest nim dispersiooniks. (j13). Aparaate, mis annavad selge spektri ja lahutavad erineva lainepikkusega elektromagnetlained nii, et spektri üksikud osad peaaegu ei kattu, nim spektraalaparaatideks
Lühinägevust saab korrigeerida nõgusläätsedega prillide abil. Kaugnägev silm tekitab kujutise kaugematest esemetest võrkkestale. Lähedastest esemetest tekib terav kujutis võrkkesta taha. Kaugnägevust saab korrigeerida kumerläätsedega prillide abil. Värvide nägemine Valge valgus on liitvalgus, see koosneb 7 spektrivärvi valgusest. Punane, oranz, kollane, roheline, helesinine, sinine ja violetne. Esimesena lahutas valge valguse spektriks Isac Newton 1666.a. Valge värv peegeldab ükskõik mis värvuse. Kui üks värv neelab teise värvi siis ta muutub mustaks. Kui värv peegeldab endale vastavat samat värvi valgust siis ta säilitab oma värvi kuna ta peegeldab enda värvi. Mehaanika kuldreegel Niipalju kui me võidame jõus kaotame me teepikkuses. Lihtmehhanismid Lihtmehhanismid on väga lihtsa ehitusega, mis enamasti kuuluvad keeruka ehitusega mehhanismi juurde. Näiteks: plokk, kang, kruvi jne. Rõhk
Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. (http://et.wikipedia.org/wiki/Isaac_Newton) Optika põhiseadused Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades
Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud. Newtoni 2.seadus- Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. Newtoni 3.seadus- Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid jõud. OPTIKA PÕHISEDUSED Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks. Nii ta mõtles välja ka välja neli optika põhisedused. 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3. Valgus peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal ühes tasandis. Langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga. 4. Valguse üleminekul ühest keskkonnast teise kiir murdub (muudab suunda), kusjuures
seni, kuni temale rakenduvad jõud seda olekut ei muuda. 2. Liikumishulga muutus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ning toimub samas suunas mõjuva jõuga. 3. Jõud esinevad ainult paariti: iga mõjuga kaasneb alati niisama suur, kuid vastassuunaline vastumõju. (6) Newtoni panus optikasse Sama innukalt, kui kõigel muudel aladel, pööras Newton suurt tähelepanu ka optikale. 1666. aastal avastas ta valguse dispersiooni, lahutas prisma abil valge valguse spektriks, põhjendas pikksilma aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades
Nähtavale spektriosale vastavad lainepikkused 380-780 nm, saab mõõta vaid värviliste lahuste opt.tihedust. UV alas (185-380nm) neelavad valgust praktiliselt kõik orgaanilised ained. Spetsiifilisem on neeldumine 280-380 nm, seda laineala kasut aine identifitserimiseks neeldumismaksimume järgi. Spektrofotomeeter. Valgusallikas halogeenlamp või deuteeriumlamp. Monokromaator difraktsioonivõre või kolmnurkne prisma, polükromaatne valgus lahutatakse peegeldumisel spektriks. Pilu - mõõtmed määravad kui lai spektriosa läbib uuritava proovi. Mida kitsam pilu, seda täpsem spekter registreeritakse. Suurendades pilu, seda suurem tundlikkus (seda väiksem kontsentratsioon on võimalik määrata). Valgustundlik element fotoelektronkordisti, mõõdab küveti läbinud valguse intensiivsust. Skaneeriv spektrofotomeeter laseb korraga läbi pilu terve spektri. Jadadioodspektrofotomeetris
Newtoni 2. seadus Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. Newtoni 3. seadus Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Seega mehhaanikas mõjuvad jõud alati paarikaupa. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades
1. Spekter, spektraalaparaadid, spektrite liigid 3 2. Spektraalanalüüs 6 3. Kasutatud kirjandus 9 Spekter, spektraalaparaadid, spektrite liigid. 17. sajandil hakati sõna "spekter" (inglise keeles spectrum) kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab elektromagnetkiirguse energiat: E = h kus E on footoni energia, h on Plancki konstant ja on valguse sagedus. Sõna "spekter" hakati ilmse analoogia põhjal kasutama ka muud liiki lainete, näiteks helilainete kohta ning ka muude juhtude kohta, kus midagi lahutatakse sageduskomponentideks
reaktsioone; valguse abil saab tekitada elektrivoolu. Valgusallikaks on valgust kiirgav keha. Valgusallikaid liigitatakse soojuslikeks ja külmadeks. Soojuslikes valgusallikates saadakse valguse kiirgamisest vajalik energia soojusliikumise arvelt. Külmad valgusallikad on soojuslikest energiasäästlikumad. Valguse spekter on selle valguse koositsse kuuluvate värviliste valguste kogum. Mõnikord nimetatakse spektriks ka liitvalguse lahutamise tulemusena saadud värviliste valguste riba ekraanil. Lihtvalgus koosneb ühest värvilisest valgusest. Liitvaalgus koosneb mitmest värvilisest valgusest. Valgusallika spekter näitab, millist valgust valgusallikas kiirgab. Valge valgus koosneb värvilistest valgustest, mille koostis on samasugune nagu Päikese valgusel. Ultravalgus ja infravalgus pole inimestele nähtav. Ultravalgus on organismidele ohtlik
annaabi.ee 
