Idabloki lagunemine - õnn või õnnetus? (1)

Idabloki lagunemine – õnn või õnnetus?
Kahekümnenda sajandi 80. aastate lõpuks oli selge, et idablokk eesotsas NSV Liiduga on nõrgenemas ning triivib hävingu suunas. Selle põhjusteks olid nii majanduskriis kui ka sise-ja välispoliitilised probleemid.1991. aastaks oli idablokk sisuliselt lagunenud ning 1990-91. a. tõi NSV Liit oma väed sotsialismimaadest välja. Kas selle suurimpeeriumi häving oli aga õnn või õnnetus?
Positiivne külg on kindlasti see, et paljud riigid (taas)iseseisvusid ning tekkisid väikesed rahvusriigid. Hakkasid taastuma nende rahvuste identiteet ja kultuur. Idablokis olles oli see nimelt tugeva kontrolli all ning igasugust kõrvalekallet või liigset rahvuslikkust peeti vaenulikuks ja see suruti maha. Endised idabloki maad hakkasid üles ehitama uut riigikorda , hakati juurutama demokraatlikku valimissüsteemi. Nende riikide kodanikele oli see kindlasti õnn, sest nende vabadus suurenes, tugev tsensuur kadus ning inimestel oli taas õigus avalikult arvamust avaldada.
Teine positiivne aspekt on minu arvates see, et hakati taas vaatama läände, üha enam sooviti ühte sulada Euroopaga. Inimesi haaras nn läänevaimustus, mis tulenes sellest, et aastakümneid oldi läänest ära lõigatud. See aga oli tõuketeguriks majanduse ja ühiskonna kiiremale arengule, sest sooviti Lääne-Euroopa kõrgelt arenenud riikidele järgi jõuda. See ei olnud aga kerge, sest pikkade aastakümnete jooksul, mil neid riike kontrollis NSV Liit, jäid nad arengult teistest märgatavalt maha. Maha jäämise oli tinginud peamiselt käsumajandus, mistõttu nüüd alustati kõikjal üleminekut turumajandusele. Arenes vaba ettevõtlus ja erainitsiatiiv. Arvan, et inimesed muutusid seetõttu kindlasti palju ambitsioonikamateks ning kõik see soosis riikide ja nende kodanike heaolu suurenemist. Kasvas ka üldine elatustase. Üha enam hakati reisima väljapoole endiseid idabloki riike, inimeste teadmised maailmast paranesid, nende maailmapilt ei piirdunud enam sotsialismiideoloogiaga.
Ent idabloki lagunemisel ilmnes ka mitmeid negatiivseid järelmõjusid olgugi, et esmapilgul võib see sündmus igati heade tulemustega tunduda.
NSV Liit oli väga tugevalt tsentraliseeritud ning kõik oli allutatud keskvõimu kontrollile . Seetõttu oli vähe kuritegevust, narkootikume kui selliseid teati enamasti kui kaugeid ja kättesaamatuid asju. Pärast lagunemist läksid aga nö piirid lahti ning sellega kaasnes ka sotsiaalsete probleemide kasv. Kõikvõimalikud mõnuained muutusid kättesaadavamaks, kasvas kuritegevus . Tekkisid kuritegelikud grupeeringud, organiseeritud kuritegevus.
Huvitaval kombel on Venemaal pärast idabloki lagunemist ilmnenud mõned probleemid, mida ei osatud ette näha. Näiteks elab 25% rahvastikust praegu allpool vaesuspiiri, keskmine eluiga on lühenenud ning sündimus on madal. 1990. aastatel viisid need probleemid riigi kriisiolukorda, mis omakorda oleks peaaegu viinud B. Jeltsini kommunistist vastase presidendiks valimiseni.
Tekkinud riikides kujunesid poliitilised parteid ja vastasleerid, mida idablokis ei eksisteerinud. Sellest tulenev poliitiline võimuvõitlus kutsus mitmel pool esile mässe ja isegi kodusõdu (nt. Jugoslaavia ). Seetõttu lagunesid nende riikide infrastruktuurid sest lisaks kaosele, mis tekkis idabloki lagunemisest, laastas maad ka sõjategevus.
Idabloki lagunemisel oli nii negatiivseid kui positiivseid järelmõjusid. Ma arvan, et kokkuvõttes oli see siiski õnn, mitte õnnetus. Kuigi see sündmus tekitas alguses palju segadust ning probleeme mitmetes riikides, on see pikemas perspektiivis vaid kasuks tulnud. Need probleemid on ajapikku leevenenud või kadunud. Riikide normaalne areng on taastunud, inimestel on taas õigus valikuvabadusele ning väikerahvastel on võimalus oma kultuuri säilitada. Seega võime õnnelikud olla, et idablokk lagunes : et elame demokraatlikus riigis, ajastul, kus vaadatakse pigem tulevikku kui minevikku ning kus individuaalsust ei peeta negatiivseks omaduseks.