Sotsiaalõiguse mõiste kokkuvõte. (0)

Sotsiaalõiguse mõiste kokkuvõte.
Sotsiaalõigust tuleb mõista paljutähendusliku ja evolutsioonilise kontseptina: sellel on erinevates rahvuslikes õiguskordades erinev sisu ja sellel sisul on tendents areneda vastavalt muutuvale sotsiaalsele ja majanduslikule keskkonnale.
Eesti õigusteooria on sotsiaalõigust kui õiguslikku distsipliini süsteemselt käsitlenud minimaalselt.
Sotsiaalõigus on avatud piiridega ning keeruliste välimiste ja sisemiste seostega distsipliin, mille piiritlemise materiaalsel dimensioonil on kaks aspekti – välimine ja sisemine. Seetõttu peetakse sotsiaalõigust oma normiallikatelt teiste õigusharudega võrreldes kõige diferentseeritumaks ja komplekssemaks. Arvestades sotsiaalõiguse kui õigusharu kiiret arengut ning sellest tingitud sagedasi seadusemuudatusi, on sotsiaalõiguse piiride teemal teaduslikud süsteemkäsitlused äärmiselt harvad .
Siseriiklikel eeldustel põhineva sotsiaalõiguse mõiste kõrval on väärtuslikuks teadmiste allikaks ka erinevate riikide mõistekäsitlused, mis loovad aluse vastava õiguskorra sotsiaalõiguse piiritlemisele. Sotsiaalõigusena laiemas tähenduses mõistetakse kõige laiemal kujul seda osa õigusest, mille aluseks on sotsiaalpoliitilised eesmärgid. Sotsiaalõigus on sotsiaalses õigusriigis esmaseks instrumendiks, mille kaudu viiakse ellu sotsiaalriigi põhimõtet ning realiseeritakse sotsiaalseid põhiõigusi. Üha enam klassikaliselt riigi poolt tagatud sotsiaalsest kaitsest on nihkumas eraõiguslikult teostavate meetmete suunas – st. sotsiaalõigus hõlmab seega ka eraõiguslikke ning kolmanda sektori suhteid.
Prantsusmaal ja Šveitsis mõistetakse terminit „sotsiaalõigus“ väga laias tähenduses. Seda kasutatakse üldmõistena sotsiaalkindlustuse, sotsiaalhoolekande ning ka tööõiguse tähistamiseks. Sotsiaalõiguse eesmärgiks on reguleerida kõiki töö ja töötusega kaasnevaid situatsioone, millesse üksikisik sattuda võib.
Saksakeelses õigusruumis tähistab mõiste „sotsiaalõigus“ sotsiaalseadustikku koondatud osa õigusest.
Eestikeelses sotsiaalõiguse terminoloogias on süvendanud segadust ka fakt, et mõistele „ sotsiaalkindlustus “ on omistatud tõlkimisel erinev ulatus. Ühelt poolt on „sotsiaalkindlustus“ vasteks inglisekeelsele mõistele „ social insurance “ kui aga süveneda rahvusvaheliste õigusaktide tõlgetesse, siis tähistatakse „sotsiaalkindlustuse“ mõistet hoopis vastena inkliskeelsele mõistele „social security “. Siiski tuleb teatud rahvusvaheliste kokkulepete kontekstis mõistet „social security“ eesti keelde tõlkida laiemalt kui „sotsiaalkindlustus“.
H.Zacheri käsitluse kohaselt võib sotsiaalõiguse jaotada primaarseks ja sekundaarseks. Primaarse sotsiaalõiguse hulka kuulub näiteks sotsiaaltoetuste ja –teenustega seonduv õigus ja sekundaarse sotsiaalõiguse hulka näiteks tööõigus ja üürnike kaitse.
EÜ asutamislepingu artiklis 138 on loetletud valdkonnad, milles ühendus artiklis 18 sätestatud sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks meetmeit võtab. Nimetatud loetelu on avar, hõlmates nii tööturu regulatsioone, indiviuaalsete töösuhete õigust, sotsiaaldialoogi reguleerivaid sätteid ning esmasena – sotsiaalkindlustuse õigust. Seega võib Euroopa Liidu õigusest leida sotsiaalkindlustuse hulka loetavate sotsiaalsete riskide loendi, kuid mitte sotsiaalõiguse materiaalset definitsiooni.
Laiemas mõttes on sotsiaalõiguse ehk sotsiaalse kaitse mõiste ajaga üha laiemaks läinud, sellega hõlmatakse enamasti nii riiklikke , kollektiivseid kui mitteformaalseid meetmeid, eristamata rangelt avaliku ja eraõiguse vahet.
Kitsamas tähenduses on sotsiaalõigust käsitletud ka Eesti erialakirjanudses - Aaviksoo ja Annuse kohaselt on sotsiaalõigus avaliku sektori poolt tagatud kaitse sotsiaalsete riskide vastu.
Saksa õigusteadlaste Bley ja Kriekebohmi järgi realiseeritakse iseseisvalt ja primaarselt sotsiaalriigi põhimõtet, ennetatakse, vähendatakse või kõrvaldatakse individuaalseid hüvede puudusi ja neist lähtuvaid vajadusi avalik-õigusliku teostaja eesmärgistatud hüvitiste kaudu. Sotsiaalõigust klassikalises tähenduses mõistetakase soodustuste, mitte piirangute õigusena.
Sotsiaalseadustiku piiritlemisel võib kõige laiemaks piiritlemisaluseks pidada poliitikat. Euroopa Liidu õiguses defineeritakse sotsiaalpoliitikat avaralt, sisustades seda püüdluste summana, mis avalike meetmetega tõstab kodanike töö- ja elamistingimuste kvaliteeti. Selle hulka loetakse nii tööhõive , tööohutuse ja –tervishoiu, kutseõppe, sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalse tõrjutuse, tervishoiu ning ka tööõiguse küsimusi . Sotsiaalõigus ei ammendu siiski meetmetes, mis eranditult ühte eesmärki silmas peavad! Poliitikast tulenev piiritlemisprobleem tõusetub eriti sotsiaalseadustiku suhte määratlemisel tervisevaldkonna regulatsioonidega. Tervishoiusüsteem on selgelt osa riigi sotsiaalpoliitikast. Tervisel on aga mõõtmed, mis ulatuvad kaugemale sotsiaalõiguse vaaldkonnast. Rahvatervise seaduses, ravimiseaduses, vereseaduses, kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses jt tervise valdkonna seadustes teostab riik tervise kaitset mitte sotsiaalõiguslike, positiivsete hüvitiste vormis, vaid erinevate piirangute, nõuete ning samuti terviseedenduslike poliitikameetmete kaudu. Ka Euroopa Liidus eristatakse poliitikavaldkondadena sotsiaalküsimusi ja tööhõivet ühelt poolt ja terviseküsimusi teiselt poolt. Võib öelda, et sotsiaalpoliitiline meetod võib olla abiks peamiselt tuumikvaldkondade liigitamisel sotsiaalõiguse hulka, kuid ei ole siiski tõhus häguste piirialade kuuluvuse üle otsustamisel .
Mõistev meetod – kui sotsiaalseid puudusi ei ole võimalik enam seni valitud viisil kõrvaldada, siis tuleb sotsiaalõigusel seda olukorda hinnata ning sellele kohaneda ning tegutseda. Sotsiaalõiguse piiritlemine mõistva meetodi alusel toimub ka uute sotsiaalsete riskide hindamisel.
Positiivne meetod – püüab kirjeldada sotsiaalõiguse arengu positiivset seisu. Kuna õigusteadus ei ole Eestis sotsiaalõigusega dogmaatilisel tasandil praktiliselt tegelenud, siis ei ole võimalik selle meetodi alusel kehtivas õiguses sotsiaalõiguse mõistet konstrueerida .
Hüvitisõiguse eesmärgist lähtuv meetod – ühe või teise hüvitise eesmärgid sõnastatakse siseriiklikult esmajoones sotsiaalpoliitiliset valikute tulemusena. Eesti sotsiaalõiguses jaotatakse sotsiaalne kaitse sotsiaalkindlustuseks ja sotsiaalhoolekandeks, mis erinevad nii meetmete, põhimõtete kui eesmärkide poolest.
Sotsiaalkindlustus asendab nende sotsiaalsete riskide puhul, millega eeldatavasti kaasneb sissetulekute vähenemimne või katkemine, saamata jäänud tulu. Sotsiaalkindlustust iseloomustab sotsiaalse kindlustatuse eesmärk ettenähtavate riskide plaanitud kindlustuskaitsele allutamise kaudu. Tegu on seega tüpiseeriva ja abstraktse sotsiaalse hüvitiste süsteemiga. Sotsiaalhoolekande meetmed täidavad erinevaid eesmärke. Hüvitised võivad täita sotsiaalsetest erivajadustest tingitud abi osutamise või vaesuse ja tõrjutuse ennetamise ja leevendamise eesmärki, samuti isiku või perekonna toimetuleku toetamise eesmärki. Sotsiaalse edendamise alla kuuluvad valdkonnad, mille eesmärgiks on võimaluste võrdsuse parandamine erinevate vajaduste puhul (tööturuteenused, peretoetused ). Kahjuhüvitamise puhul kaitstakse mittetavapäraste sotsiaalsete riskide eest, mille puhul ei saa eeldada eelnevat kindlustamist (ohvriabiteenus, psühholoogiline abi). Sotsiaalabi on individuaalne konkreetsest abivajadusest lähtuv abistamissüsteem, mille esmaseks eesmärgiks on tagada inimväärikus ja toimetuleku miinimum. Eesmärgist lähtuva meetodi alusel ühendatakse ühte süsteemi nii ennetavad, taastavad kui kompenseerivad meetmed.
Sotsiaalõiguse praktilise mõiste võib leida juristide kõnepruugist, kohtuotsustest, sotsiaalministeeriumi kodulehelt või parasjagu kehtivast regulatsioonist – see peegeldab sotsiaalpoliitilist olukorda, hetkearusaamasid või näiteks poliitikute või õigusteadlaste vajadusi.