Indutseeritud mutatsioonid ei erine oma olemuselt spontaansetest, kuid nende tekke sagedus võib olla sadu või tuhandeid kordi suurem. Mutatsioone tekitavaid keskkonnategureid nim mutageenideks. Tegureid, mis kutsuvad esile vähktõve teket, nim kantserogeenideks Valdav osa mutageene on ka kantserogeenid. Kui mutatsioonid tekivad sugurakkudes ja kanduvad edasi järglastele siis nim neid generatiivseteks mutatsioonideks. Keharakkudes tekkinud mutatsioone nim somaatilisteks. Generatiivsed mutatsioonid päranduvad järglastele sugulisel paljunemisel, somaatilised aga mitte. Somaatilised mutatsioonid kanduvad järglastele vegetatiivse paljunemise käigus. Mutatsioonid Keskkonnatingimustest tulenevat fenotüübiliste tunnuste varieerumist nim modifikatsiooniliseks muutlikkuseks. Fenotüübilise tunnuse modifikatsioonilise muutlikkuse piire nim reaktsiooninormiks.
ellu. Rakkude jagunemine Sek 25 miljonit tekib (kaob) rakku inimorganismis. Eukorioodsetel rakkudel on kaks või enam DNA molekuli. Eristatakse kahte etapp: karüokinees (tuumasise info jaotamine), tsütokinees (tsütoplasma ära jaotamine). Joonis 2.1.1 (5.6) Mitoos- eükoroodsete rakkude jagunemise vorm, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes tagatakse muutumatus . Mitoos toimub vaid keharakkudega (somaatilisteks rakkudeks). 23+23 = 46 kromosoome on inimesel. Mitoosi teel tagatakse, et hävinenud rakkude asemel tekivad uued, kus on ikka 46. Kahe mitoosi ajavahemikku nimetatakse interfaasiks. G1 staadiumi läbimisel diferentseerub vastava koe rakuks ja edasi enam ei jagune. G2 hakkab valmistuma uueks jagunemiseks. profaas , metafaas, anafaas, telofaas - kõik õiges järjekorras pähe ja mis juhtub. Kehasisene viljastamine Kehaväline viljastamine Emase organismi Enamasti vees
Kitsas reaktsiooninorm on näiteks inimese juuksevärvuse ja karvade läbimõõdu verieerumisel. Sama kehtib ka teiste imetajate Karrakatta kohta. Laia reaktsiooninormiga on näiteks inimese kehakaal, kanade munatoodang ja veiste piimaand. Generatiivseteks mutatsioonideks nimetatakse seda kui mutatsioonid toimuvad hulkrakse organismi sugurakkudes ja kanduvad edasi järgmistele põlvkondadele. Somaatilisteks mutatsioonideks nimetatakse keharakkudes tekkinud mutatsioone.Võivad tekkida nii embrüogeneesis kui ka lootejärgses arengus Gen. ja Som. Mutatsioonid võivad avalduda fenotüübis sarnaselt ja seetõttu on neid raske eristada. Generatiivsed mutatsioonid päranduvad järglastele sugulisel paljunemisel, somaatil. Aga mitte.Somaatilised kanduvad järglastele vegetatiivse paljunemise käigus.(Nt viljapuud)
Et sugulisel paljunemisel kromosoomide arv viljastumise tulemusena ei kahekordistuks, peab nende arv sugurakkudes vähenema kaks korda. Meioosiks nimetatakse raku jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda. Haploidseks nimetatakse meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku (tähiseks n). Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne e. diploidne kromosoomistik (tähiseks 2n). Somaatilisteks rakkudeks nimetatakse keharakke ja gameetideks sugurakke. Meioos kaasneb sugurakkude küpsemise ja eoste moodustumisega. Protsess koosneb kahest järjestikusest jagunemisest, mille tulemusena tekib neli tütarrakku. Meioosile eelnevas interfaasis toimub DNA kahekordistumine, rakuorganellide arvu suurenemine, makroergiliste ühendite süntees ja tsentrioolide kahestumine. Esimese jagunemise profaasis toimub tuumamembraanide jagunemine, tuumakeste kadumine,
· Pärilik muutlikkus vanemate kromosoomide kombineerumisel toimuvad muutused · Kombinatiivne muutlikkus vanemate kromosoomid kombineeruvad · Mutatsioon juhuslikut muutused genotüübis · Modifikatsioon geenide ja keskkonna koosmõjul määratud tunnused · Mutageen mutatsioone esilekutsuv tegur · Somaatiline mutatsioon keharakkudes tekkinud mutatusioone nimetatakse somaatilisteks · Generatiivne mutatsioon mutatsioon tekib hulkrakse organismi sugurakkudes jja kandub edasi järglastele. · Reaktsiooninorm organismil tegurid, mis muutuvad mingis kindlas vahemikus (kehamass, silmade suures, juuksekarva paksus) 2. Millised teened on bioloogiateaduse arendamisel järgmistel teadlastel · G.Mendel uuris hernestel tunnuste pärandumist · T.H
Ioniseerivateks kiirgusteks loetrakse a, b, y, röntgen ja neutronkiirgus, aga ka ultravalgus. Ioniseeriv kiirgus võib rakumolekulide ioniseerimisel esile kutsuda: *muutused raku normaalses talitluses, *vigane rakk võib hakata ennast taastootma vähkhaigus, *suurem hulga molekulide või DNA molekuli lagunemisel raku surm. *kui sureb suurem hulk rakke ei pruugi mõni organ või kogu organism enam taastuda. Kahjustused võib jagada: 1) somaatilisteks mõju avaldub kiiritatul (vähktõbi, kiiritushaigus, surm); 2)geneetilisteks mõju avaldub järglastel. 1) deterministlikuteks teatava doosi tulemusena tekib kahjustus (viljatus, vereloome aeglustumine, silmaläätse hägustumine, surm); 2) stohhastilisteks doosi suurenedes kasvab tõenäosus haigestuda. Neeldumisdoos näitab aines neeldunud kiirusenergia hulka massiühiku kohta. (1Gy = 1J/kg). Suhteline bioloogiline efektiivsus
2) Füüsikalised tegurid radioaktiivne, röntgen ja ultraviolettkiirgus 3) Bioloogilised tegurid Kantserogeenid on tegurid, mis kutsuvad esile vähktõve teket. Valdav osa mutageene on samaaegselt ka kantserogeenid ja seetõttu tuleb vältida nendega looduse saastamist. Generatiivne mutatsioon tekib siis, kui mutatsioonid tekivad hulkrakse organismi sugurakkudes ja kanduvad edasi järgnevatele põlvkondadele. Keharakkudes tekkinud mutatsioone nimetatakse somaatilisteks. Need võivad organismis tekkida nii embrüogeneesis kui ka lootejärgses arengus. Generatiivsed mutatsioonid päranduvad järglastele sugulisel paljunemisel, somaatilised aga mitte. Somaatilised mutatsioonid võivad kanduda järglastele vegetatiivsel paljunemisel. Mittepärilik muutlikkus Keskkonnatingimustest tulenevat tunnuste varieerumist nimetatakse modifikatsiooniliseks muutlikkuseks. Nendega ei kaasne muudatusi kromosoomides.
Kui see protsess leiab aset meioosis, siis tekivad diploidsed sugurakud. Viljastumisel normaalse haploidse sugurakuga tekib triploidne sügoot. Juhul, kui mõlemad sugurakud on diploidsed, tekib tetraploidne sügoot. Polüploidsus on levinud kõrge viljakusega taimesortide aretamisel. Polüploidsus kuulub genoommutatsioonide hulka. Veel iseloomustab genoommutatsioone kromosoomide arvu muutus. Kui muutused tulevad esile ka keharakkudes, nimetatakse seda somaatilisteks mutatsioonideks. (Poljanski 1987). Joonis 1. Kromosoomutatsioonid. 6 Mutatsioonide esinemine ja põhjused Mutatsioonid tekivad sugurakkude kromosoomides paiknevates geenides. Kuna enamik mutatsioone on retsessiivsed, siis on väga raske kõiki mutatsioone kokku lugeda. Enamus juhtudest, mil retsessiivset mutatsiooni kandev sugurakk viljastub terve sugurakuga, mutatsiooni ei ilmne, kuna see ei tule fenotüübis nähtavale. Muutus tuleb esile ainult juhul,
Külmumistäpi määramine aitab avastada piima võltsimist veega. Laktatsioonijärk ja kasutatud söödud muudavad külmumistäppi vähe. Piima somaatiliste rakkude arv (SRA) kasutatakse peamiselt piima kvaliteedi näitajana. Somaatilised rakud on keharakud, mida leidub normaalses piimas madalal tasemel. kui piima somaatiliste rakkude arv järsult suureneb, siis harilikult on sellisel puhul mastiidiga peamised rakud, mida nimetatakse somaatilisteks rakkudeks, on leukotsüüdid samuti kuuluvad somaatiliste rakkude koosseisu udara näärmekoe rakud epiteelrakud on organismi normaalse funktsioneerimise tulemusel kehas olema, mil vanad rakud asenduvad uutega. Vere valgeliblede hulk kasvab järsult siis, kui organismil tuleb asuda võitlusesse haigustekitajatega. Nad üritavad piirata haigustekitajate paljunemist Kui lehma udar on terve, siis on piima somaatiliste rakkude arv 50000/ml või vähem
Liiga sageli otsustame inimeste üle nende välimuse järgi. See ei ütle meile aga kuigipalju midagi, milline inimene tegelikult on või kuidas ta end tunneb. 2. VAIMUPUUDED Vaimupuudega lapsi ning täiskasvanuid on hakatud tänapäeval nimetama intellektipuudega inimesteks. Lapsel võib sünnijärgselt esinevad kõrvalkalded ning neid võib jagada kaheks suureks grupiks: närvisüsteemi e. neuroloogilisteks hälveteks ja kehalisteks e. somaatilisteks hälveteks. Hälbed võivad olla erineva tõsiduse kui ka erineva ulatusega. Hälvete hulka kuuluvad kerge erutuvus, lihastoonuse muutused, mingi kehaorgani töö puudulikkus või pisidefekt kui ka ajukahjustus ja mõne organi või organsüsteemi puudumine või ebapiisav areng. Vaimupuue võib esineda RHK – järgi: F70 – kerge vaimne alaareng IQ – 50-69; psüühiline vanus - 9 e. alla 12 eluaastat. F71 – mõõdukas vaimne alaareng IQ – 35-49; psüühiline vanus - 6 e
haigusperiood elus. Episoodi kestus võib varieeruda mõnest nädalast mitme aastani. (Kliinikum, 2011) Viiendas ehk F4 rühmas on ärevushäired, dissotsiatiivsed häired, somatoformsed häired. Siia gruppi kuuluvad üldiselt neurootilised, stressiga seotud häired. Ärevuse psüühilisteks sümptomitteks on rahutus, võimetus lõõgastuda, pingetunne, kergesti ehmumine tühistel põhjustel või näiteks hirm kaotada kontrolli enese üle. Ärevuse somaatilisteks sümptomiteks võib olla näiteks südame kloppimine, higistamine, hingamisraskused jms. (Kliinikum, 2011) Grupis F5 on söömishäired, unehäired, seksuaaldüsfunktsioonid. Põhilisteks söömishäireteks on buliimia ja anoreksia. Viimase puhul on tegemist patsiendi poolt esilekutsutud ja/ või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine, milleks kutsutakse esile oksendamine, kõhulahtisus, söögiisu vähendavate preparaatide kasutamine jms. Teiseks põhiliseks söömishäireks on
Eakate kehalised haigused Kroonilise psüühikahäirega eakate puhul on suur oht, et nende kehalisi haigusi ei avastata või nende ravi osutub puudulikuks. Kehalise haiguse kindlakstegemiseks on vajalik spetsiifilisem küsitlemine kui teiste haigete puhul. Lisariskid tervisele kaasnevad suitsetamise ja kofeiini tarbimise kõrge taseme ning alkoholi ja teiste psühhoaktiivsete ainete tarvitamise ning enda hooletusse jätmise tõttu. Kroonilise psüühikahäirega eakal sagedamini kaasnevateks somaatilisteks haigusteks on südame-veresoonkonna haigused, II tüüpi diabeet ja muud seisundid, mis haaravad endokriinsüsteemi, hingamiselundkonda, gastrointestinaaltrakti, kuse- ja suguelundkonda ning neuroloogilised häired. Kehaliste ja neuroloogiliste häirete/haiguste sümptomeid ja nähtusid tuleb eristada antipsühhootilise ravi kõrvaltoimetest. Ravile halvasti reageerivate ja ebatavaliste haiguskuluga haigete puhul on vaja läbi viia
loobuda. Kurbus on sügav, kuid kurbuse all on peidus rõõm, mis on veel sügavam. (Laxen, 2005) 2. VAIMUPUUDED Vaimupuudega laps on püsivate tunnetusprotsessidega hälvetega laps. Vaimupuudega lapsi ja täiskasvanuid on tänapäeval hakatud nimetama või eelistatakse nimetada intellektipuudega inimesteks. (Neare, 2009) Üldjoontes võib lapsel sünnijärgselt esinevad kõrvalkalded jagada kaheks suureks grupiks: närvisüsteemi e. neuroloogilisteks hälveteks ja kehalisteks e. somaatilisteks hälveteks. Hälbed võivad olla erineva tõsiduse ja ulatusega. Nende hulka kuuluvad nii kerge erutuvus, lihastoonuse muutused, mingi kehaorgani töö puudulikkus või pisidefekt kui ka ajukahjustus ja mõne organi või organsüsteemi puudumine või ebapiisav areng. (Sööt & Saarma, 1994) Vaimupuue võib esineda RHK järgi: F70 kerge vaimne alaareng IQ 50-69; psüühiline vanus - 9 e. alla 12 eluaastat. F71 mõõdukas vaimne alaareng IQ 35-49; psüühiline vanus - 6 e
kõigil organismidel ja viirustel. Geneetilise koodi universaalsus on kaalukaks tõendiks evolutsiooniteooriale ja tõestab kõigi organismide põlvnemise ühtsust. 12. Geenmutatsioonid. Lämmastikaluse järjestuse muutumine toob aga kaasa geneetilise informatsiooni muutuse - mutatsiooni. Mutatsioonid võivad tekkida iseeneslikult, vigade tõttu DNA replikatsioonil või tugevatoimeliste keskkonnategurite toimel. Keharakkudes tekkinud mutatsioone nimetatakse somaatilisteks, sugurakkude mutatsioone aga generatiivseteks. Viimasel juhul kandub mutatsioon järgmisse põlvkonda. Mutantne DNA on replikatsioonil tavaliselt sama stabiilne kui selle lähtevorm, mistõttu mutatsioon kopeeritakse DNA replikatsioonil. Geenmutatsioonid jaotatakse järgmiselt: 1 Tähenduslikud mutatsioonid, mille puhul muutub koodoni tähendus ning geneetilise informatsiooni sisu DNA molekulis. Tähenduslikud mutatsioonid võivad tekkida kolmel põhjusel:
evolutsiooniteooriale ja tõestab kõigi organismide põlvnemise ühtsust. 10.Geenmutatsioonid.DNA repratsioon. Nukleotiidijärjestus DNA molekulis pole absoluutselt muutumatu, vaid ainult suhteliselt püsiv. Lämmastikaluse järjestuse muutumine toob aga kaasa geneetilise informatsiooni muutuse - mutatsiooni. Mutatsioonid võivad tekkida iseeneslikult, vigade tõttu DNA replikatsioonil või tugevatoimeliste keskkonnategurite toimel. Keharakkudes tekkinud mutatsioone nimetatakse somaatilisteks, sugurakkude mutatsioone aga generatiivseteks. Mutantne DNA on replikatsioonil tavaliselt sama stabiilne kui selle lähtevorm, mistõttu mutatsioon kopeeritakse DNA replikatsioonil. Geenmutatsioonid jaotatakse järgmiselt: 1. Tähenduslikud mutatsioonid, mille puhul muutub koodoni tähendus ning geneetilise informatsiooni sisu DNA molekulis. Tähenduslikud mutatsioonid võivad tekkida kolmel põhjusel: a) nukleotiidipaari (de) väljalangemisel mikrodeletsioon
keha. PNS jaguneb: Somaatiline ja autonoomne. Perifeerne närvisüsteem koosneb närvidest, mis toovad senoritest infot ja viivad lihastesse käsklusi. Selle süsteemi närvid on kontaktis nii ajuga (kraniaalnärvid) kui ka seljaajuga (spinaalnärvid) Spinaalnärvid on nii sensoorsed (aferentsed) kui ka motoorsed (eferentsed). Motoorsed kiud jagunevad samamoodi vistseraalseteks(tahtele alluvad lihased) ja somaatilisteks (tahtele allumatud; sool,veresooned, näärmed). Kraniaalnärvidel (31 paari) on palju sensoorseid ja motoorseid funktsioone, need võivad olla sensoorsed, motoorsed ja seganärvid PNS närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS). Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e
väliskeskkonna kohta väljaspool keha. PNS jaguneb: Somaatiline ja autonoomne. Perifeerne närvisüsteem koosneb närvidest, mis toovad senoritest infot ja viivad lihastesse käsklusi. Selle süsteemi närvid on kontaktis nii ajuga (kraniaalnärvid) kui ka seljaajuga (spinaalnärvid) Spinaalnärvid on nii sensoorsed (aferentsed) kui ka motoorsed (eferentsed). Motoorsed kiud jagunevad samamoodi vistseraalseteks(tahtele alluvad lihased) ja somaatilisteks (tahtele allumatud; sool,veresooned, näärmed). Kraniaalnärvidel (31 paari) on palju sensoorseid ja motoorseid funktsioone, need võivad olla sensoorsed, motoorsed ja seganärvid PNS närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS). Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e
määrava valgulise kompleksi, sisemise ja välimise kineohoori. Kromosoomi paare, kus üks kromosoom on pärit emalt, teine isalt, nimetatakse homoloogilisteks kromosoomideks. Homoloogilistes kromosoomides on samad geenid, kuid võivad olla erinevad geeni teisendid ehk alleelid. Seepärast ei ole homoloogilised kromosoomid geneetiliselt identsed. Kahekordse ehk diploidse kromosoomikoplektiga rakke nimetatakse keharakkudeks ehk somaatilisteks rakkudeks. Küpsed sugurakud on aga ühekordse ehk haploidse kromosoomistikuga. Sugurakke ehk gameete moodustatakse diploidsetest sugurakkude eellasrakkudest sugurakke moodustavas koes või organis. Organismi diploidne olek taastub viljastumisel. 13. Bakteriraku ehitus. Enamik on ümbritsetud ühe rakumembraaniga. Koosneb lipiididest ja valkudest. Membraanist väljaspool on bakteritele iseloomulik kest- koosneb polüsahhariididest, kui on valke ja lipiide
evolutsiooniteooriale ja toestab koigi organismide polvnemise uhtsust. DNA STRUKTUURI MUUTUSED -GEENMUTATSIOONID Nukleotiidijarjestus DNA molekulis pole absoluutaselt muutumatu, vaid ainult suhteliselt pusiv. Lammastikaluse jarjestuse muutumine toob aga kaasa geneetilise informatsiooni muutuse -mutatsiooni. Mutatsioonid voivad tekkida iseeneslikult, vigade tottu DNA replikatsioonil voi tugevatoimeliste keskkonnategurite toimel. Keharakkudes tekkinud mutatsioone nimetatakse somaatilisteks, sugurakkude mutatsioone aga generatiivseteks. Viimasel juhul kandub mutatsioon jargmisse polvkonda. Mutantne DNA on replikatsioonil tavaliselt sama stabiilne kui selle lahtevorm, mistottu mutatsioon kopeeritakse DNA replikatsioonil. Geenmutatsioonid jaotatakse jargmiselt: 1 Tahenduslikud mutatsioonid, mille puhul muutub koodoni tahendus ning geneetilise informatsiooni sisu DNA molekulis. Tahenduslikud mutatsioonid voivad tekkida kolmel pohjusel:
kogum, st et neil rakkudel on võime areneda igaks keha rakutüübiks va platsenta ja looteväliste kudede rakud ega seega ole võimelised arenema terviklikuks organismiks. Pluripotentseid rakke saab eraldada blastostüstist ja loote sugurakkudest Multipotentne võib areneda mitmeks rakutüübiks, tingimuseks on sama kude (sama rakutüüp). Pluripotentsed rakud spetsialiseeruvad/ diferentseeruvad edasi multipotentseteks rakkudeks, mida tihti nim. ka somaatilisteks tüvirakkudeks. Multipotentsiaalsed tüvirakud on eritüübilised tüvirakud, mis on võimelised arenema vaid kindlateks kudedeks: veretüvirakud vereks, nahatüvirakud nahaks jne. Multipotentsed rakud on olemas nii varases arengus ka täiskasvanud organismis. Senini on suudetud identifitseerida umbes 60 erinevat tüvirakku, st ei ole teada, kas kõigi erinevate rakutüüpide jaoks on oma tüvirakud. 6. Tingimused rakkude kasvatamiseks.
arenevad edasise arengu käigus kõik keha rakud. Sisemine rakukiht on pluripotentsete rakkude kogum, st et neil rakkudel on võime areneda igaks keha rakutüübiks va platsenta ja looteväliste kudede rakud ega seega ole võimelised arenema terviklikuks organismiks. Pluripotentseid rakke saab eraldada blastostüstist ja loote sugurakkudest, unipotentsed rakud - pluripotentsed rakud spetsialiseeruvad/ diferentseeruvad edasi multipotentseteks rakkudeks, mida tihti nim. ka somaatilisteks tüvirakkudeks. Multipotentsiaalsed tüvirakud on eritüübilised tüvirakud, mis on võimelised arenema vaid kindlateks kudedeks: veretüvirakud vereks, nahatüvirakud nahaks jne. Multipotentsed rakud on olemas nii varases arengus kui ka täiskasvanud organismis. Senini on suudetud identifitseerida umbes 60 erinevat tüvirakku, st ei ole teada, kas kõigi erinevate rakutüüpide jaoks on oma tüvirakud). Loetle tüviraku omadusi - ise-uuenev, multi- (või toti)
rakumassist (ICMist). Nii ICM kui ES rakud on pluripotentsed ehk võivad diferentseerumisel anda nii endo-, meso- kui ektodermi rakke. Nad suudavad kultuuris lõpmatult paljuneda (sarnasus kasvajarakkudega). Neid on kerge rakukultuuris kasvatada 99. Tüvirakkude tüübid nende eraldamise allika järgi: täiskavanud tüvirakud: nende omadused, roll organismis ja tüvirakkude näited. Omadused: organismi kudedes asuvad mitte-diferentseerunud multipotentsed rakud, nimetatakse ka somaatilisteks tüvirakkudeks 1. Tagavad organismi normaalse kasvu ja arengu 2. Osalevad haige, vigastatud või kulunud koe taastamises Neid rakke on võimalik eraldada täiskasvanud inimese kudedest ja kasvatada suhteliselt suurtes hulkades organismiväliselt. Kõige paremini tuntakse luuüdi tüvirakke ja neuraalseid tüvirakke 100. Tüvirakkude tüübid nende eraldamise allika järgi: nabaväädivere tüvirakud. Nabaväädi vere tüvirakud eraldatakse sünnituse ajal võetud platsenta või
· Piima, mille happelisus on üle 18 0Th, ei kasutata pulbrite valmistamiseks. 34. Piima kvaliteeti mõjutavad tegurid. · Piima somaatiliste rakkude arvu (SRA) kasutatakse peamiselt piima kvaliteedi näitajana. · Somaatilised rakud on keharakud, mida leidub normaalses piimas madalal tasemel. · Kui piima somaatiliste rakkude arv järsult suureneb, siis harilikult on sellisel puhul tegemist udarapõletikuga. · Peamised rakud, mida nimetatakse somaatilisteks rakkudeks, on leukotsüüdid (vere valgelibled). · Samuti kuuluvad somaatiliste rakkude kooseisu udara näärmekoe rakud (epiteelrakud). · Epiteelrakud on organismi normaalse funktsioneerimise tulemusel kehas olemas, mil vanad rakud asenduvad uutega. · Vere valgeliblede hulk kasvab järsult siis, kui organismil tuleb asuda võitlusesse haigustekitajatega. Nad üritavad piirata haigustekitajate paljunemist.
DNA STRUKTUURI MUUTUSED - GEENMUTATSIOONID Nukleotiidijärjestus DNA molekulis pole absoluutselt muutumatu, vaid ainult suhte- liselt püsiv. Lämmastikaluse järjestuse muutumine toob aga kaasa geneetilise informat- siooni muutuse - mutatsiooni. Mutatsioonid võivad tekkida iseeneslikult, vigade tõttu DNA replikatsioonil või tugevatoimeliste keskkonnategurite toimel. Keharakkudes tekkinud mutat- sioone nimetatakse somaatilisteks, sugurakkude mutatsioone aga generatiivseteks. Viimasel juhul kandub mutatsioon järgmisse põlvkonda. Mutantne DNA on replikatsioonil tavaliselt sama stabiilne kui selle lähtevorm, mistõttu mutatsioon kopeeritakse DNA replikatsioonil. Geenmutatsioonid jaotatakse järgmiselt: 1. Tähenduslikud mutatsioonid, mille puhul muutub koodoni tähendus ning geneetilise informatsiooni sisu DNA molekulis. Tähenduslikud mutatsioonid võivad tekkida kolmel põhjusel:
keha rakutüübiks va platsenta ja looteväliste kudede rakud ega seega ole võimelised arenema terviklikuks organismiks. Pluripotentseid rakke saab eraldada blastostüstist ja loote sugurakkudest Multipotentne võib areneda mitmeks rakutüübiks, tingimuseks on sama kude (sama rakutüüp). Pluripotentsed rakud spetsialiseeruvad/ diferentseeruvad edasi multipotentseteks rakkudeks, mida tihti nim. ka somaatilisteks tüvirakkudeks. Multipotentsiaalsed tüvirakud on eritüübilised tüvirakud, mis on võimelised arenema vaid kindlateks kudedeks: veretüvirakud vereks, nahatüvirakud nahaks jne. Multipotentsed rakud on olemas nii varases arengus ka täiskasvanud organismis. Senini on suudetud identifitseerida umbes 60 erinevat tüvirakku, st ei ole teada, kas kõigi erinevate rakutüüpide jaoks on oma tüvirakud. 41. Loetle tüviraku omadusi.
Oletatakse, et risk on doosiga proportsionaalne, seega kui vanemad saavad 1 mSv suuruse doosi 1 Sv asemel, siis tõsiste pärilike muutuste risk järglastel on tuhandik 1%. Hilised somaatilised muutused Somaatiliste rakkude kahjustused võivad lisaks kiirgusele tekkida ka keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste agensite mõjul. Kiirgusest tingitud muutused saavad olla hilise või varajased, sõltuvalt kiirguse tüübist ja doosi suurusest. Somaatilisteks hilismuutusteks on vähi ja katarakti teke. Somaatiliste rakkude mutatsioonid ja vähk Hilised muutused saavad ilmneda ainult paljunevatel somaatilistel rakkudel. Tundlikumad on kiirelt paljunevad rakud. Muutused ühe raku kromosoomi struktuuris kantakse üle selle raku tütarrakkudele. Kiiritus võib rikkuda rakkude delikaatset keemilist tasakaalu põhjustades muutusi rakkude paljunemise kiiruses või hoopis hävitada kiiritatud raku.
annaabi.ee 
