Kirjanduslikud rühmitused (2)

Kirjanduslikud rühmitused möödunud sajandi algul
Noor-Eesti
Kõige olulisem Eesti kirjanduslik rühmitus. Tekib aastal 1905. Ühing andis välja viis albumit aastatel 1905, 1907, 1909, 1912 ja 1915. Kõige olulisem album oli kolmas, mis ilmus aastal 1909. Aastatel 1910 ja 1911 andsid välja ka ajakirja, mida ilmus 6 numbrit.
Tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
Avaartikkli esimeses albumis kirjutas Gustav Suits: “ Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavade ideede elemendiks ... Enam Euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.
Lõid oma kirjastuse, mis oli samanimeline.
Liikmeteks olid: Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Johannes Aavik, Aino Kallas, V.G. Ridala . Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare . Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
Noor Eesti viis kultuuri uuele tasandile. Noor-Eesti rühmitus süvenes ka vene, saksa ja soome kirjandusse, võttes oma kirjandusse üle uusi jooni.
Tähtus:

• tõsteti esile noori autoreid
  
• loodi asjatundlik kirjanduskriitika
  
• tõlkekirjanduse arendamine
  
• raamatukujunduse tähtsustamine
  
• kirjandusteoste vormi loomine
  
• eesti keele arendamine
  

Siuru

Tähistas põldlõokest. Tekib 1917 aastal vastukaaluks elu tegelikkusele. Hüüdlause oli: Carpe diem! Peamised teemad, millest kirjutati olid loodus ja armastus. Domineeris luule.
Küpsed, individuaalsed luuletajad , andsid oma luulekogusid välja ning seda iseenda nime all.
Liikmed August Gailit , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas, Artur Adson , Henrik Visnapuu. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest. Korraldasid tuluõhtuid, et korjata raha väljaannete jaoks.
1917 andsid välja teoseid:
A. Atson “ Henge palango”
H. Visnapuu “ Amores ”
J. Semper “Pierrot”
M. Under “Sonetid”
Tähtsus:

• viidi uuele tasemele armastus-ja loodusluule
  
• muutsid kirjanduse populaarseks
  
• tõmbasid kirjandusele üldsuse tähelepanu
  

Tarapita

Eestlaste sõjahüüde:” Taara , avita !” järgi tuleb rühmituse nimi.Tegutses aastatel 1921-1922. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid.
Liikmed: Albert Kivikas , Johannes Semper, Marie Under, Artur Adson, Johannes Vares -Barbarus, Friedebert Tuglas ("Tarapita" toimetaja ), August Alle, Jaan Kärner, Aleksander Tassa.
Arbujad
Tekkis 1930nendatel aastatel. Nimi tähendab loitsimist/nõidmist. Esimene Eesti haritlaskond , kes on saanud eesti keelse kõrghariduse.
Väljakujunenud luuletajad, kes taunisid väikekodanlust. Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kõlbeliste väärtuste kandjana ning inimest sõltumatu isiksusena.
Liikmed: Betti Alver , Bernard Kangro, Uku Masing , Kersti Merilaas , Mart Raud, August Sang , Heiti Talvik ja Paul Viiding .