Giza püramiidid Lorell Holst 10B Giza platoo Cheopsi (Hufu) Chepherni (Hafra) Mykerinose (Menkaura) Sfinks lisaks hauakambrid, templid, väikesed püramiidid Templitest Algselt säravvalge Tura lubjakivist ja võibolla kaetud kullaga, pind siluti siledaks kvartsiidiga. 2000 ruutmeetrine ala 4. dünastia ajast ( 25512471 ekr) Maailmaime Üks blokk kaalub u 2,5 tonni Ajaloost Ühe vaaraode perekonna erinevad põlvkonnad Matmispaigad, astronoomilised tähised, koguda loodusenergiat Platoo kaart Cheops Suurim kivist ehitis 10 sajandini, suurim inimese poolt loodud. Algul 146,6 m , hiljem 7,85 m madalam Pindala 5,4 ha 6,57 miljonit tonni
teimimine. 2. Katsetatavad ehitusmaterjalid Kunda portlandtsement CEM I 42,5 3. Kasutatud töövahendid a) Raputuslaud b) Vormid proovikehade valmistamiseks. c) Kellud 4. Töö käigu kirjeldus Katsetamine toimub vastavalt standardile EVS EN 196 – 1:1997 4.1 Mördi valmistamine Mördi valmistati käsitsi segades. Kaalutud kogused võeti tabelist (1). Mördi koostis massiosadena: 1 osa tsemendi ja 3 osa kuiva liiva. Vormid täideti mördiga ja pind siluti kelluga. 4.2 Mördi survetugevus Katse alguses valmissegatud mördi kallati vormidesse, milles moodustus segust 2 kuupi servapikkusega 100 mm. Kuupide kivistumine toimus tööruumis temperatuuril 20±2oC (normaaltingimusel). Kuupe katsetati 14 päeva vanuselt. Katsete andmed kirjutati normaaltingimusel kivistunud katsekehade puhul tabelisse (2). Kuna antud katses olevad katsekehad olid mõõtmetega 100x100x100 mm, siis survetugevuse arvutamisel tuli arvesse võtta ka paranduskoefitsent
Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi
2. Katsetatavad ehitusmaterjalid Tsement CEM I 42,5; liiv; killustik. 3. Töö käigu kirjeldus: 3.1 Betoonisegu valmistamine Betoonisegu valmistati käsitsi segades. Kaalutud kogused võeti tabelist (1). Segu tehti 3 liitrit. Eelnevalt niisutatud nõusse puistati kaalutud killustik ja liiv ning segati, lisati kaalutud tsement ja segati. Lõpuks lisati kaalutud vesi ja segati ühtlase betoonisegu saamiseni. Vormid täideti betooniseguga ja pind siluti kelluga. 3.2 Kivistunud betooni survetugevus Katse alguses valmissegatud betoonisegu kallati nüüd vormidesse, milles moodustus betoonisegust 2 kuupi servapikkusega 100 mm. Kuupide kivistumine toimus tööruumis temperatuuril 20±2oC (normaaltingimusel). Kuupe katsetati 14 päeva vanuselt. Katsete andmed kirjutati normaaltingimusel kivistunud katsekehade puhul tabelisse (2). Kuna antud katses olevad katsekehad olid mõõtmetega
ja savitahvlid. Seda sellepärast, kuna paber on käepärasem, kergem ja vastupidavam. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal peenestati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Paberimassi ammutati vannist nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem läbi Tiibeti, Birma ning Nepali Indiasse. Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu. Juba aastast 1056 on teada paberiveski olemasolust Hispaanias Xativas. 1270. aastatel rajati esimene paberiveski Itaalias. Moodne paberitootmise tehnoloogia kujunes välja 19. sajandil. Tehti palju
Segu tehti 8 liitrit. Eelnevalt niisutatud nõusse puistati kaalutud killustik ja liiv ning segati, lisati kaalutud tsement ja segati. Lõpuks lisati kaalutud vesi ja segati ühtlase betoonisegu saamiseni. 3.2 Betoonisegu konsistentsi määramine Segu konsistentsi määrati koonuse vajumi järgi. Niisutatud metallplaadile asetatud kooniline vorm täideti betooniseguga kolmes kihis. Iga kiht tihendati metallvardaga ( 15 mm) 25 korda sorkides ja pind siluti kelluga. Vorm tõsteti ettevaatlikut vertikaalselt üles ning asetati betoonisegust moodustunud koonuse kõrvale. Mõõdeti betoonisegu koonuse vajum (kõrguse vähenemine oma raskuse mõjul millimeetrites). 3.2 Kivistunud betooni survetugevus Katse alguses valmissegatud betoonisegu kallati nüüd vormidesse, milles moodustus betoonisegust 6 kuupi servapikkusega 100 mm. Kuupide kivistumine toimus kapis vee
Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem vastupidavus ja painduvus, sile pind ja heledam värvus. Lisaks oli võimalik kirjutada lehe mõlemale poole ja vana teksti sai kriidiga katta, et sinna uuesti kirjutada. Pärgamendi valmistamiseks söövitati nahka esmalt lubjavannis, seejärel kraabiti raamile paigutatud nahk kraabiti vastava noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks. Nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Õhe korraliku raamatu valmistamiseks kulus umbes 60 talle nahk. · 930 a vana William Vallutaja maakataster, Inglismaa vanim säilinud pärgamentköide. Euroopas kasutati ka puu- ja vahatahvleid, mis oli tunduvalt odavam vahend kui pärgament
Narva kultuuri savinõud Eestis võib eristada kolme narva kultuuri aegset keraamika piirkonda: Põhja-Eesti, Kagu-Eesti ja saared. Üldkujult ja valmistusviisilt on nõud igal pool sarnased: kitsad savilindid olid üksteise peale pandud, et teha üsna suured ümara suuga ja teravatipulise põhjaga savinõud. Savi sisse segati olenevalt piirkonnast näiteks teokarpide, taimede või kivide tükke. Saarte peal kasutati ka zamotti (purunenud savinõude tükkis). Nõude pinda siluti rohutuusti või mõne hambulise servaga esemega, nii et nõu pind jäi kitsaste triipudega kaetuks. Mandri-Eestis valmistati suurte pottide kõrval ka väiksemaid piklike kausikesi, mida võidi kasutada näiteks taldriku, kopsiku või rasvalambi alusena. Saartel oli nõude seinapaksus üldiselt üle 1 cm, mandril väiksem Suurimad erinevused piirkondade vahel on nõudele kantud ornamendis. Nõusid kaunistati kammilaatsete esemetega savisse jälgi tehes ning igasuguste muude
Lõpuks lisatakse vesi ning segatakse ühtlase betoonisegu saamiseni. Betoonisegust valmistakse vähemalt 6 katsekeha mõõtmetega 100*100*100 mm. Betoon kivistatakse kolmes keskkonnas: normaaltingimustes (toas) ja külmas (õues), ja 60 kraadises keskkonnas. Segu konsistents määratakse koonuse vajumi järgi. Metallplaadile asetati Abramsi koonus, mis täideti betoon-seguga kolmes kihis. Iga kihti tihendati metallvardaga sorkides 25 korda. Lõpuks pind siluti kelluga. Vorm tõsteti ettevaatlikult vertikaalselt üles ning mõõdeti betoonsegu koonuse vajum. Survetugevuse kontrolliks valmistati 2 seeriat katsekehi (3*2 kuupi servapikkusega 100 mm). Vormid täideti betoonseguga kahes kihis ning pärast mõlemat kihti tihendati vibrolaual. Vormid kaeti kaanega. Katsekuubikud vabastati 1 päeva möödudes laoris kaane all. 3 katsekeha kivistati edasi kapis vee kohal temperatuuril 20 +/- 2ºC (normaaltingimus) ja külmas keskkonnas temperatuuril
• Mehed kähardasid habet – juukseid blondeeriti Muinas-Rooma 1500 eKr • Hügieen väga tähtis • Rikastel isiklikud pesemisruumid • Ühissaunad ehk termid – naistel lubati käia hommikuti või eraldi termides • Kasutati ohtralt parfüüme – kehahooldus tooteid • Kreeklased ja roomlased kasutasid ohtralt valget mürgist alusmeiki mis koosnes : tina valgest, meest ja rasvast • Kulmud-ripsmed värviti nõega, kasutamist leidis põsepuna ja ilumärgid. • Kortse siluti eesli piimaga 7x päevas – kümmeldi selles Keskaeg 4. Sajand • Kümblusvannid • Hammaste pesu • Kuningas pesi ennast üleni iga 3 nädala tagant, alamad harvemini – kardetakse katku – arvatakse, et pestakse kaitsekiht maha • Moes kahvatud näod – et seda saavutada, pandi ihu külge verdimevaid kaane 4 • Juuste blondeerimine – henna ( vasikaneerud, safran, astelherne õied)
Pahtellabidas - väiksemate pragude täitmiseks kipsmördiga Laehari - tsemendipiima ja vee pealekandmiseks Müürimeisel - kivikrohvile erineva faktuuri andmiseks Müürivasar - krohvikonksude naelutamiseks ja pinna puhastamiseks Liivaprits - seinte puhastamiseks tolmust ja mustusest Traathari - seinte puhastamiseks Käsihari - puhastamiseks ja pinna niisutamiseks Märkenöör Vesilood Elektridrell - segu segamiseks, vajalike aukude puurimiseks Krohvinuga Krohvipalett-siluti - mördi pinnale kandmiseks ja tasandamiseks Naelhari - poolplastse viimistluskihi töötlemiseks selle mustri andmiseks Luud - koristustöödeks, viimistluskrohvi tegemiseks Plekikäärid Krohvikellu - pinnale mördi kandmiseks, tasandamiseks, mördi segamiseks Ämber Liigendmeeter - väiksemate mõõdistamiste tegemiseks Pintsel- krohvipindade pesemiseks Rihtlatt - seina tasandamiseks ja kontrollimiseks Käsisaag Nöörlood - majakate tegemiseks Mördilabidas
käepärasem ning seda on odav toota. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, dzuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal purustati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Vannist sõetus paberimass asetati nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale nõrguma. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem ka Indiasse. Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu 8.sajandi alguses. Paberit hakati massiliselt valmistama Euroopas 1380ndatel aastatel. Eestis hakati paberit valmistama umbes 1667. aastal. Paberi valmistamine. Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi
Giza platoo koosneb Cheopsi (Hufu), Chephreni (Hafra) ja Mykerinose (Menkaura) püramiididest ning neid valvavast Suurest Sfinksist. Lisaks neile ehitistele on seal veel palju väikeseid hauakambreid, templeid ning kolm väikest püramiidi, kuhu on arvatavasti maetud Cheopsi kolm naist. Platoo ise on kollakaspruuni värvi. Giza suured püramiidid olid algselt kaetud säravalge lubjakiviga ja võibolla isegi kullaga. Püramiidi pind siluti siledaks kvartsiidiga. Giza nekropol hõlmab 2000 ruutmeetri suuruse ala murendiga kaetud lubjakiviplatoost, mis asub umbes 40 m kõrgusel Niiluse orulammist. Platoo jalamil kulges muistsel ajal kanal, mis eraldas viljaka lammi Liibüa kõrbest. Kanalit mööda toimetati haudehitiste jaoks kohale kive samas Niiluse vastaskaldal või Assuanis, kaugel lõunas, asuvatest karjääridest. Giza püramiidid pärinevad nn. Vana riigi 4. dünastia ajast, aastatest 2551-2471 eKr. ( 4 , 6, 7,
Giza platoo koosneb Cheopsi (Khufu), Chephreni (Hafra) ja Mykerinose (Menkaura) püramiididest ning neid valvavast Suurest Sfinksist. Lisaks neile ehitistele on seal veel palju väikeseid hauakambreid, templeid ning kolm väikest püramiidi, kuhu on arvatavasti maetud Cheopsi kolm naist. Platoo ise on kollakaspruuni värvi. Giza suured püramiidid olid algselt kaetud säravalge Tura lubjakiviga ja võibolla isegi kullaga. Püramiidi pind siluti siledaks kvartsiidiga. Giza nekropol hõlmab 2000 ruutmeetri suuruse ala murendiga kaetud lubjakiviplatoost, mis asub umbes 40 m kõrgusel Niiluse orulammist. Platoo jalamil kulges muistsel ajal kanal, mis eraldas viljaka lammi Liibüa kõrbest. Kanalit mööda toimetati haudehitiste jaoks kohale kive samas Niiluse vastaskaldal või Assuanis, kaugel lõunas, asuvatest karjääridest. Giza püramiidid pärinevad nn. Vana riigi 4. dünastia ajast, aastatest 2551-2471 eKr.
Kive küll veeti põldudelt iga aasta ära ja tehti kiviaiad, aga iga aasta uue künniga tuli pidevalt kive juurde, nendest nagu ei saadudki lahti. Kolmandaks probleemiks tekkis see, et heinamaad kippusid iga aasta uuesti võsasse ja tekkisid mättad, mis raskendasid vikatiga niitmist. Iga aasta võeti küll kirvega võsa maha ja tõmmati nii palju juuri välja kui sai, aga ikka neid tekkis juurde. Mätastega oli sama lugu, neid siluti küll ära, aga ikka leidus neid igal uuel aastal. Poeetilisi võrdlusi: ,,Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha raudpuu otsa kinni karata." Soomaastikuga võideldes teadis Andres seda, et jõe suudme poole on juba vool tugevam, osaliselt kärestikuline. Ainult vargamäel oli jõgi ära ummistunud ja toikaid täis. Siis arvas Andres seda, et kuivenduskraavide kaevamine üksi ei aita, ning peab hakkama
selle laulu ma laulan. Parem paluke leiba kui paha sõna. Parem suutäis leiba rahuga kui rikkus riiuga. Leib on meie laual iga päev. Tihti me ei mõtlegi, kui palju tööd ja vaeva on vaja leiva saamiseks. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne
erijooned: Põhja-Eesti, Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti saared. Valmistusviisilt ja kujult on Narva tüüpi keraamika küllalt sarnane kogu maal. Suured teravatipulised poolikut muna meenutavad kujuga nõud. Mandril esineb ka üksikuid väikesi piklikke liuataolisi kausikesi. Savi hulka segati mitmeid lisandeid. Põhja- ja Kagu-Eestis purustatud teokarpe või peenestatud taimi, saartel aga purustatud kivimitükikesi. Nõude pinnad siluti rohutuusti või hambulise templiga, millest jäid savisse kitsaste triipude read riiped. Osa keraamikast on ornamenteeritud hambulise, kammi meenutava templiga tehtud jäljenditega nn kammivajutistega ning mitmesuguste täkete, lohkude ja soontega. Kaunistusi oli rohkem Kagu-Eestis, vähem saartel. KAMMKERAAMIKA KULTUURID Keskneoliitikumis toimusid taas muutused, mis nüüd hõlmasid peaaegu kogu materiaalset kultuuri
Pärgament võeti kasutusele 2200 aastat tagasi. Pärgament on töödeldud kitse- või vasikanahad. Neid kasutati varasemal keskajal, nad olid niiskuskindlad ja säilised hästi. Nimi on pärgament saanud Väike Aasias asuvalt Pergamoni linnalt, seal sai valmistamine alguse Kõigepealt söövitati nahka lubjavannis, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks. Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati 21. Millest võib paberit toota? Paberit valmistati esmakordselt, umbes 2 000 a. tagasi, meie ajaarvamise II saj. algul, Hiinas. Teated paberivalmistamise tekkimise kohta ei ole küllaldaselt kindlad.
19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Parim aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis oli ,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse
Kõigepealt kergitati ploki üks külg ning lükati selle alla rida prusse. Operatsioone korrati seni, kuni plokk seisis vajalikus kõrguses. Cheopsi püramiidi juures on leitud purunenud vaskplaate, mida oli kasutatud hoobade ja plokkide vahele panekuks, et plokke mitte vigastada Giza suured püramiidid olid algselt kaetud säravalge lihvitud Tura lubjakiviga ja võibolla isegi kullaga. Püramiidi pind siluti siledaks kvartsiidiga. (2;24). Püramiidide asetus PILT Püramiidid kõrguvad sajakilomeetrise ketina Niiluse oru kõrbest eraldaval kaljusel platool Kairost kuni Faijumi oaasini. Nende seas on ka suurim ja kuulsaim - XXVII sajandil e. Kr. elanud vaarao Hufu (kreeka keeles Cheops) püramiid. Cheopsi püramiidi kõrval seisab teine suur püramiid - vaarao Chephreni hauamonument. Egiptuse püramiidide püstitamiseks
Mört, mis on maha kukkunud, tuleb visata pinnatühimikesse Pinna täpsust tuleb kontrollida rihtlatiga diagonaalidega möötes Kui kontrollitud, siis hõõrume üle höörutiga ja juhul kui esineb veel tühimikke, tuleb need mördiga täita Krohvi silumine: Silume pinda hööruti ringikujuliste liigutustega, hööruti vastu pinda surudes ja edasi liikudes Kui vaja, lisame erinevatesse kohtadesse veel mörti Kuivada jõudnud kohti piserdame veega Kui peaks tekkima siluti jälgi, tuleb need kõrvaldada vilthöörutiga ühesuunaliste liigutustega või surume sluti jäljed pehme pinna sisse Kui võimalik kasutada elektrihõõrutit, saame sellega viimistleda alles 4-6 tundi peale tasandamist Elektrihõõrutiga ligipääsmatud kohad tuleb siluda käsitsi Liivata viimistluskihi tegemine: 'Kõrgekvaliteedeilise krohvi viimistlemiseks, mis ei vaja lauspahteldamist kasutatakse liivata viimistluskihti. See mört valmistatakse vahetult enne kasutamist.
Pole tähtsust, kas tegu on PVC- või puitakendega – kõigi akende korrasolekut tuleks pidevalt jälgida. Näiteks kui kremoon käib raskelt, siis selle põhjus peitub tavaliselt mitte kremoonis, vaid aknasuluses. Kremooni raskem käik on esimene märk, et tuleks kontrollida ja vajadusel ka hooldada või reguleerida aknasulust. 5. TASUB TEADA • Kõige esimene aknamaterjal oli seapõie nahk. • Esimeste aknaklaasideni jõudes siluti suitsuava ümbritsev sisesein kirvega siledaks, nii et sinna sai klaasitüki kinnitada. Tihti koosnes see klaas mitmest väiksemast tükist, klaas oli ju kallis ja suitsutarre kõlbas ka sakste häärberi katkine klaasitükk. • Ants Viirese andmeil (vt “Eesti rahvakultuuri leksikon”) hakati klaasi taluelamute akende ette panema Saaremaal XVIII sajandi teisel poolel ja mandril XIX sajandi algupoolel.
Kõik tagumised juuksed tõmmati kokku taldrikuks või lamedasse keerdu ning kinnitati pea peale. (Lisa 8) 1902. aastast hakati kasutama toodet nimega ,,Transformation" (,,Üleminek"). Seda valmistati looduslikest juustest, toode oli laineline ning suutis muuta iga juuksestiili külluslikult laineliseks. ,,Transformation" viitas sellele, et seda raami oli kerge osta. Seda kasutati soengu alusena ning naiste enda juuksed ehitati üles ja siluti aluse peale. Isiklike juuste kammimist sooritati siis, kui taheti saavutada õiget efekti. Võltslokid, pöörmed ning käharad olid kõik selleks saadavad, et muuta stiilsed efektid saavutatavaks. 1911. aastast hakkasid soengud rohkem järgima loomulikku peakuju ning kõrvu hakati kinni katma. Uued stiilid olid mõjutatud Vahemere maade poolt. See kõik viis kreekaliku stiilini, mis viis juuksed kuklasse (Lisa 9). Selline stiil oli väga moes 1913. aastast kuni 1918. aastani.
on sealt leitud ka mitmetuhande aasta vanuseid papüüruserulle. Papüüruspaberi lehe valmistamiseks lõigati pilliroo vartes sisalduv säsi õhukesteks ribadeks (u 40 cm), niisutati neid veega ja asetati üksteise kõrvale kõvale alusele nii, et ribade ääred kattusid. Nende peale lisati kindla nurga all teine kiht ribasid. Veel märjad ribad tambiti üheks leheks kokku ning kuivatati seejärel pressi all. Peale kuivamist siluti papüüruslehte ümara kõva esemega (näiteks kiviga). Kolmas raamat Ptahor avas suure vaarao kolju, Sinuhe ulatas töövahendeid. Nad jäid ootama ta surma. Samal õhtul tuli Sinuhele pimedas vastu troonipärija, kes oli natukene hull. Ta tahtis minna itta oma isa järele ning Sinuhe oli nõus kaasa minema. Kõrbes vajus troonipärija kokku ning ilmus välja Horemheb koos pistrikuga, kes oli pistriku järgi minnes kõrbesse sattunud. Nad viisid troonipärija templisse
ühesugusena kogu küpsemise ajal. Leibu vormiti leivalaual, kuhu oli riputatud rukkijahu. Käte vahel vormiti leivapäts kas ümmarguseks või piklikuks, nagu keegi soovis. Et leib jääks täiesti puhtaks, pandi talla alla kapsaleht. Valmisvormitud leivapäts tehti pealt siledaks, pandi leivalabidale ning lükati ahju küpsema. Tavaliselt küpses leib poolteist kuni kaks tundi. Kui leivad olid ahjus, siis kriiskad suleti. Küpsenud leivad siluti üle leigesse vette kastetud käega ja kaeti puhta käterätiku või linaga, et koorik jääks pehmeks. Mõnel pool määriti ahjust võetud leivad üle kanamunakollasega. Hiljem viidi leivad sahvrisse hoiule. Enne tarvitamist pidi leib nädalat-paar seisma, et see oleks kõva ja peaks kauem vastu. Tihtipeale see nõue siiski ei kehtinud, sest kõik armastasid sooja, ahjust võetud leiba või ja piimaga süüa. Pärast leivategu oli talutuba meeldivat magusat rukkileiva hõngu täis.
Vaaraod muutsid papüürusetootmise monopoliks ja valvasid selle valmistamise saladust kiivalt. Papüüruspaberi lehe valmistamiseks lõigati pilliroo vartes sisalduv säsi õhukesteks, umbes 40 cm pikkusteks ribadeks, niisutati neid veega ja asetati üksteise kõrvale kõvale alusele nii, et ribade ääred kattusid. Nende peale lisati kindla nurga all teine kiht ribasid. Veel märjad ribad tambiti üheks leheks kokku ning kuivatati seejärel pressi all. Peale kuivamist siluti papüüruslehte ümara kõva esemega (näiteks kiviga). Et papüürus oli väga habras ja õrn materjal ning ei kannatanud murdmist ja õmblemist, siis ei saanud sellest valmistada raamatuid selle asemel hoiti kirjutatut rullidena. Papüüruspaber on väga niiskustundlik, läheb kergesti hallitama ning hävib. Egiptuse kuiv kliima on papüüruse säilimiseks sobilik ning seetõttu on sealt leitud ka mitmetuhande aasta vanuseid papüürusrulle. http://et.wikipedia.org/wiki/Pap%C3%BC%C3%BCrus (18
mõtte hakata teadlikult savinõusid põletama. Nii muutus savinõu vastupidavaks ning selles sai keeta vett ja valmistada keedetud juurikaid või teradest putru. Savinõusid valmistati käte vahel vormides. Et suurematele nõudele õiget kuju anda, valmistati vitstest korvitaoline sõrestik, mis mätsiti saviga üle ja kuivatati ning põletati. Väiksemaid savinõusid kasvatati ka savist vorstikeste lisamisega. Hiljem siluti sellise nõu seinad siledaks ja kaunistati sissevajutatud mustritega. Mustritega märgistati ja kaunistama ka teisi tarbeesemeid. Igal mustril oli oma tähendus, mis pidi eset purunemise vastu kaitsma. Mõtete väljendamine. Ürginimesed ei rääkinud sõnadega nagu tänapäeva inimesed. Need inimesed häälitsesid ja tegid teineteisele näomiimikaga arusaadavaks, seda milline oli nende meeleolu. Nii on veel praegugi mõningate loodusrahvaste juures. Näiteks, kui üks
annaabi.ee 
