Silmakirjalik elu. (2)

Silmakirjalik elu
Tänapäeva ühiskond on inimese vastu väga silmakirjalik. Ilma raha ja võimuta ei suuda keegi end maksma panna. Inimene kannatab silmakirjalikkuse all mingil määral terve oma elu.
Ühiskonna kriitilisust hakkab inimene tundma eelkõige teismeliseeas, kus maailm tundub kohutavalt ebaõiglane. Murdeiga on raske aeg, kuna tuleb hakata enda tegude eest vastutama ja sirguma täiskasvanuks. Paljudele noortele toob see hirmu ja masendust, kuna suureks saamine on täiesti võõras kogemus. Inimene peab uute rollidega kohanema ja mõnele võib see tunduda raskena. Paljud noored tunnevad , et iga sõna, mis neile öeldakse on silmakirjalik ja halvustav. See paneb nad ühiskonnast võõranduma. Nooruk muutub abituks ja jõuetuks.
J.D. Salingeri romaanis “ Kuristik rukkis” on peategelase Holden just sellises olukorras. Ta on äsja koolist välja visatud ning tunneb, et maailm tema ümber on võlts. Tema leiab enda olukorra lahenduseks põgenemise. Üldiselt tulevad küll noored sellisest faasist välja, kuid mõnele jätab see terveks eluks südamesse armid.
Järgmisel eluetapil on inimene juba läbi elanud teismeliseea emotsioonid ning astunud rõõmsa ja sinisilmsena maailma. Mõned otsustavad ülikooli, teised reisima minna. Paljud noormehed lähevad ka sõjaväkke või isegi mobiliseeruvad sõtta. Ameerika Ühendriikide ja Afganistani sõjas on osalenud uskumatult suur arv noormehi. Öeldakse, et sõjavägi teeb poisikesest mehe, aga päris sõda muudab rõõmsameelsed noored kinnisteks täiskasvanuteks. Mõned sõduritest pole veel õiget elu näinudki, kui juba jäsemetest ilma jäävad. Halvimatel juhtudel ei jõutagi sõjast tagasi. Füüsilised vigastused ei pruugi olla nii julmad kui moraalsed .
E.M. Remarque ’i sõjaromaanis “Läänerindel muutuseta” on samuti kirjeldatud sõdurite teenistusaega ning nende tundeid peale naasmist. Tegelased on noored mehed, kes on sõjast tagasi tulles väsinud, laostunud, ära põlenud, pidetud ja ilma lootuseta. Nad ei leia enam elus kohta.
Teismelised ja küpsemad noored pole ainsad, kes silmakirjalikkust taluma peavad. Elus on raske oma arvamust maksma panna ka tavalise tööinimesena. Poliitikud ja ärimehed manipuleerivad, valetavad ning maksavad rahaga enda tee tippu. Tavalisel lihttöölisel ei teki võimalust karjääriredelil kõrgemale pürgida, kui kõik kohad on rahaga ära ostetud. Seda on nähtud läbi ajaloo.
A.H. Tammsaare teoses “Tõde ja õigus” on peategelane Andres aus ja töökas talumees , kuid siiski saadab teda pidevalt ebaõnn. Tema naaber Pearu on silmakirjalik ja laisk mees, aga oma rahaga suudab ta siiski enda talu viljakana hoida. Andrest muudab see väga kurjaks ning endassetõmbunuks. Pearu jaoks on elu mäng, kauplemine ja jõukatsumine, kuid ta on siiski edukas. Ühiskond eelistabki salakavalaid ja omakasupüüdlikke, kuigi tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemiseks, mitte aga väärtused ise.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ühiskonna silmakirjalikkus jälitab inimest kogu elu ning paneb ta uskuma, et elu on pigem mäng kui aus võitlus. See võib nii mõnegi nõrgema rööpast völjas lüüa ning endasse sulguma panna. Elu raskuste ees ei tohiks kohkuda ning ausat inimesed võiks pigem endaõiguste eest seista, kui tuvevamate jalge ees alistuda.