Milleks on silpi vaja? Foneemidest modustame sõnu, aga milleks silbid? Tõestas, et silbil on fonoloogiline sisu. Silp on foneemide jada, kus kehtivad piirangud. Silbil on fonoloogiline tähendus, süntaks. Lauseid on vaja, sest keele loogika nõuab seda. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga 9 alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni.
Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon - delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu. Morofloogiline analüüs lähtus üldiselt samast loogikast kui keele analüüs. Keeles on morfeemid, kõnes on morfid. Morfeem on abstraktne ja stabiilne ja morfide aluseks. Morfeem mitte ainult ei tee tähendusi, vaid on ise tähendus. Tuli sisse mõiste `seem'
positsioonid) (nad pole vastandlikud). Vene k. inglise k. saksa k. eesti k. P - + + T - + + K - + + B + - - D + - - G + - - (sõna keskel nagu ingl k., sõna algul tugevalt) + markeeritud o Markeerimata Foneemide roll on tähenduste eristamine. 1) signifikatiivne 2) kulminatiivne (element tähistab rõhku. Zámok vs Zamók (loss vs lukk). Aitäh, kurjahh eesti omasõnad) 3) delimitatiivne (eristav, piirisignaalid, pausid) Ameerika strukturalism · Allikad F. De Saussure, Franz Boas Boasi kirg olid indiaanlased. Tänu Boasile on ameeriklastel tugev süükompleks nende tõttu surid indiaanlased (peaaegu) välja. Boas leidis, et nende (indiaanlaste) hääl tuleb kuuldavaks teha. Indiaanlaste keeled on täiesti teistmoodi võrreldes teistega
Aktuaalne süntaks. 22.11: Praha lingvistiline ring: Foneetika ja fonoloogia: Henry sweet-transkriptsioon Akustiline ja füsioloogiline foneetika. Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay – Kaasani koolkond, akustika vs psühhofoneetika Nikolai Troubetzkoy – fonoloogia alused, fonoloogilised tunnused Signifikatiivsed oppositsioonid: Ekvipolentne-must/valge Privatiivne-must/mitte-must Graduaalne-must/hall/valge Funktsioonid: Signifikatiivne Delimitatiivne(sõnapiirid, pausid, rõhk) Kulminatiivne(intonatsioonid, rõhk) Roman Jakobson
Süntaktika uurib, kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, mida omakorda võib ühendada teiste jadadega. - SEMANTIKA Semantika on osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi. Ta tegeleb tähendusega ja koosneb seemidest- elementaartähendus ning lekseemidest, millest saab moodustada proportsioone. Morrise arvates on semantika pragmaatika ja süntaktika kõrval üks semiootika dimensioonidest. Semantika võib olla nõrk või tugev. Nõrk ehk signifikatiivne semantika on keel reeglite ja semantikaga, kus tähendus on kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalses ehk tugevas semantikas on oluline osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. - PRAGMAATIKA Pragmaatika uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, sest konkreetsed reeglid puuduvad. Selleks, et õigesti suhelda, on vaja teada kõne etiketti, kultuurinorme. Pragmaatika tegeleb märgi kasutusega
Tõde kui tähendus ja tõde kui osutus. Jutumärkides olevad märgid, millel puudub signifikaator (tähendus), - need on puhas osutus. Näitena võib tuua sõnad see, too, mina, sina, siin, seal, nüüd, siis. Nendele sõnadele tekib tähendus alles siis, kui hakkame neid tõlgendama. Keel neelab alla puhta osutuse, kuna loob talle vastanduse (sekundaarse signifikaatori), mille abil me saame seda tõlgendada. MICHELLE FOUCAULT "SÕNAD JA ASJAD" Kõigis tõeotsingutes on oluline signifikatiivne mehhanism, mille abil võime eristada näilisust ja olemasolevat. Skolastikud arvasid, et tõde peitub asjade olemuses, mitte selles, kuidas nad hetkel juhuslikult paistavad/esinevad. Tõde on indviduaalne, minu tõde. "Hier stehe ich." Öeldes, et tema variant on õige (minu variant), lõi ta pretsedendi, kus tegelikult igaüks võib olla oma kirik. Tõde on olemuslikult seotus "minuga", tõde on vahetu, tõde on "kõhutunne". Igaüks
füsioloogiline (häälikud seostati tööga, keelt käsitleti sotsiaalse reaalsusena). Esimesega iseloomustatakse täishäälikuid, teisega kaashäälikuid. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika
füsioloogiline (häälikud seostati tööga, keelt käsitleti sotsiaalse reaalsusena). Esimesega iseloomustatakse täishäälikuid, teisega kaashäälikuid. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika
operatsioonist s.o konkatenatsioon. Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised, horisontaalse teljega, et keelejadad oleks õigesti teostatud. 5. SEMANTIKA Tegeleb tähendusega. On üks osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi. Semantika koosneb: Seemidest- elementaartähendused: Neid on mõnikümmend kuni mõnisada. Lekseemidest ehk semeemidest: neist saab moodustada proportsioone. NT. «Nähtamatu jumal lõi nähtava maailma» Semantika võib olla nõrk või tugev. Signifikatiivne e. nõrk semantika on keel om reeglite ja semantikaga. Läbi ajaloo on püütud luua keelt, mille grammatika välistaks mõttetuse ja vale. Paraku ei ole sellist süsteemi luua õnnestunud. Iga vähegi mitte-triviaalne süsteem loob paradokse. PARADOKS väide, mis on õige ainult siis, kui ta on vale, ja vale ainult siis, kui ta on õige ning ainult sellepärast õige, et ta on vale ja ainult sellepärast vale, et ta on õige.
1. seotud teksti referentsiaalsusega - iga tekst on tekst millestki 2. strukturaalne tähendus - seotud sellega `kuidas?' 3. autonoomne tähendus - iga märk mõjub ka vahetult NB! aursaamine nõuab keele tundmist :)))))))))) Arusaamine on protsess, mis tugineb märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks. Lausete tõlgendamisel on 4 viisi: - referentsiaalne - ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust - signifikatiivne - ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta - metafooriline - ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega - orientatsioon alltekstile - ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista A. Schleiermacher - Arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Paul Ricoeur - arusaamine ei ole täiel määral teadlik protsess. Kui interpreteerija vaatevälja satub objekt või sündmus, leiab aset äratundmine.
Märk on struktuur, mis koosneb nendest kahest keele ja mõtlemise suhteid. mida ja kuidas me räägime asjast. b) osutuse teooria c) tähendus ja tõde 6. Strukturalism W. Quine'i semantika: 1) signifikatiivne tervik 2) referentsiaal peateos "Ueber Sinn und Bedeutung" (sisust ja tähendusest / a) Praha lingvistiline ring- tähtsaim strukt, koolkond 1920algus. osutus (tahan seda raamatut sellelt laualt). Osutusel signifikaat pu tähendusest ja osutusest). Villem Mathesius- aupresident, üks asutajatest. Kirj artikli keelenähtuste seotud referentsiaalsusega. Saussure'i kõne puhul tähistaja-tähist
Ekstentsionaalsed süsteemid (välised) Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne olemas F(formaalsus) → I(intensionaal) → E(ekstensionaal) Quine väidab, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustatud reeglite järgi, keelesisene содержание знака) ja referendist(предмет референции). Quine lähtub Carnapist. Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui
Intentsionaalsüsteem on samas ka formaalne Intentsionaal on seotud vormiga Ekstentsionaalsed süsteemid (välised) Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne olemas F(formaalsus) I(intensionaal) E(ekstensionaal)· Quine väidab, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustatud reeglite järgi, keelesisene ja referendist. Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. Denotaat referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. [denotatsioon märgi v märgiühendi tähendus] Denotaat objekt
Nt kui teatan, et täna sajab, siis referent on see, et täna sajab. Signifikaat on tavalises kommunikatsioonis abivahend, mõnikord ka eesmärk. Nt siis,kui õpime võõrkeelt, me ie tea, mida sõna tähendab ja siis kõigepealt vaatame, mis see tähendab. On olemas juhtumeid, kuis referents on läbipaistev nt.giorgone nimi(suure kasvu pärast) on sellepärast, et inimene on suur. Siin on raske eristada signifikaati ja referentsi. 2. signifikatiivne- räägib ka tähendusest, mitte ainult asjadest. nt. ,,tütar" on neutraalne, aga ,,tütreke" on tavaliselt väike ja hell 3. allegooriline või metafooriline allegooriliselt hakkame tõlgendama neid asju,mida ei suuda tõlgendada referentsiaalsete ja signifikatiivsetega nt kell on pool kuus mis jama, kell on kolmveerand kaks, vb tähendab see midagi muud? Nt on see kood, et täis juua end
autorist) mitte sõnadest endast. Hans-Georg Gadamer (1900-2002) Ta oli väljapaistev filosoof, ajaloolane ja hermeneutika klassik. Paul Ricoeur (1913-2005) Ta jaotas arusaamise kahte valdkonda me teame ja saame aru asjadest erinevatel tasanditel; sugusi kõik meie teadmised ja arusaamised pole seotud teadlikkusega, vaid teame neid alateadlikult. Tegeledes hermeneutikaga, peame arvestama metafoorikaga. Mõistmise strateegiad · Referentsiaalne: ütlesele vastab fakt · Signifikatiivne: ütlusele vastab semantiline konstruktsioon. · Alltekstuaalne: ütluse interpretatsiooni võti peitub kontekstis · Metafooriline: ütles on mõistetav ülekantud tähenduses.
Austinil ja Searlil. Grice’i koostööprintsiip. Vestlusanalüüs (ehk konvresatsioonianalüüs). TERMINID: pragmaatika - uurib märkide kasutust. See on semioosise dimensioonidest ka kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Õigesti kommunikeerimiseks on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette. Süntaktika vald uurib varieerumist õige ja vale vahel, semantikas on oluline mõtestatus ja absurdsus. Pragmaatikas - edukus või ebaedukus suhtlemisel. Kui signifikatiivne semantika on lähedane süntaktikale, siis referatiivne semantika kaldub pragmaatika poole, sest on seotud kõneakti, selles osalejate ja selle toimumise hetkega. Kõneaktiteooria Austinil ja Searlil - (loodi 1950date lõpus/60ndate alguses Oxfordi keelefilosoofia koolkonnas) Grice’i koostööprintsiip - kõneleja peab koopereeruma kuulajaga (sellest lähtub, et kommunikatsioon on tegevus, sellel on teatud eesmärgid, kooperatsiooni on vaja sellepärast, et neid eesmärke kergemini saavutada
Aafrika elevandi häirehüüd on vaikus. Mitmete jaanimardikate liikide puhul on pulsi intervall oluline element emaste ergutamisel ning need intervallid on erinevates liikides erinevad Tekstide mõistmisest Arusaamine on protsess, mis tugineb eelkõige märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks. Lausete tõlgendamise viisid: referentsiaalne -- ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust signifikatiivne -- ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta metafooriline -- ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega orientatsioon alltekstile -- ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista Hermeneutikuid F. Schleiermacher (1768-1834) -- pastor, filosoof, teoloog. Eristab kahte arusaamise liiki -- tekstist (grammatiline) ja teksti autorist (psühholoogiline), kusjuures viimane on olulisem.
annaabi.ee 
