Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, hoolimata sellest toimusid ühiskonnas kihistumised. Üheks nendest oli aadliseisus. Aadlikud olid vabad mehed, keda ühendasid omavahel vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski enamasti aadlikest alustatdes kuningast ja lõpetades väike vasallidega. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid : hertsogid, parunid ja krahvid ja alamaadlike hulka põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningatet teenivatest mitteavabadest meestest ministeriaalid kes hiljem kuulusid ka aadlike hulka. Üheks aadliku ülesandeks rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik tihti oma asendajale, kui oli
TURNIIRID. Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud
Kooli nimi
Keskaja seisused Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotumine seisustesse. Ehkki kristlik usk käsitles inimesi Jumala ees võrdsena, olid eri seisustel siiski erinevad õigused ja kohustused. Seda põhjendati iga seisuse kindlate ühiskondlike funktsioonidega. Peamiselt eristati kolme seisust: esiteks vaimulikkond, kelle ülesanne oli kõigi eest Jumala teenimine, teiseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine ja kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis veel omaette linnakodanike seisus. Lähematl räägin aadliseisusest. Aadliseisus kujunes paralleerselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandist ja sõjalisi või
kaupmehed. Neist enim Itaalia kaupmehed. Positiivne oli, et ristisõjad aitaid kaasa käsitöö arengule. Nimelt Euroopa meistrid õppisid Idamaadest neile seni tundmatui töövõtteid. Tunduvalt laienes seetõttu kaupade valik. Tähtis oli ka see, et Idamaade kultuuriline mõju hakkas nüüd üha enam jõudma Euroopasse. Seni olid Idamaad olnud kõrgema kultuuritasemega kui Euroopa. Näiteks hakkasid eurooplased end rohkem pesema. PTK 18 AADEL Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotamine seistustesse. Eri seisustel olid erinevad õigused ja kohustused. Enamasti eristati kolme seisust: vaimulikkond, kelle ülesanne oli kõigi eest Jumala teenimine, teiseks seisuseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine, kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus. Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega
2.Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid (hertsogid, parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. 3.Rüütliks saamine Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks
kasutasid mõisnikud ka vastabiellunud paaril puhul mõisniku esimese öö õigust. Mõisnikud neid lapsi loomulikult ei tunnistanud. Feodaalühiskonna mõisnikd olid maa omanikud ja talupojad olid maa kasutajad. Feodaalsüsteem oli range Saksamaal, Balti maades ja Venemaal. Lääne Euroopa maades olid talupojad rohkem vabamad. Teotöö oli vajalik selleks, et talupojad hoiaksid korras ka mõisniku maa. Keskajal riigimaa kõrgeim omanik oli kuningas ehk valitseja ehk senjöör. Tema jaotas maa ära suurfeofaalide vahel (hertsog või krahv). Tema jaotas selle omavahel ära väikefeodaalide ja need omakorda talupoegade vahel. Feodaalid olid vasallid. · feood maatükk, mille kuningas annab suurfeodaalile, mille suurfeodaal jaotab väikefeodaalide vahel ja tema omakorda annab selle talupojale, maatükki ehk feoodi saajat nimetati feodaaliks ehk läänimeheks · senjöör maatükki omanik · vasall - maatüki saaja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
