SALINGER „KURISTIK RUKKIS“ ANALÜÜS (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvetuse õppetool
JA16 KÕ
Anna-Maria Otsa
J. D. SALINGER „ KURISTIK RUKKIS “ ANALÜÜS
Essee
Õppejõud: Mare Pärenson
Mõdriku
2016
„Kuristik rukkis“ on lugu 16-aastasest Holden Caufieldist, kes üks probleemne poiss. Probleemne sellepärast, et teda on välja visatud juba 4. koolist. Jutustuse ajal viibib Holden sanatooriumis, sest tal on diagnoositud tuberkuloos . Kuid kui raamat lõpuni lugeda võib ka järeldada, et see sanatoorium võib olla ka hullumaja . Tema olukorda võib ehk seletada sellega, et ta on pandud internaati, kus tal pole kokkupuuteid oma vanematega, kes teda kasvataksid. Samuti võib see seotud olla ka sellega, et tema noorem vend Allie suri mõni aasta tagasi leukeemiasse ning ta elab seda raskelt üle (masenduses olles räägib ta oma surnud vennaga kõva häälega). Iseloomult on ta väga hindav kõige ja kõigi üle- ta kritiseerib ja filosofeerib inimesi, kes on igavad , ebakindlas ja olemuselt võltsid. Võltsideks peab ta neid, kes ei erine teistest, kes püüavad käituda ja riietuda teiste järgi, vastavalt oma sotsiaalsele staatusele.
Holdeni lapsepõlv hakkab läbi saama ning täiskasvanuiga juba paistab. Täiskasvanuks saamine tekitab hirmu ja masendab teda, ehkki ta püüab teha n-ö täiskasvanute asju. Ta ei suuda kohaneda uue rolliga. Üks osa temast tahab sarnaneda ja käituda täiskasvanulikult- valetades oma vanuse kohta, käies baarides joomas, omades seksuaalsuhteid, aga teine pool temast suhtub jälle sellesse vastandlikult ja soovib elada oma lapsikus ja sürreaalses maailmas (unistbs elamisest puuonnis ja töötamisest seal lähedal olevas tanklas ). Näiteks kui ta oli koolist ära tulnud ning hulkus New Yorki tänavatel, läks ta hotelli, kus liftimees talle prostituuti pakkus. Ta ei keeldunud, kuna soovis täiskasvanulikult käituda. Ta tahtis saada lahti oma süütusest, kuna see oleks muutnud teda täiskasvanulikumaks. Ka pealkiri „Kuristik rukkis“ viitab piirile lapse ja täiskasvanuks saamise vahel. Kuristikku kukkumine väljendas saamist täiskasvanuks. Holden kõikus selle piiri peal.
W. Faulkner on öelnud , et sellist ühiskonda, kuhu Holden võiks kuuluda , ei ole olemas. Holden tahab elada sellises ühiskonnas, kus kõik oleksid ausad ja heatahtlikud. Ta ei salli midagi võltsi ja ebaloomulikku. Kuid sellest meie ühiskond põhinebki, kõigel sellel, mida Holden vihkab. Inimesed teesklevad, valetavad, poevad, varastavad ja on lihtsalt rikutud. Ja kõik teisitimõtlejad tõrjutakse eemale. Näiteks oli tema õe Phoebe kooli seinale kirjutatud midagi roppu ning Holden sodis selle sealt seinalt ära. Terve novelli jooksul Holden tunneb end ülejäänud maailmast kõrvaleheidetuna, sest ta tunneb, et ei kuulu sellisesse maailma. Holden otsib võimalusi elada maailmas, kus ta ei tunne end kuuluvat. Isoleeritus on üks tema kaitseviise- ta ei lase kellelgi end mõjutada, tahab erineda ( kandes oma jahimütsi), ega ei väljenda oma tundeid avalikult.
Teoses leidus väga palju huvitavaid ütlusi. Kuid minu arust on kõige tabavamalt öeldud :"Ütlen alati "väga rõõmustav" inimesele, kellega tutvumine mind põrmugi ei rõõmusta. Aga kui tahad elada, pead sääraste asjadega leppima." Paljud inimesed teevad asju, mida nad ise tegelikult teha ei tahaks. Nad teevad midagi vaid sellepärast, et muidu vaadatakse tema peale viltu. On ju lihtne öelda kellelegi „Oli tore sinuga rääkida“ või „Oli meeldiv“ kuigi sa seda tõsiselt ei mõtle. Selline komme on meil juba nii sisse jäänud, et me ütlema seda ükskõik kellele, sest kõik teevad nii. Siit võib ka järeldada, miks Holden vihkas täiskasvanuid ja maailma, kus elame, sest kõikide tegevus oli nii läbinähtav nagu oleks neile ajupesu tehtud.
Lõpuks lepib Holden maailmaga. Võib-olla ta mõistab, et ennast maailmast isoleerides ei ole võimalik seda parandada. Holden otsustab lõpuks leppida oma tulevikuga, kuna ta otsustas kodunt põgenemise asemel õe juurde jääda. Ta läheb raviasutusse ja laseb ennast ravida. Lõpetuseks märgib Holden, et nüüd (aasta hiljem) tunneb ta puudust kõikidest, kellest on jutustanud, ning et sügisel läheb ta arvatavasti uude kooli, aga see ei valmista talle erilist muret. Ta sai lõpuks ilmselt aru, et jättes kõik maha ning olla üksinda ei tee talle sugugi head ning meenutades kõiki neid, kellega ta neid seiklusi läbi käis, hakkas ta neist puudust tundma.
Kui ma gümnaasiumis 10. klassis seda lugesin ei tekitanud see raamat minus mitte mingeid tundeid. Tundus nagu see on lihtsalt mingi raamat noore teismelise poisi elust, kes ei olnud millegiga rahul. Ka tänapäeval on selliseid raamatuid, kus on kirjutatud hukka läinud noortest. Kuid nüüd kui ma selle raamatu uuesti kätte võtsin, et sellega töötama hakata, siis sain aru, kui sügava mõttega see raamat tegelikult on. See raamat ehk õpetab, et lastega tuleb tegeleda, mitte neid hüljata (nt internaatkooli saata). Noor kasvav inimene on küllaltki haavatav ning temaga tuleb pidevalt rääkida ja küsida, kuidas tal läheb. Holden oligi jäetud üksinda ja ta pidi maailmaga üksinda silmitsi seisma, mis viis ta lõpuks raviasutusse.