Kuristik rukkis (2)

„ Kuristik rukkis ”
J.D. Salinger
„Kuristik rukkis” on Jerome David Salingeri 1951. aastal ilmunud romaan. Raamat on olnud populaarne nii autori kodumaal kui ka mujal maailmas üle poole sajandi, sest teemad, mida antud raamatus käsitletakse, on aktuaalsed ka tänapäeval.
Osa Holdeni iseloomust tuleb esile tema vestlusest endise õpetaja Mr. Spenceriga. Viimane noomib Holdenit, suunab teda mängima reeglite kohaselt ning rõhutab õpingute tähtsust. Holdenil on teatud lugupidamine vana mehe vastu, kuid samas on näha tema põlgust täiskasvanute suhtes, sest kuigi ta annab mõista, et nõustub Spenceriga, naeruvääristab ta mõttes mehe sõnu. Holden tunneb end üksiku ning võõrandatuna, nagu kogu maailm oleks tema vastu. Arvestades asjaolusid, et ta on arukas poiss, pärit privilegeeritud New Yorgi perekonnast, võib tema meelekibedus õigustamatuna tunduda. Holden on ehitanud enda ümber psühholoogilise raudrüü, kaitsmaks teda maailma keerukuse eest.
Lõik, milles Holden paljastab raamatu pealkirja päritolu, on ilmselt tuntuim. See leiab aset pärast Holdeni tagasipöördumist oma korterisse. Nad räägivad Phoebe ’iga, tülitsevad ning seejärel lepivad. Kui Phoebe küsib, mida Holden oma eluga ette kavatseb võtta, manab Holden sellise võrdkuju, mis näitab tema kujutelma ideaalsest lapsepõlvest ja tema rolli süütuse kaitsjana. Holdenile meeldib pigem taganeda tema enda väljamõeldud maailma, kui tegeleda tõelisusega, mis teda ümbritseb. Tal on küüniline, liialt lihtsustatud arusaam teistest inimestest. Suur osa tema fantaasiamaailmast põhineb ideel, et lapsed on lihtsad ja süütud, samal ajal kui täiskasvanud on pealiskaudsed ja silmakirjalikud. Idee poisist, kes püüab kuristiku äärel lapsi, peegeldab tema hinge süütust, tema usku puhtasse, äraostetamatusse noorusesse. Teisalt võib Holdenit pidada tegelikust maailmast äralõigatuks, sest ta näeb maailma vaid läbi enda vaatevinkli.
Usun, et lugejate arv, kes suudavad end samastada Holdeniga, on hämmastavalt suur. Tema rahulolematus ja oskus seda väljendada kisub lugejat kaasa, paneb ta mõtlema. On huvitavam vaadelda olukordi tema vaatenurgast, minna kaasa tema murede ja pahurusega, kui hakata raamatut lugedes lahkama, mis võiks olla tema käitumise põhjuseks. On ilmselgeid märke, et Holden on paheline ja ebausaldusväärne : ta kukub välja neljast koolist, näitab ükskõiksust oma tuleviku suhtes, ta viiakse haiglaravile ning on suutmatu teiste inimestega samastuma. On teada kaks traumat, mis Holdenit tugevasti mõjutanud on: tema venna Allie surm ning ühe koolikaaslase enesetapp. Holdeni kõige silmapaistvaim iseärasus on tema ülim kriitilisus peaaegu kõigi ja kõige suhtes. Ta kritiseerib ja filosofeerib inimeste üle kes on igavad , ebakindlad. Kõige rohkem rõhutab ta võltse inimesi.
Holdeni kahe maailma vahel (süütu lapsepõlv, kuhu ta jääda tahab ning julm eesootav täiskasvanute maailm) näib olevat kahenemine, kuid Phoebe teeb tema elu keerukamaks. Selle asemel, et sümpatiseerida Holdeniga kui viimane keeldub suureks kasvamaks, Phoebe vihastab venna peale. Phoebe mõistab, et suureks saamine on vajalik protsess. Phoebega võrreldes näib Holdeni ebapiisav emotsionaalne küpsus pigem lolluse kui karismaatilisusena.
Tänu Phoebele näib Holdeni vaade lapsepõlvest ning lastest, kes hullavad rukkipõllul idealiseeritud fantaasiana. Phoebe on laps, Holdenist kuus aastat noorem, kuid oma vaadete ja arusaamade tõttu ei sobi ta Holdeni romatineeritud kujutlusse lapselikust süütusest.
Kuigi ta seda kunagi sõnaselgelt ei ütle, paistab Phoebe aru saavat, et Holdeni kibestumus maailma vastu on tegelikult kibestumus ta enda suhtes. Ta näeb, et Holden on kurb ja ebakindel noormees , kes vajab armastust ja tuge.
Mr. Antolini on täiskasvanu, kes on Holdenile kõige lähemal. Tal õnnestub vältida Holdenist võõrandumist, kuid sellegi poolest sildistatakse ta võltsiks, sest ta ei käitu tavapäraselt. Mr. Antolini ei räägi Holdeniga kui õpetaja, ei suru peale oma autoriteeti, nagu Mr. Spenceril tavaks on. Ta ei ole vastu sellele, et Holden talle keset ööd helistab või kui poiss suitsetab või job. Avades ukse Holdenile pikemalt mõtlemata, ei näita ta mingeid piiranguid paljastamaks oma eraelu, sassis korterit , vanemat elukaaslast või ta enda joomalembust.
Mr. Antolini soovitus Holdenile, mis puudutab poisi suhtumist õppimisse on samuti ebaharilik. Ta näeb, et Holden erineb teistest õpilastest. Ta sisendab poisile , et haridus pole lihtsalt kohustuslik tee, vaid vahend, mille abil Holden saab arendada oma erisust ning ideid, mis on talle sobivad.
Kui Mr. Antolini magava Holdeni laupa puudutab, ületab ta Holdeni jaoks teatud piiri. See šokeerib Holdenit tugevasti ning võõrandab teda mõneks ajaks härra Antolinist. Kuigi selleks on vähe asitõendeid, kardab Holden, et härra Antolini on temasse liiga kiindunud ning soovib vältida tema võimalikke lähenemiskatseid. Holden kahetseb oma äkilist hinnangut , kuid sellegi poolest omab see viga suurt tähtsust. Tänu sellele hakkab Holden viimaks kahtlema, kas tema liiga kiiresti tehtud hinnangud on õiged. Holden mõistab, et isegi kui härra Holden on homo, ei saa teda kohe ebasobivaks hinnata, sest ta on olnud tema vastu lahke ja mõistev.
„Kuristik rukkis” on raamat, mida peaks lugema mitu korda. Olles lugenud seda lapsepõlves, võib Holden tunduda väga avameelne ja otsekohene , noorele inimesele ehk isegi eeskujuna. Kogenenum inimene näeb Holdenit mõnevõrra häiritud noorukina, kes on segaduses ning elab läbi muutusi, mis toovad teda lähemale täiskasvanuks saamisele.