Kloori-ioonidega moodustus tihe valge pliikloriidi sade, mis kuumutamisel kadus. 2) Pb(NO3)2 + 2 KI PbI2 + 2 KNO3 Joodi-ioonidega moodustus väga intensiivset kollast värvi pliijodiidi sade. Lahustasin sademe vesivannil kuumutamisega etaanhappega hapestatud vees, seejärel jätsin lahuse jahtuma. Pliijodiidi sade eraldus uuesti kuldsete sädelevate lehekestena (kiirel jahtumisel tekib kuldne helkiv peenekristalne sade). 3) K2CrO4 + Pb(NO3)2 PbCrO4 + 2 KNO3 Sadenes kollane pliikromaadi puru. Lahustasin sademe leelise (NaOH) lahuses, kus see moodustas tetrahüdroksoplumbaatiooni. PbCrO4 + 4 OH- [Pb(OH)4]2- + CrO4 2- Ag+ - ioonide tõestusreaktsioonid 1) AgNO3 + HCl AgCl + HNO3 Kloori ioonidega tekkis valge puru lahuse peale, mis oli hõbejodiidi sade. Võtsin ammoniaagi vesilahuse, mis reageeris AgCl sademega ning moodustas lahustuva kompleksühendi diammiinhõbekloriiidi. AgCl + 2 NH3 x H2O [Ag(NH3)2]Cl + 2 H2O
sisaldavad ühendid, seega türosiini(Tyr) radikaalid, mis esinevad enamike valkude koostises. Reaktsioonil värvub valgu lahus või denatureerunud valgu sade soojendamisel roosakaks kuni telliskivipunaseks. Töö käik: Ühte katseklaasi valasin 1ml munavalku, teise 1ml zelatiini ning lisasin mõlemasse 5 tilka Milloni reaktiivi. Soojendasin segu u 50°C-ni. Munavalgu lahusesse tekkis klompjas roosakas sade. Valk denatureerus ja sadenes lahusest välja. Zelatiini ahus muutus telliskivipunaseks, sadet ei tekkinud. Reaktsioon näitas, et mõlemas valgus esineb türosiini. 1.1.4 Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon Näitab tsüsteiini(Cys) esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis sisalduv tioolrühm moodustab leeliselise hüdrolüüsi käigus plii-ioonide juuresolekul mustapruuni üipeene PbS sademe. Katse viiakse läbi pii- atsetaadi lahusega.
Kui see temperatuur on saavutatud ja lahus muutunud rohekamaks, asetan selle külma veega täidetud nõusse jahtuma. Moodustunud (CuOH)2CO3 sademe eraldan lahusest filtrimisega alandatud rõhul. Selleks kasutan Bunseni kolbi, Büchneri lehtrit, veejoapumpa ja parajaks lõigatud filterpaberit. Seejärel asetan filterpaberi koos sademega Petri tassile kuivama. Peale kuivamist kaalun ära filterpaberile sadenenud aine massi: sadenes 2,1g (CuOH)2CO3 Arvutan reaktsioonivõrrandi järgi teoreetilise sadenemise massi: 2CuSO4 + 4 NaHCO3 → 8(CuOH)²CO3 + 2NaSO4 + 2CO2 + H2O n(CuSO4)=0.021 mol n((CuOH)2CO3)= 0.021*4=0.084 mol M((CuOH)2CO3)= 221,1 g/mol m((CuOH)2CO3)= 221,1*0,084=18,57 Saagis: 2,1/18,57=11% Toimuvad reaktsioonid: Esmalt CO2 + Ca(OH)2 → CaCO3 + H2O vesi muutub häguseks Seejärel CaCO3+ CO2 + H2O = Ca(HCO3)2 see on vees lahustuv ja vesi muutub taas läbipaistvaks
Termostaadis hoitakse proovi 48-72 t (2-3 ööpäeva). Õhumikroobide arvutamiseks on olemas järgnes seos: 5 min jooksul sadeneb 100 cm2 suurusele söötme pinnale ligikaudu samapalju mikroobe, kui neid on 10 l õhus. Leida õhus olevate mikroobide arv, kui Petri tassi läbimõõt on ca 10 cm. 1) Arvutati Petri tassi pindala, millega saadi tegeliku mikroobide sadenemise pindala: d=10 cm r= 5 cm S= r2 3,14 52 = 78,5 (cm2) 2) Arvutati tegelik õhuhulk, mis sadenes Petri tassile: 100 cm2 10 l 78,5 cm2 x l x= = 7,85 l 3) Arvutati, mitu mikroobi oli 1 m3 õhus: *Petri tassil on 12 kolooniat 7,85 cm2 12 k 1000 l x PMÜ/m3 x== 1529 PMÜ/m3 Vastus: Tulemusena tekkis Petri tassile 12 kolooniat. Söötme pinnaga puutus kokku 7,85 l õhku, mille tulemusena oli Petri tassile tekkinud 1529 PMÜ/m 3, sellest võib järeldada, et õhk laboriruumis mikroobide rohke.
inkubaatorisse. Petri tassil lasti seal seista kaks nädalat. 2 nädala pärast loeti Petri tassilt kokku 11 mikroobipesa. 5 minuti jooksul sadeneb 100 cm 2 suursele söötme pinnale ligikaudu samapalju mikroobe, kui neid on 10 l õhus. Leida 1 m3 õhus olevate mikroobide arv, kui Petri tassi diameeter on 10 cm. ARVUTUSED: Arvutati Petri tassi pindala, millega saadi tegeliku mikroobide sadenemise pindala: d=10 cm r= 5 cm S= r2 S= * 5² = 78, 5 cm2 Arvutati tegelik õhuhulk, mis sadenes Petri tassile: 100 cm2 10 l 78,5 cm2 x l x=7,85 l Arvutati, mitu mikroobi oli 1 m3 õhus: Petri tassis oli 11 pesa 7,85 cm2 25 pesa 1000 l x x= 3185 PMÜ/m 3 TULEMUS/ JÄRELDUS: Koridorist võetud välisõhuproovis oli 1 m3 õhus 3185 PMÜ/m3. Siseruumides soovituslik ulatuslik maksimum bakterite puhul on 5000 PMÜ/m3. Sealses koridoris pole õhk väga saastunud aga tuleks tuulutada. Tuulutamine on ruumiõhu kvaliteedi parandamise asendamatu abinõu
11. Katses on selgeks tehtud õhumikroobide arvutamise seos. 5 minuti jooksul sadeneb 100 cm2 söötme pinnale ligikaudu samapalju mikroobe, kui neid on 10 l õhus. Leida 1 m3 õhus olevate mikroobide arv, kui Petri tassi diameeter on 10 cm. 1) Arvutati Petri tassi pindala, millega saadi tegeliku mikroobide sadenemise pindala: d=10 cm r= 5 cm S= r2 S= 78,5 cm2 2) Arvutati tegelik õhuhulk, mis sadenes Petri tassile: 100 cm2 10 l 78,5 cm2 x l x=7,85 l 3) Arvutati, mitu mikroobi oli 1 m3 õhus: Petri tassis oli 11 pesa 7,85 cm2 11 pesa 1000 l x PMÜ/m3 x= 1401 PMÜ/m3 Vastus: Koridorist võetud välisõhuproovis oli 1401 PMÜ/m3. (PMÜ- pesa moodustavat ühikut). Eri maades kehtestatud või soovituslikes normides hallitusseente sisalduse ülempiir ruumiõhus on 100 kuni 1000 PMÜ/m3. (http://www
Tuha analüüs Töö ülesandeks ja eesmärgiks oli kindlaks teha fosfaat-, kloriid-, sulfaat- , raud(III)- ja kaltsiumiioonide sisaldumine tuhas, lisaks võrrelda keemiliste ühendite lahustumist vees ja happes. Töö käigus tuli esimesena läbi viia tuha eeltöötlus. Kahte keeduklaasi tuli võtta mõlemasse üks spaatlitäis tuhka. Ühte keeduklaasi lisada 50 mL destilleeritud vett ja teise 50 mL 10% HCl lahust. Mõlemaid lahuseid segada klaaspulgaga. Vees tuhk sadenes, HCl lahuses toimus tugev oksüdeerumine ja gaasi eraldumine. Eralduva gaasi saaks tõestada selle mahtu mõõtes ja arvutades tuha massi kaudu. Teiseks tuli läbi viia võrdluskatsed, mis tehti katseklaasides. Reaktsioonides võtta alguses katseklaasi mõni tilk otsitavat katiooni või aniooni sisaldavat lahust ja seejärel tõestusreaktiivi. Jälgida ning fikseerida lahuste värvuse muutused ja/või sademe teke ja selle värvus. 1
Milloni reaktiiviga reageerivad samuti aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped. Töö käik: Ühte katseklaasi 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml zelatiini lahust. Mõlemasse lisasin 5 tilka Milloni reaktiivi Hg(NO3)2 + HNO3. Soojendasin segusid umbes 50C. Tuleb hoiduda ülemäärasest reaktiivi lisamisest valgule võib maskeerida reaktsiooni. Tulemus: Reaktiivi lisamisel munavalgu lahusele tekis kohe valge sade. Soojendamisel sadenes munavalgu lahuse sade peatselt põhja (helvestena). Zelatiini ja reaktiivi lahus omandas soojendamisel oranzika värvuse, munavalgu ja reaktiivi lahus värvus aeglasemalt kollakaks (sade oli veidi tumedam). Ilmselt lisasin veidi liiga palju reaktiivi, sest ei saanud tulemuseks punakat sadet. Järeldus: Zelatiinis ei sisaldu aromaatseid kõrvalahelaid sisaldavaid aminohappeid. 4. Sulfhüdrüülreaktsioon (tioolreaktsioon) Katse teostatakse naatriumplumbaadi(II)lahusega
Järelikult oli uuritavas lahuses Pb ioone. Pb2+ + 2I PbI2 ja Pb2+ + CrO42 PbCrO4 Hg22+-ioonide tõestamine 1. Järelejäänud pestud sademele lisatakse umbes 10 tilka 2M ammoniaagi vesilahust. 2. Segatakse hoolikalt. 3. Musta sademe teke ammoniaagi vesilahuse lisamisel AgCl ja Hg2Cl2 sademele tõestab Hg22+-ioonide olemasolu analüüsitavas lahuses. Miks värvub sade mustaks? Sade värvus mustaks, kuna helavhõbe sadenes välja. Ammoniaagi vesilahuse lisamisel lahusele tekkis must sade, mis tõesdab elavhõbeda ioonide olemasolu lahuses. Hg2Cl2 + 2NH3 H2O NH2HgCl + Hg + NH4Cl + 2H2O AgCl eraldamine Hg2Cl2 sademest ja Ag+-ioonide tõestamine 1. Tsentrifuugitakse ja eraldatakse tsentrifugaat ettevaatlikult puhta pipetiga. 2. Tsentrifugaadi üksikosades tõestatakse Ag+-ioonide olemasolu lahuses eespool kirjeldatud tõestusreaktsioonidega. Kas kõik nimetatud tõestusreaktsioonid andsid tulemusi
lahustunud. MgCO + 2HCl MgCl +H O +CO Keemia praktikum I Et katlakivi oleks täielikult lahustunud, oleksin pidanud võtma happelahust 1,043 g võrra ülehulka. Võrdlemine teistega : H3PO4 Katlakivi oli reaktsiooni lõppedes umbes sama kogus alles jäänud, katlakivi tükkide ääred olid muutunud õhemaks, mõnel oli tekkinud aga äärde uus sade. Sadenes Ca3(PO4)2 CaCO3 + 2 H3PO4 → Ca(H2PO4)2 + CO2 + H2O lahuses ioonidena CaCO3 + H3PO4 → CaHPO4-2 + CO2 + H2O vähe lahustuv H2SO4 Katlakivi asemele oli tekkinud valge paks kipsisade. CaCO3 + H2SO4 → CaSO4 + CO2 + H2O valge sade CaCO3 + 2H2SO4 → Ca(HSO4) + CO2 + H2O Refereering Vee karedust põhjustavad vees lahustunud kaltsiumi ja magneesiumi soolad. Eestis on
mitu ning mõnda katset tuleb vajadusel korrata) tõestada Pb 2+ -ioonid eelpool kirjeldatud tõestusreaktsioonidega. KI ja K2GrO4 lisamisel lahusele värvus lahus mõlemal juhul kollaseks. Järelikult oli uuritavas lahuses Pb ioone. Pb2+ + 2I PbI2 ja Pb2+ + CrO42 PbCrO4 2.2 Hg22+ -ioonide tõestamine Järelejäänud pestud sademele lisatakse umbes 10 tilka 2M ammoniaagi vesilahust, segatakse hoolikalt. Tekib must sade, kuna elavhõbe sadenes välja. Musta sademe teke ammoniaagi vesilahuse lisamisel AgCl ja Hg 2Cl2 sademele tõestab Hg22+ -ioonide olemasolu analüüsitavas lahuses. Hg2Cl2 + 2NH3 H2O NH2HgCl + Hg + NH4Cl + 2H2O 2.2 AgCl eraldamine Hg2Cl2 sademest ja Ag+-ioonide tõestamine Tsentrifuugitakse ja eraldatakse tsentrifugaat ettevaatlikult puhta pipetiga. Tsentrifugaadi üksikosades tõestatakse Ag+-ioonide olemasolu lahuses eespool kirjeldatud tõestusreaktsioonidega.
Ag+ + Cl- AgCl Valguse käes seistes sade tumenes metallilise hõbeda eraldumise tõttu. 2AgCl 2Ag + Cl2 Tekkinud hõbekloriidi sademe reageerimisel ammoniaagi vesilahusega moodustus lahustuv kompleksühend diammiinhõbekloriid. AgCl + 2NH3· H2O [Ag(NH3)2]Cl + 2H2O Ag+ + 2NH3 [Ag(NH3)2]+ Lahuse hapestamisel (HNO3 ga) laguneb. Seejuures sadenes uuesti AgCl. [Ag(NH3)2]Cl + 2H+ AgCl + 2NH4+ b) I- - ioonidega Joodi ioonidega moodustub kollakasvalge hõbejodiidi sade. Ag+ + I AgI Hõbejodiid ei lahustunud ammoniaagi vesilahuses. AgI + NH3 · H2O c) CrO4 - ioonidega moodustus telliskivipunane hõbekromaadi sade. 2- 2Ag+ + CrO42- Ag2CrO4 Hg22+ - ioonide tõestusreaktsioonid
Järelikult oli uuritavas lahuses Pb ioone. Pb2+ + 2I PbI2 ja Pb2+ + CrO42 PbCrO4 Hg22+-ioonide tõestamine 1. Järelejäänud pestud sademele lisatakse umbes 10 tilka 2M ammoniaagi vesilahust. 2. Segatakse hoolikalt. 3. Musta sademe teke ammoniaagi vesilahuse lisamisel AgCl ja Hg2Cl2 sademele tõestab Hg22+-ioonide olemasolu analüüsitavas lahuses. Miks värvub sade mustaks? Sade värvus mustaks, kuna helavhõbe sadenes välja. Ammoniaagi vesilahuse lisamisel lahusele tekkis must sade, mis tõesdab elavhõbeda ioonide olemasolu lahuses. Hg2Cl2 + 2NH3 H2O NH2HgCl + Hg + NH4Cl + 2H2O AgCl eraldamine Hg2Cl2 sademest ja Ag+-ioonide tõestamine 1. Tsentrifuugitakse ja eraldatakse tsentrifugaat ettevaatlikult puhta pipetiga. 2. Tsentrifugaadi üksikosades tõestatakse Ag+-ioonide olemasolu lahuses eespool kirjeldatud tõestusreaktsioonidega. Kas kõik nimetatud tõestusreaktsioonid andsid tulemusi
spaatliga tahket Na2SO3 kuni värvuse valastumiseni (värvituks muutumiseni). Tasakaalustada ja esitada ioonkujul reaktsioonivõrrand 2KMnO4(aq) + 5Na2SO3(s) + 3H2SO4(aq) 2MnSO4(aq) + 5Na2SO4(aq) + K2SO4(aq) + 3H2O(l) 2MnO4- + 5SO32- + 6H+ = 2Mn2+ + 5SO42+ + 3H20 redutseerija Mn7+ - 5e = Mn2+ 2 4- 6- oksüdeerija S +2e = S 5 Lahus muutub värvusetuks, veidi tahket Na2SO3 sadenes põhja. Katse 11. Valada katseklaasi ~0,5 ml lahjendatud väävelhappelahust ning lisada 2 tilka KMnO4 lahust. Seejärel lisada tilkhaaval Fe2+-ioone sisaldavat lahust. Reaktsiooni tulemusena kaob lahusele iseloomulik permanganaatioonist tingitud värvus. Tasakaalustada ning esitada molekulaarkujul reaktsioonivõrrand MnO4(aq) + 5Fe2+(aq) + 8H+(aq) 8Mn2+(aq) + 5Fe3+(aq) + 4H2O(l) 2KMnO4 + 10FeSO4 + 8H2SO4 = 2MnSO4 + 5Fe2(SO4)3 + K2SO4 + 8H2O oksüdeerija Mn7+ + 5e = Mn2+
[Cu(NH3)4]2+ + 4H+ Cu2+ + 4NH4+ 2Cu2+ + [Fe(CN)6)4- Cu2[Fe(CN)6] Moodustus ka veidi valget sadet, mis annab aimu kaadmiumioonidest. [Cd(NH3)4]2+ + 4H+ Cd2+ + 4NH4+ 2Cd2+ + [Fe(CN)6]4- Cd2[Fe(CN)6] Cd2+- ioonide tõestamine koos Cu2+ ioonidega Ammoniakaalsest lahusest, mille sain pärast Bi(OH)3 sademe eraldamist, sadestasin TAA-ga CuS ja CdS ning tsentrifuugisin sademe. Lisasin sademele külma 2 M HCl, mis reageeris CdS, sadenes musta värvi CuS. Eraldasin sademe tsentrifuugides. Lisasin sademele külma 2 M HCl, mis reageeris CdS-ga, sademesse jäi CuS. Eraldasin sademe tsentrifuugimisega. Lisasin tsentrifugaadile mõne tilga ammoniaakhüdraati happelisuse vähendamiseks. Selle tagajärjel sadestus kollakas CdS. [Cd(NH3)4]2+ + 2H2S -> CdS + 4NH4+ + S2- P2.4 B alarühma analüüs Uurisin B alarühma eraldi, seega sadestasin B alarühma katioone sisaldavast alglahusest katioonid sulfiididena
kadu on 4,5%. rimisel 16 g tsingiga? [33 g ] 7. Merevesi sisaldab 24% soolasid, millest 80% on NaCl. Kui palju keedusoola 11. Segati 15 g 30% raud(III)kloriidi lahust ja 30 g 15% naatriumhüdroksiidi lahust. on võimalik saada 2 m3 -st mereveest, kui vee tihedus on 1,18 g/cm3 ja kaod Mitu grammi rau(III)hüdroksiidi sadenes? [3 g] kristallisatsioonil on 35%? 12. 0,5 tonnist tehnilisest keedusoolast, mis sisaldas 98% naatriumkloriidi, saadi 8. Mitu grammi süsinikdisulfiidi võib saada 60 g süsiniku kuumutamisel 300 g väävelhappe toimel 260 kg vesinikkloriidi. Milline oli protsessi saagis? [85%] väävliga? 9. Alumiiniumi reageerimisel soolhappega tekkis 534 g soola. Mitu liitrit eraldus
Kui lahuses teiste rühmade katioone pole, piisab ühekordsest pesemisest, muidu pestakse kolm korda. Miks on vajalik järgnevate rühmade katioonide väljapesemine sademest? Pesemine on vajalik lahusesse jäänud anioonide ja järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Kui järgnevate rühmade katioonid jäävad lahusesse, ei saa hakata esimese rühma katioone eraldama. Tõestuste puhul segavad katioonid üksteist ning ei saa kindlalt väita, mis eraldus ja mis sadenes. Miks tuleb pesta külma soolhappelise veega? Külm soolhappeline vesi hapustab lahuse, lisab prootoneid ning koristab teised katioonid lahusest. PbCl2 eraldamine AgCl ja Hg2Cl2 sademest ja Pb2+-ioonide tõestamine 1. Pestud sademele lisasin 1-2 ml vett, segasin ja soojendasin 5 minuti jooksul segades keevas vesivannis. 2. Tsentrifuugisin kuumalt 1 minuti, kuna pliikloriidi lahus lahustub soojas vees. 3
Tekkis valge aine, mis sadestus. Lahus muutus häguseks. Na2SO4 + BaCl2 BaSO4 + 2NaCl SO42- + Ba2+ BaSO4 Katse 2 Teise katse puhul lisasin Al2(SO4)3 lahusele 2M NH3H2O, mille tagajärjel tekkis valge hägune segu, mis ei olnud väga vedelas olekus. Al2(SO4)3 + 2M 6NH3H2O 2Al(OH)3 + 3(NH4)2SO4 + H2O Al3+ + NH3H2O [Al(NH3)]3+ + H2O Katse 3 Kolmanda katse puhul lisasin Pb(NO3)2 lahusele K2CrO4. Tekkis kollane hägune segu, mille põhja sadenes tahke aine. Pb(NO3)2 + K2CrO4 PbCrO4 + 2KNO3 Pb2+ + CrO42- PbCrO4 4 Katse 4 oli hüdrolüüsi peale: Katse 4 Ühte katseklaasi valasin 1 ml Al2(SO4)3 lahust ja teise Na2CO3 lahust. Hindasin nende lahuste pH-d indikaatoritega. Na2CO3 lahusele lisasin 1-2 tilka fenoolftaleiini lahust. Lahus muutus roosaks, seega lahuse pH oli aluseline. Al2(SO4)3 lahusele lisasin 1-2 tilka metüülpunase lahust, mille tulemusel lahus muutus
happelises või neutraalses lahuses värvusetu. Katse 6. CuSO4 lahusele tilkhaaval 6 M NH3*H2O lahuse lisamisel oli värvus korraks intensiivne tumesinine, siis muutus püsivalt helesiniseks, katseklaasi põhja tekkis sade. Loksutamisel sade kadus ning lõpptulemusena sain hägusa helesinise lahuse. Molekulaarne võrrand: CuSO4(aq) + 4NH3(aq) [Cu(NH3)4]SO4(aq) Ioonvõrrand: Cu2+ (aq) + 4NH3·H2O (aq) [Cu(NH3)4]2+ (aq) + 4H2O (l) Esialgselt sadenes (NH4)2SO4. Edasisel loksutamisel sade lahustus Kompleksühendi teke: [Cu(NH3)4]2+ , mis annab lahusele sinise värvuse. Katse 7. Tsingile valades 1 ml lahjendatud HCl-i tekkisid metalli pinnale tihedalt imepisikesed mullikesed. Vasele lisades HCl-i lahust mulle peale ei tekkinud, vasetükk jäi muutumatul kujul lahusesse. Vask Molekulaarne võrrand: Zn (s)+ 2HCl (aq) = ZnCl2 (aq) + H2 (g) Ioonvõrrand: Zn + 2H+ H + Zn2+ Zn on redutseerija ja vesinik on oksüdeerija
) atmosfääris hakkab raud kivimites oksüdeeruma. (Hapniku kogunemist atmosfääri seostatakse tsüanobakterite ilmumise ja elutegevusega. Tsüanobakterid ilmusid vähemalt 2.5 miljardit aastat tagasi. Stromatoliitidega samavanustes meresetetes on leitud vöödilisi rauarikkaid setteid (banded iron). Arvatakse, et need setted moodustusid perioodil kui tsüanobakterid tekitasid fotosünteesil massiliselt hapnikku. See reageeris lahustunud rauaioonidega ja sadenes raudoksiidina. Raua oksüdeerumine takistas esialgu hapniku akumuleerumist atmosfääri. Seejärel said mered küllastuda hapnikuga, ning lõpuks ka atmosfäär. Umbes kaks miljardit aastat tagasi hakkasid rauarikkad kivimid maal muutuma atmosfäärihapnikuga oksüdeerudes punaseks. Siiski, tänapäeval on näidatud, et mõned kaasaegsed bakterid suudavad rauda oksüdeerida ka ilma hapnikuta.) Seega võisid ka sedatüüpi bakterid osaleda punaste rauda
soojendatakse vesivannis. Kui analüüsitavas lahuses sisalduvad Fe3+, Cr3+ või Al3+ -ioonid, siis tekivad ammoniaakhüdraadi lisamisel nende ioonide hüdroksiidid. Kindlasti kontrollida sadenemise täielikkust. Fe3+ + 3H2O Fe(OH)3 + 3H+ punakaspruun Cr3+ + 3H2O Cr(OH)3 + 3H+ määrdunudroheline Al3+ + 3H2O Al(OH)3 + 3H+ valge Samas tuleb arvestada, et sademeid on segus mitu ning nad võivad üksteise värvusi maskeerida. Lahus värvus oranzikas-pruuniks, ilmselt sadenes Fe(OH)3 Lisatakse ~1 ml 1M tioatseetamiidi (CH3CSNH2, TAA) lahust ja hoitakse keevas vesivannis 5 min. Sadenevad sulfiidid CoS, NiS, FeS, MnS ja ZnS. Jälgida moodustuvate sademete värvusi.Tekkis must sade, muid värvusi ei näinud. Hüdrolüüsi tõttu ei sadene Al2S3 ja Cr2S3, vaid jäävad sademesse hüdroksiididena Al(OH)3 ja Cr(OH)3. Sulfiidide täielikuks sadestamiseks lisatakse veel paar tilka TAA ja hoitakse vesivannis 2 min. Tsentrifuugitakse. Co2+ + (NH4)2S CoS + NH4+
90 ( Sr) on ainult beeta-aktiivne, see ei saada üldse gammakiirgust. Tseesium-137 ( Cs) aga 90 137 saadab nii beeta- kui gammakiirgust. Seepärast on tseesium-137 välispidise kiirgusallikana ohtlikum kui strontsium-90. Nahk kaitseb meid küllalt hästi mõlema aine beetakiirguse eest, mitte aga strontsium-90 gammakiirguse ees. Tsernobõli önnetuse tagajärjel tekkinud radioaktiivse tolmu pilvedest sadenes Valgevene, Euroopa riikide ja ka Eesti kohal välja järgmisi radioaktiivseid aineid: · tseesium-134 (134Cs) · tseesium-137 (137Cs) · jood-131 (131J) · ruteenium-106 (106Ru) · tseerium-144 (144Ce). 5 AKTIIVSUS EHK KIIRGUSEMÄÄR Kui aine sisaldab radioaktiivseid tuumi, siis ta kiirgab. Seda, kui palju või kui tugevasti aine kiirgab, mõõdetakse tema aktiivsusega
kontsentratsiooni lahuses vähendada. Orgaanilise solvendi kiire või suures koguses lisamine võib põhjustada valgu pöördumatu denaturatsiooni. Töö käik Katseklaasi valatakse 2ml munavalgu lahust. Tilgakaupa ja pidevalt loksutades lisatakse etanooli kuni sademe tekkimiseni, millest annab tunnistust lahuse hägustumine. Seejärel lahjendatakse katseklaasi sisu veega ja jälgitakse, kas tekkinud sade lahustub või mitte. Järeldus Etanooli lisamisel denatureerus ja sadenes valk. Vee lisamisel valgu sade ei lahustunud uuesti, seega toimus pöördumatu denaturatsioon, mille võis põhjustada etanooli kiire lisamine lahusesse. 1.2. Süsivesikute reaktsioonid 1.2.1. Molisch'i test Molischi test on süsivesikute kvalitatiivse analüüsi põhitest, kuna positiivse testi annavad nii mono-, oligo- kui polüsahhariidid. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hüdroksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid reageerivad edasi -
välja ei sadestuda. Töö käik: 1 Kahte katseklaasi valasin 2 ml munavalgu lahust. 2 Ühele katseklaasi lisasin 1 ml kontsentreeritud etaan- ehk äädikhapet. 3 Mõlemat katseklaasi kuumutasin keeval vesivannil. Katseklaasis, kus oli etaanhapet, oli selge ja värvuseta lahus. Katseklaasis, kus oli munavalgu lahus, muutus lahus häguseks lahuses tekkis valge hägu. Järeldus: Katseklaasis, kus oli munavalgu lahus, munavalk denatureerus ja sadenes välja lahusest. Katseklaasis, kus olin etaanhappe, muutus lahuse pH-d ja see ei sadestunud-lahus jäi selgeks ja värvituks. Antud katse tõestas, kuidas pH muutmisel valgu molekulid lahuses ei agregeeru ja valk ei sadene välja pöördumatul denaturatsioonil lahusest. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega. Töö teoreetilised alused Veega segunevad solvendid põhjustavad valkude dehüdreerimist ja tekkib sade. Sadesti
Tulemused: Katseklaasis, mis sisaldas kontsentreeritud HCl toimus positiivne Fehlingi reaktsioon. Põhjuseks oli see, et kontsentreeritud HCl hüdrolüüsis sahharoosi ehk toimus inversioon, mille tulemuseks oli invertsuhkur (glükoosi ja fruktoosi ekvimolaarne segu). Moodustusid taandavad suhkrud, mis olid võimelised andma positiivse reaktsiooni. Glükoosi ja fruktoosi vaba aldehüüd- või ketoonrühmaga taandus vask, andes vask(I)oksiidi, mis sadenes katseklaasi põhja. Teises katseklaasis reaktsioon ei toimunud, sest sahharoos pole taandav suhkur, mistõttu see Fehlingi reaktiiviga ei reageerinud. Marika Treiman, 134944YAGB ,,1.Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega" 1.2.5 Barfoed' reaktsioon Töö teoreetilised alused: Töö eesmärgiks oli eristada monosahhariid oligosahhariidist. Töö põhimõte seisneb üknes
Tulemused ja järeldused: Katseklaasis, kuhu lisasin kontsentreeritud soolhapet, tekkis kuumutamisel lõpuks tugev punane sade, mis andis märku vask(I)oksiidi tekkimisest lahusesse. Ilma HCl-ta katseklaasi sisu jäi aga siniseks, millest võib järeldada, et sahharoos ise puhtalt ei reageeri Fehlingi reaktiiviga. Teises katseklaasis toimus sahharoosi hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks soolhappe toimel ning sai toimuda ka reaktsioon, mille tulemusena sadenes punane vask(I)oksiidi sade. Järeldusena võib öelda, et sahharoos ei reageerinud Fehlingi reaktiiviga, kuna ta polnud taandav suhkur, küll aga reageerisid antud reaktiiviga tema hüdrolüüsiproduktid glükoos ja fruktoos. 1.2.5 Barfoed' reaktsioon Suhkrute reaktsioon Barfoed' reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon antud reaktiiviga annab samuti punase
Töö käik: · Kahte katseklaasi valasin kummassegi 2 ml munavalgu lahust. · Ühte katseklaasi lisasin 1 ml kontsentreeritud etaan- ehk äädikhapet. · Mõlemat katseklaasi kuumutasin keeval vesivannil. Katseklaasis, kuhu oli lisatud etaanhapet, oli selge ja värvuseta lahus. Katseklaasis, kus oli vaid munavalgu lahus, muutus lahus häguseks lahusesse tekkis valge hägu. Järeldus: Katseklaasis, kus oli vaid munavalgu lahus, munavalk denatureerus ja sadenes lahusest välja valge hägu näol. Katseklaasis, kus olin etaanhappe lisamisega muutnud lahuse pH-d, ei sadestunud kuumutamise tagajärjel midagi, vaid lahus jäi selgeks ja värvituks. Antud katse tõestas, kuidas pH muutmisel valgu molekulid lahuses ei agregeeru ja valk ei sadene pöördumatul denaturatsioonil lahusest välja. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega. Veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete
02.2018 Vee kareduse arvutamine M Me N n · 500 ml vee töötlemisel naatriumkarbonaatiga (Na2CO3) msool sadenes 70 mg kaltsiumikarbonaati (CaCO3). Arvutada vee karedus(mmol / l ) 1000 karedus, kui ta on tingitud ainult kaltsiumi sulfaatidest M e VH 2 O (CaSO4)? (V: 2,8 mmol/dm3) kus msool soola mass, millega kõrvaldadakse vee karedus või millest on tingitud vee karedus, VH2O-vee maht (dm3), e soola ekvivalentmass, aine molaarmass, N
58.69 Sellise niklikoguse analüüsiks läheb vaja 2(5.11×10-4)(116.12) = 0.119 g DMG, kuna üks mool Ni reageerib 2 mooli DMG, 50% liig tähendab, et tuleb võtta 1+0.5=1.5 ekvivalenti DMG-d: 1.5×0.119 = 0.178 g DMG ja nii palju glüoksiimi sisaldub 0.178×100 = 17.8 g lahuses, mille maht on 17.8 = 23ml 0.79 Vastus: Tuleb võtta 23 ml DMG lahust. b) Kui 1.1634 g terasest sadenes Ni(II) kompleksina välja 0.1795 g, milline oli Ni protsent uuritud terases. Lahendus: Iga terases sisalduva Ni mooli kohta sadeneb üks mool Ni(II) kompleksit, Ni-kompleksi molaarmass on 58.69 + (2×116.12) - (2×1.01) = 288.91 g/mol, seetõttu sisaldab 0.1795 g sadet 0.1796 = 6.213 × 10− 4 mooli Ni(DMG)2 288.91 Ni mass terases on 6.213×10-4 ×58.69 = 0
stromatoliitides võiksid kuuluda tänapäevaste roheliste mitteväävlibakterite või tsüanobakterite eellastele. Hapniku kogunemine atmosfääris ja tsüanobakterid. Tsüanobakterid ilmusid vähemalt 2,5 miljardit aastat tagasi. Stromatoliitidega samavanustes meresetetes on leitud vöödilisi rauarikkaid setteid (banded iron). Arvatakse, et need setted moodustusid perioodil kui tsüanobakterid tekitasid fotosünteesil massiliselt hapnikku. See reageeris lahustunud rauaioonidega ja sadenes raudoksiidina. Raua oksüdeerumine takistas esialgu hapniku akumuleerumist atmosfääri. Seejärel said mered küllastuda hapnikuga, ning lõpuks ka atmosfäär. Umbes kaks miljardit aastat tagasi hakkasid rauarikkad kivimid maal muutuma atmosfäärihapnikuga oksüdeerudes punaseks. Eluslooduse domeenid ja prokarüootide koht neis. Elusloodus jaguneb arhedeks, bakteriteks ja eukarüootideks bakterid ja arhed on prokarüoodid. Mida tähendab mõiste ,,prokarüoot" ? Eeltuumne
aastat, on fossiilsete mikroorganismide mitmekesisus juba palju suurem. Hapniku kagunemine atmosfääris ja tsüanobakterid hapniku kogunemist atmosfääri seostatakse tsüanobakterite ilmumisega (u 2,5 mlrd aastat) ja elutegevusega. Stromatoliitidega samavanustes meresetetes on leitud vöödilisi rauarikkaid setteid. Arvatakse, et need setted moodustusid perioodil, kui tsüanobakterid tekitasid fotosünteesil massiliselt hapnikku. See reageeris lahustunud rauaioonidega ja sadenes raudoksiidina. Raua oksüdeerumine takistas esialgu hapniku akumuleerumist atmosfääri. Umbes kaks miljardit aastat tagasi hakkasid rauarikkad kivimid maal muutuma atmosfäärihapnikuga oksüdeerudes punaseks. Siiski, tänapäeval on näidatud, et mõned kaasaegsed bakterid suudavad rauda oksüdeerida ka ilma hapnikuta. Seega võisid seda tüüpi bakterid osaleda punaste rauda sisaldavate vöödiliste setete tekkes. 2. Eluslooduse domeenid ja prokarüootide koht neis
kõigub. 11. Hapniku kogunemine atmosfääris ja tsüanobakterid. Hapniku kogunemist atmosfääri seostatakse tsüanobakterite ilmumise ja elutegevusega. Tsüanobakterid ilmusid vähemalt 2.5 miljardit aastat tagasi. Stromatoliitidega samavanustes meresetetes on leitud vöödilisi rauarikkaid setteid (banded iron). Arvatakse, et need setted moodustusid perioodil kui tsüanobakterid tekitasid fotosünteesil massiliselt hapnikku. See reageeris lahustunud rauaioonidega ja sadenes raudoksiidina. Raua oksüdeerumine takistas esialgu hapniku akumuleerumist atmosfääri. Seejärel said mered küllastuda hapnikuga, ning lõpuks ka atmosfäär. Umbes kaks miljardit aastat tagasi hakkasid rauarikkad kivimid maal muutuma atmosfäärihapnikuga oksüdeerudes punaseks. II 12. Eluslooduse domeenid ja prokarüootide koht neis. 1) eukarüoodid, 2) Arhed e, arhebakterid Prokarüoote (eeltuumseid) on kahes domeenis, arhede ja bakterite domeenis.
annaabi.ee 
