Saastatud keskkond on saastatud mõtlemise vili kirjand (3)

Saastatud keskkond on saastatud mõtlemise vili
Planeet Maa funktsioneerib kui elav organism, kes end ise reguleerib ja optimeerib. Maa ei ole kiht kive ega mulda, mille peal on juhtumisi elu, vaid keha, kelle toel kasvab kõik muu. Sellise teooria sõnastas pea 50 aastat tagasi inglise keemik James Lovelock. Inimesed on muutunud mugavaks ja laisaks, sest majandus areneb ning kõik tuuakse koju kätte. Ei mõelda tagajärgedele ning juhindutakse Louis XIV ütlusest: „Pärast mind tulgu või veeuputus “. Mis paneb inimesi nii julmalt looduse vastu käituma?
Ei ole midagi leebemat, kui loodus inimese vastu ja ei ole midagi julmemat, kui inimene looduse vastu. Maakera, mis on juba 4,5 miljardit aastat vana, immuunsus on tänu antro-pogeensetele teguritele nõrgenenud. Loodusel ei ole midagi viga, inimestel on. Keskkonna probleemide algpõhjus ei seisne mitte moderniseerimises, vaid inimese geenidega määratud olemuses. Inimene ekspluateerib loodusressurssi nii kuis jaksab, isegi kui see hukatusse viib. Pigem tuleks lähtuda hundi loogikast – ära murra rohkem, kui süüa jaksad.
2010.aasta on määratud looduskaitseaastaks. Keskkonnateadlik eluviis on üha enam moes. Arhusi konventsiooni , mis loodi aastal 1998, eesmärgiks on keskkonnainfo jagamine kodanikele. Selleks korraldatakse ühisüritusi, sh matku looduskaunitesse paikadesse, heategevusprogramme „Teeme ära“ ning peetakse arutelusid kriitilistel teemadel . Inimesed arvavad , et nad teavad kõike, kuid on üsna selge, et nad mitte midagi ei tea. Nagu ükski vihmapiisk ei pea end uputuse eest vastutavaks, ei mõista ka inimene, et tema mõtlematus ja hoolimatus võiksid keskkonda kuidagi mõjutada. Uuringute kohaselt Maa elanikkond kasvab ja enne 2050. aastat ületab 12 miljardi piiri, mis hetkel on veel 6,7 miljardit. See paneb üha enam muretsema Maakera „ülekuumenemise“ pärast.
Plastikmaterjal avastati 1898 .aastal sakslaste poolt, kuid sel ajal ei osatud sellega midagi peale hakata. Kile ja plastiku baasaine sünnipäevana tähistatakse 27.03.1933, mil Briti keemikud selle taasavastasid. Uuringud on näidanud, et maailmas võetakse kasutusele igas minutis miljon kilekotti . Kui mõelda sellele, et kilekoti keskmine kasutusaeg on paar minutit, siis selle lagunemiseks kulub aga üle tuhande aasta ehk 40 põlvkonda. Probleem on nii suureks kasvanud, et Prantsusmaa plaanib 2010.aastast kilekotid ära keelata, sest maailma suurim prügimägi, mis loksub Vaikse ookeani lainetel, on juba Prantsusmaa-suurune.
Igal teol on tagajärg. Inimestele tuleb kõik ringiga tagasi. Vette sattunud kilekott ei lagune, jäädes vette ringlema ning imades endasse kemikaale. Veeorganismid võivad plastikhõljumit pidada plantoniks ning söövad selle ära. Kuna kala on inimese poolt armastatud toit, siis satub kilekott inimese söögilauale tagasi. Selle kohta kehtib ütlus, et kui ise supi kokku keetsid, pead selle ka ära sööma. Kemikaalidest rääkides on ohtliku tähtsusega taimekaitsevahendid. Vietnami sõja ajal kasutati herbitsiide, et sundida puid lehti maha ajama , sest nii oli kõige lihtsam tuvastada partisanide asukohti. Herbitsiidid sisaldavad aga furaane ehk dioksiide, mis tekivad tööstuses ebameeldivate kõrvalsaadustena. Taimekaitsevahendite atmosfääri sattumisel tekivad happevihmad , mis alla sadades tekitavad organite ja ainevahetuse häired, geneetilist mutatsiooni, nahakahjustusi ning allergiad .
Aastaid tagasi algatasid New Yorkis haigete laste emad kohtuasja, kus süüdistasid prügimäe lähedust oma laste haigustes. Kõik oli õigustatud, kuid tasub veidi järele mõelda. Kui kodude lähedusse prügimägesid ei taheta, siis metsa keskele ei ole ka mõeldav neid rajada. Epp Petrone teoses „Roheliseks kasvamine“ rõhub inimeste südametunnistusele, et nad mõtleksid looduse kui elava peale ega risustaks seda ülemäära. Tasub mõelda taaskasutusele ning võimalikult minimaalse prahi saatmisele prügimäele. 2007.aasta ajalehe „Kortsleht“ artiklis avaldas Tallinna Laulväljak idee jäätmete taaskasutusest. Määrdunud pakenditest toodeti jäätmekütust, mida kasutas As Kunda Nordic Tsement. See oli hea uudis Toomas Trapidole, kes laulupeo aegu ökoloogilise jalajälje üle muretses.
Inimene ja loodus moodustavad keti, mille nõrgimaks lüliks on viimastel sajanditel kujunenud inimene, kelle egoistlik tegevus – võtame kõik, mis võtta annab – kaevab endile ja tulevastele põlvedele hauda. Loodus suudab alati ellu jääda, sest ümbritseb keskkond on pidevas muutumises. Pillav ja saastav eluviis viib aga olukorrani, kus inimkonnal muutub Maal normaalne eksisteerimine võimatuks. Inimeste mõtlemist saastavaid tegureid on tänapäeval palju, mismõttu tulekski rõhuda keskkonnateadlikkusele, sest mida puhtam mõtlemine, seda puhtam elukeskkond.