Põhimõisted Taimestik e. floora taimeliikide ajalooliselt kujunenud kogum mingil alal või ajajärgul. Uuriv teadus floristika. Traditsiooniliselt kuuluvad floora mõistesse sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed. Floorasse kuuluvad kõik aja jooksul looduslikult levinud liigid (spontaanne floora) ja inimese vahendusel loodusesse sattunud (adventiivfloora) või avamaal kultuuris kasvavad liigid (kultuurfloora). Taimkate e. mingi ala taimekoosluste ja muude taimerühmitiste kogum. Uuriv vegetatsioon teadus geobotaanika. Taimekooslus e. taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates fütotsönoos keskkonnatingimustes, vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskko...
kallastel. Kõige levinum on järvede kinnikasvamine üheaegselt põhjast ja kaldailt. Kõrge produktiivsusega eutroofseis järvedes väljub aineringest osa seal toodetud orgaanilistest ainetest ja settib järvemudana veekogu põhja. Järvemuda tiheneb ja moodustab tihke, enamasti rohekaspruuni värvusega sette- sapropeeli. Kui järve veetase ei tõuse, siis sapropeelikihi kasvades vaba vee sügavus järves järjest väheneb ning veekogu põhja asuvad taimekooslused. Taimekoosluste suktsessioonnirida järve kinnikasvamisel on hästi jälgitav. Sagedam on olnud veekogude kinnikasvamine ja edasine soostumine Lääne-Eesti madalikul, läänesaartel ja Põhja-Eesti lavamaal. Suhteliselt harva seevastu esineb jäevede soostumist Pärnu madalikul, Kõrg-Eesti alal, Pandivere kõrgustikul ja Sakala kõrgustikul. Maismaaline soostumine Ligikaudu 2/3 meie soodest on tekkinud arvatavasti maismaa soostumise tulemusel. Vajalikuks eelduseks on kestev
Biogeotsönoloogia on teadusharu, mis käsitleb elukoosluse ja elupaiga komponentide (mulla, kivimite, kliima) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi (V. Sukatsov, 1940-ndatel a.-tel). Biogeograafia on tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust (moodustavad maastiku tuuma). Maastik on ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (näit. Pandivere kõrgustik). Biogeograafilisel rajoneerimisel võetakse arvesse järgmisi näitajaid: üldine liigiline koosseis; endeemsete liikide arv; teatud looma- või taimerühmade puudumine;' iseloomulike (paikkonnale omaste) liikide esinemine. Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaefekt)
seente, loomade paljunemisrütmide kui ka inimtegevuse tõttu. -taastumised e. demutatsioonid – kui esialgne kooslus on tugevasti vigastatud või vaesunud loodusõnnetuse või inimtegevuse tagajärjel. Kui vaibub häiriva teguri otsene mõju, algab koosluses looduslik taastumine. Suktsessioonid, kliimaks ja selle tunnused Vahetused (suktsessioonid) on muutused taimkattes, mille käigus ühed taimekooslused asenduvad teistega. -autogeenne vahetus – tingivad kindlasuunalised nihked aineringes või suhete süsteemis, mis aja jooksul kuhjudes saavutavad sellise ulatuse, et kasvukoht ei vasta enam peamiste liikide ökoloogilisele amplituudidele. -allogeense vahetuse põhjustab suurema süsteemi muutus. Algpõhjuseks on tihti inimtegevuse otsene või kaudne mõju.
Mõisted: Taimestik ehk floora ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Nt. liikide loend (arukask, paakspuu jne). Taimkate ehk vegetatsioon mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika. Geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms. Taimekooslus e. fütotsönoos taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Koos kasvavate taimede kogum. Taimekooslusi eristatakse peamiselt liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4)...
Tillmani järgi on kõik asjad, mida organism tarbib tema jaoks ressursid. Nektar, õietolm ja auk puutüves on ressursid mesilase jaoks. Ressursid esindavad kvantiteeti, mis väheneb vastavalt organismi käitumisele. Päikesekiirgus on ressurss taimede jaoks. Kiirgus, mis on kloroplasti poolt kinni püütud, on ammendunud. Radiatsioon. Päikesekiirgus on ainuke energiaallikas, mida rohelised taimed kasutada saavad. Kõige kõrgem radiatsioon on madalatel laiuskraadidel. Erinevad taimekooslused saavad päikeseenergiat erineval viisil. Kui leht püüab kiirguse kinni, siis võib see sealt tagasi peegelduda kusjuures lainepikkus ei muutu, või edasi liikuda järgmisele lehele kui osad lainepikkused on juba välja filtreeritud. /Spektri värvid: Peremees ootab kitsest raha, sulane tema liha: Punane, Oranz, Kollane, Roheline, Sinine, Tumesinine, Lilla/. Fotosünteesi käigus muudetakse kiirgusenergia energiarikasteks keemilisteks süsinikuühenditeks, mis hingamise käigus lõhustatakse
asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Vordlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul. Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kasvukohatuüüpi. (jusshein) II Lammirohumaad Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kusüleujutuson väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikudon lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi-ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostuvad lammirohumaad on pika ajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib
Pop. määratlemine oleneb sellest, millise oranismirühmaga on tegemist. Kooslus (tsönoos, biotsönoos) – organismide (populatsioonide) kooselu vorm - looma-, taime-, seene-, bakterite kooslused koos Ökosüsteem – funktsionaalne süsteem, kus toitumissuhete kaudu seostunud organismid (aineringe ja energiavoo kaudu) + keskkonnatingimuste kompleks moodustavad isereguleeriva areneva terviku. Maastik – ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused. Maastiku struktuur kajastab selle teket ja arengut . Bioom – makroökosüsteem, ühe kliima- ja taimkattevööndi või mäestike kõrgusvööndi biotsönooside kogum. Võib olla nii regionaalne (nt Euraasia või Siberi okasmetsa bioom) kui ka tüpoloogiline tähendus (bioomi tüüp, nt okasmetsa bioom). Biosfäär – Maa sfäär, kus elavad organismid, st kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid. 3
2 Ökosüsteem Milliste näitajatega saab iseloomustada ökosüsteemi? Ökosüsteemi saab kirjeldada = iseloomustada selle liigilise koosseisu ja liigirikkuse põhjal. Liigiline koosseis on ökosüsteemi liikide nimistu. Liigirikkus on taime, looma, või seenekooslusse kuuluvate liikide arv. Üheks liigirikkamaks ökosüsteemiks on salu segamets. Selles ökosüsteemis on liigirikkad nii taime, looma kui seenekooslused. Liigivaeseks koosluseks on näiteks raba. Väga rikkad taimekooslused on näiteks troopikametsades võrreldes meie erinevate metsatüüpidega. Ökosüsteemi iseloomustatakse ka dominantidega. Dominandiks nimetatakse liiki, mille populatsioon on ökosüsteemis kõige arvukam. Enamasti on dominant üks olulisemaid liike ökosüsteemi toitumissuhetes. Selle kõrval võib eristada ka kaasdominante. Tihti on dominandi nimetus antud ka ökosüsteemile» näiteks on mänd männiku dominant. Dominant leitakse seega siis katvuse või biomassi järgi.
· profiil O-E''-A'-E'-Bfg-Cg Gleimullad G FAO Gleysols 25,9% Eestimaast, 17,7% haritavast maast · kestvalt või pikka aega liigniisked (märjad mullad) · huumushorisont toorhuumuslik AO (AT) või turvas <30cm T · mullaprofiili alumine osa tugevasti gleistunud, näitab G või CG, savidel ja liivsavidel BG, CG või G. Veereziim vahelduv sinakas või sinakas hallil foonil roostepruune ja kollakaid laike. Lubjalembesed taimekooslused (lubikas, hirsstarna), Lääne-Eestis vähem karbonaatsel lähtekivimil jussheina-lambaaruheina, hariliku tarna-hirsstarna kooslus. Levik Lääne-,Loode- ja Põhja-Eestis, Lääne-Eestis 50-70% Jaotus: 1. Karbonaatsed gleimullad Gk · kihisemine kõrgemal kui 30cm, karbonaatsel moreenil või lubjastel kestva niiskuse tulemusena, rohumaadel lubjalembesed taimed a. paepealsed gleimullad Gkh analoogsed gleistunud paepealsetega paas kõrgemal kui 30
?-A?-E?-Bfg-Cg Gleimullad G FAO - Gleysols 25,9% Eestimaast, 17,7% haritavast maast · kestvalt või pikka aega liigniisked (märjad mullad) · huumushorisont toorhuumuslik AO (AT) või turvas <30cm T · mullaprofiili alumine osa tugevasti gleistunud, näitab G või CG, savidel ja liivsavidel BG, CG või G. Veereziim vahelduv - sinakas või sinakas hallil foonil roostepruune ja kollakaid laike. Lubjalembesed taimekooslused (lubikas, hirsstarna), Lääne-Eestis vähem karbonaatsel lähtekivimil jussheina-lambaaruheina, hariliku tarna-hirsstarna kooslus. Levik Lääne-,Loode- ja Põhja-Eestis, Lääne-Eestis 50-70% Jaotus: 1. Karbonaatsed gleimullad Gk · kihisemine kõrgemal kui 30cm, karbonaatsel moreenil või lubjastel kestva niiskuse tulemusena, rohumaadel lubjalembesed taimed a. paepealsed gleimullad Gkh - analoogsed
veekogu põhjas ja toodavad igal aastal suure hulga biomassi, mis on lagunemisele vastupidav ja kuhjub sooturbana. Sooturba kogunedes kerkib maa veest välja ja seda asustavad tarnad (Carex spp.), tarnades moodustunud turbal hakkavad kasvama hiljem ka puud, näiteks lepad (Alnus spp.) ja pajud (Salix spp.). Viimased asendatakse sageli kaskede, tammede ja saarte poolt. Sageli näeb sellist suktsessioonirida ühel ajahetkel paljude järvede ja jõgede kallastel. Kuna erinevad taimekooslused toodavad erinevaid setteid, võib neid uurides minna tagasi järve arengu algusaega ka siis, kui samal kohal on juba mets. See teeb veekogude suktsessioonid hästi uuritavaks. Maismaa koosluste kujunemise ajalugu on sageli kadunud, kuna mullakihid on aereeritumad ja neid segavad mitmesugused organismid. Päradoksaalsel kombel on mineviku maismaataimestiku uurimise parimaks allikaks samuti veekogude setted, kus leidub maismaataimede oietolmu ja eoseid. Loomulikult pole eelpool toodud näited
käoraamat, Sookäpp, Siberi võhumõõk Sammaltaimed Eestis 527 liiki, neist ainult märgaladel 153 (Lk all 25 liiki) Tömphammas, Madal tömpkaanik, Põhja lihthammas, Kunze parbik, Turd-lühikupar Näsa-pungsammal, Tõmmu pungsammal,Weigeli pungsammal Seadusega kaitstud ja/ või ohustatud loomaliigid Kaljukotkas (sm, r), Välja-loorkull (ms, lamm), Soo-loorkull (ms, lamm), Kassikakk (m, r), Väikepistrik (r), Rabapistrik (r) Punajalg-pistrik Eesti soodes esinevad haruldased ja ohustatud taimekooslused Liigirikas madalsoo Ääristarna kooslus Lääne- ja Loode -Eesti, levila loodepiir Padutarna kooslus Lääne- Eestis Raudtarna kooslus Läänesaartel, levila põhjapiiril Mõõkrohu kooslus Läänesaartel, Lääne-Eestis, levila põhjapiir Mustja sepsika kooslus * Lääne Saaremaa, Hiiumaa, Levila põhjapiir Tõmmu nokkheina kooslus * Loode Eestis Lubika-pääsusilma kooslus Lääne-, Kirde-, ja Põhja-Eestis 7.5. Madalsoo ja kõrgsoo (raba) võrdlus.
kastevars, heinputk, harilik metsvits, päideroog, sookastik, soopihl, konnaosi, mesimurakas, peetrileht, lääne-mõõkrohi, ahtalehine hundinui, ädalalill, porss, ubaleht, alpi jänesevill, pikalehine huulhein, valge nokkhein, küüvits, mätastel harilik jõhvikas, kukemari ja kanarbik. Samblarinne on kohatine. Rohusoos kasvavad harilik skorpionsammal, harilik teravtipp, soovildik, harilik tüviksammal ja turbasamblad. Rabad on taimekooslused, kus puurinne on väga hõre või puudub hoopis. Puude olemasolu alusel eristatakse puis- ja lagerabasid. Mõlemaile on iseloomulik paks vähelagunenud turbakiht. Raba kummub ümbritsevast alast kõrgemale ja seetõttu saab ta vett ainult sademetest. Rabades on ohtralt väikesi veekogusid (älved ja laukad), nende mikromaastik koosneb mätastest ja peenardest, kus kasvavad erinevate taimeliikide esindajad
Kõrgemad puud võivad ulatuda 30 meetrini. Madalamad alusmetsa puud-põõsad: akaatsiad sümbioosis sipelgatega (sipelgad elavad akaatsiate astlais ja sipelgad kaitsevad akaatsiaid kahjurputukate eest ja hävitavad kodupuu ümbruses taimede tõusmed). Loomastik: kiiverbasilisk, haraknäärid, valgesaba-pampahirv. Argentina · Riigi põhjaosa ulatub troopikasse, lõunapiir on vastu Antarktika jäämägesid. · Üle 60 000 soontaime liigi. · Suured tsonaalsed taimekooslused säilinud. · Kesk-argentina on soojas parsvöötmes. · Keskosas pampa. (rohtla) o viljakad mullad o loodusliku taimkattega alasid on säilinud vähe. o OHUD: ülekarjatamisest tulenevad erosioon ja kõrbestumine. o Üle mitmesaja kõrreliste liigi. Aruhein, nurmikas. Bromeelialised. o Puud kasvavad vaid jõgede orguses galeriimetsad. o Ei ole loodud ühtki kaitseala. o Sisemaa pampa kesk-ja lääneosa on kuivemad, sest Andide mäestik
loomaaias kasvatatud euroopa naaritsaid, et neid loodusesse asustades tekitada uus asurkond. Taimed Mida teha, kui märkame kedagi, keda me ei tunne, ja ei Elu Maal põhineb rohelistel taimedel. Taimekooslused liike, näiteks niidu-kuremõõk, arukäpp, lõhnav tea, kas ta kuulub kaitse alla? Sel juhul tuleb järgida üldist loovad elutingimusi ka loomadele ja seentele. Mida käoraamat jt. Kokku on siin oma levila piiril 35% meie
sobivat aega Tänu kapillaarsele struktuurile on pikemate põuaperioodide puhul taimed veega varustatud. Mida peenemad on kapillaarid, seda kõrgem veetõus saab esineda ja seda kauem on taimed veega varustatud Turvasmuldade harimine loe raamatust! UMBROHUD & UMBROHUTÕRJE Tinglikult võib kõiki antud põllul, aias või rohumaal kasvavaid mittesoovitavaid taimi nimetada umbrohtudeks. Sealjuures nimetame liigiliselt lähedasi kultuure teises põllukultuuris tavaliselt võõrkultuurideks. Taimekooslused kujunevad välja sõltuvalt liikide konkurentsivõimest ja reageerivad väga kiiresti muutustele. Iga faktori muutus toob kaasa teatud muutusi taimekoosluses, kas siis mõne liigi arengu pidurdamises või soodutamises. Konkurentsisuhted paigutuvad ümber ja liigilline koosseis muutub. Umbrohtude kahjulikkus: Põldude umbrohtumusega kaasnevad suured saagikaod Umbrohud halvendavad taimekasvatussaaduste kvaliteeti Umbrohud tarvitavad suurel hulgal toitaineid
jt olemasolu; maakonna lõunaosaks, kus rahvastiku tihedus on väike ja hajutatud, elab enamus elanikkonnast väikestes asulates ja ka Peipsi järve kaldapiirkonnas (Liblik, Maalma 2005: 172-173). Ainuüksi elektrijaamadest õhku paiskuvate heitmete tõttu pole õhu kvaliteet Kirde-Eesti põlevkivitööstuste juures kiita. Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli olukord Kirde- Eestis lausa terviseohtlik ja on haigestunud ka paljud taimekooslused (sealhulgas peamiselt rabad). Õhust sadestunud lendtuhk on kandnud rabadele nii palju leelist ja toitaineid (nagu näiteks K ja N) (Kaasik, Ploompuu 2005). Lähiajal tehtud mõõtmised on näidanud ühe olulise toitaine ( ) sissekande vähenemist. Ida-Virumaal tehtud mõõtmised näitavad, et ajavahemikus 1999–2004 ei ole Ida-Virumaal kalendriaasta keskmine kontsentratsioon ületanud ühelgi aastal inimese tervise
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on ...
LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja hoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini. BAROKK: Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis. EESTI VANEMAD MÕIS...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
