Riikide sisepoliitiline ja majanduslik areng 20. sajandi alguses (2)

Riikide sisepoliitiline ja majanduslik areng 20. sajandi alguses
20. sajandi alguses toimus maailmas palju muutusi: arenes nii sisepoliitika kui ka majandus. Tekkis keskklass , kes moodustas leiboristliku partei ning hakati nõudma erinevaid õigusi. Ülemaailmne kaubandusvõrk arenes seoses raudteevõrgustiku suurenemisega.
20.sajandil arenes üle maailma nii vee- kui ka maismaateede võrgustik. Üleilmastumise seisukohast väärivad erilist tähelepanu kaks Euroopast lähtuvat raudteeliini. Üks neist on Berliin –Bagdadi raudtee , mis ühendas Berliini Pärsia lahega, ning kavandati nii poliitilistel kui majanduslikel kaalutlustel. Teine väga tähtis raudtee oli Trans-Siberi liin Tšeljabinskist Vladivostokini. 1905. aastal ühendati see juba varem rajatud raudteedega ning seoti Balti meri Vaikse ookeaniga, mis tegi kõnealusest raudteest maailma pikima
katkematu raudtee. Ma arvan, et raudtee võimaldas hõivata uusi alasid majanduslikult ning ühtlustada turgu. Lisaks suurendas lihtne transpordivõimalus võimalust käia kodust kaugemal tööl ning täiustas kaupade ja inimeste liikumist üleüldiselt. Aladel, kuhu raudtee rajati, kujunes turg , mis oli palju mitmekesisem kui eelnevatel sajanditel.
Kui varem oli maailma majanduse esikohal olnud Inglismaa siis nüüd jäi ta oma iganenud tehnikaga tahaplaanile. Esile kerkisid Saksamaa ja USA. Ameerika Ühendriikides arendas H. Ford välja esimese konveiermeetodil põhineva autotehase. Ta uskus, et tööandja peab hoolitsema oma tööliste heaolu eest ning tundis huvi kõigest, mis tema ettevõttes toimus. Ford lähtus põhimõttest, et ise tuleb teha kõike, mida õnnestub teha odavamalt, kui senine allhankija seda suutis. Seetõttu rajaski ta oma kaevandused , metsatööstuse, raudtee, sadamad, laevastiku, klaasi- ja keemiatehased ning isegi puuvilla - ja linaistandused. Sarnane tööstuslik pööre toimus ka mujal maailmas. Tulemuseks oli tööstustoodangu kogumahu suurenemine ning mingil määral hindade odavnemine ja kvaliteedi suurenemine. Ma arvan, et majanduse ebaühtlane areng erinevates riikides tekitas suurriikide vahel pingeid ja viis kriisideni.
20. sajandi alguses liikusid kõik riigid demokraatia poole ja liberaalse maailmakorralduseni, aga siiski olid tolleaegsed kõige demokraatlikumad riigid vaevatud sisemistest pingetest. Tööstluslik pööre sünnitas proletariaatide klassi, mis hakkas aina rohkem oma õigusi nõudma. Nende eesmärgiks sai töö- ja palgatingimuste parandamine. Inglismaa senine kaheparteisüsteem, kuhu kuulusid konservatiivid ja liberaalid , hakkas 20.sajandi alguses muutuma seoses leiboristide tekkimisega . Leiboristide eesmärgiks oli sotsialismi ülesehitamine sotsiaalmajandusliku reformide teel. Sisepoliitikas kuulutati sõda vaesusele ja loodi nn revolutsiooniline eelarve, mis seisnes suurmaaomanditelt ja suurtuludelt võetavate maksude järsku suurendamist. Seda raha oli vaja sotsiaalprogrammide rahastamiseks. Samade vahendite abil ehitati ka kõige moodsamalt soomustatud sõjalaevu – drednoote. See eelarve tekitas aga konservatiivide vastuseisu . Korraldati uued valimised, kus Lloyd George’il õnnestus võimule püsima jääda üksnes leiboristide toetusele. Selle säilitamiseks kehtestati leiboristide poolt peale surutud 8-tunnine tööpäev mäenduses ja võeti vastu miinimumpalga seadus. Ajapikku õnnestus leiboristidel tõrjuda Liberaalne Partei konservatiivide traditsioonilise konkurendi kohalt ning muutuda ise tähtsuselt teiseks parlamendierakonnaks Inglismaal.
Majandus arenes jõudsalt seosest raudteevõrgu laienemisega ning konveiermeetme kasutusele võtmisega. Paranes kauba kvaliteet ja hind alaned mingil määral. Töölised said endale juurde õigusi seoses proletariaatide ilmumisega poliitikasse, kuid inimeste elujärg ja heaolu ei paranenud hüppeliselt.