Mainimata ei saa ka jätta seda, et lavastaja suutis nii suure loo ainult neljakümne viie minuti sisse mahutada. Kogu näidendi jooksul olid laval ühed ja samad näitlejad ning nad ei läinud kordagi lavalt ära. Üheks tegelaseks oli Triin Lepik, kes mängis nii nukuna, kui ka inimesena tüdruku osa. Tema liigutused jäid eriti silma, need olid väga äkilised ja läbimõeldud. Lepikul on uskumatult võimas hääl ning see sobis väga hästi sellesse näidendisse. Poisi osa mängis Rauno Kaibiainen. Tema jäi oma liigutustelt ja häälelt Lepikule alla. Kaibiaineni liigutused oli suhteliselt pehmed, kohati isegi jäi mulje, nagu ta ei teaks mida ta nüüd tegema peaks. Näitlejate riietus oli väga lihtne- lohvakad püksid ja pika varrukaga särk. Märgata oli ka näitlejate suurt koostööd. Kuna see oli nukuetendus, siis koguaeg oli näitlejatel vähemalt üks käsi nuku küljes ning kui midagi oli vaja samalajal liigutada või tõsta, siis teine näitleja abistas teda
Retsensioon Jüri Tuulik "Vares" 9.veebruaril käisin Kuressaare Linnateatris vaatamas Jüri Tuuliku poolt kirjutatud ning Raivo Trassi lavastatud etendust "Vares". Tükk esietendus 28.novembril Kuressaare Linnateatris. Osades Rauno Kaibiainen Mardu, Indrek Apinis - Vares Mihkel, Aime Käen Mummi, Aili Salong Luigi, Hannes Prikk Leemet, Mati Talvistu Kaalep, Piret Rauk - Liivi. Lugu räägib Abrukal elavast perest, mille noorim liige otsustab kodustada leitud varese. Lind toob aga probleemides olevale perele lisa muresid. Tüki jooksul hargnevad nii peresisesed suhted, kooruvad mineviku saladused ning muutub ka tiivulise käitumine. Lavastajatööga võis üldjoontes rahule jääda
Retsensioon „Persona” Käisin 29. detsembril vaatamas Kuressaare Linnateatri etendust „Persona”. Etenduse lavastajaks ja kunstnikuks on Matteo Spiazzi, helikunstnikuks Villem Rootalu, valguskunstnikuks Tarmo Matt ja maskimeistriteks Annika Aedma, Evelin Vassar ja Matteo Spiazzi. Mängivad Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Kristian Põldma ja Tanel Ting. Esietendus oli 4. novembril Kuressaare Linnateatris. Nagu ka pealkiri „Persona” ütleb, mängivad peaaegu terve etenduse aja näitlejad maskides. Nimelt tähendab persona näitleja mängitavat rolli või tegelaskuju ning on tuletatud ladinakeelsest sõnast, mis tähendab teatrimaski. Kõikidel näitlejatel olid väga kõhedad, kuid samas väga omamoodi maskid, mis sobisid selle etendusega sama hästi kokku kui rusikas silmaauku
oleks tõeline olnud ja publik ei istunud mitte Kuressaare linnateatris, vaid viibis kohapeal ja nägigi Abruka elanike toiminguid. Samuti oli Vanhaneni poolt hea leid see, et alguses oli terve lava kaetud valge linaga, mis tegevuse algamisel üles tõsteti ning näidendi lõppedes taas alla lasti. Näitlejad olid kõik omamoodi head ning suutsid raamatu tegelaste iseloomu hästi välja tuua. Rauno Kaibiainen pidi mängima Mardut ning see tuli tal päris hästi välja, arvestades sellega, et mees pidi ümber lülituma nii taluellu kui ka 9-aastase poisi rolli. Ta oskas hästi emotsioone edasi anda. Alguses, kui ta õhinal seletama hakkas, milline saar see Abruka ikkagi õigupoolest on, naeratasin peaaegu terve aja. Mitte sellepärast, et naljakas oleks olnud, vaid vahva oli. Ta suutis hästi näoilmeid manada kord oli ta rõõmus, kord mittemidagiütleva näoga, kord murelik ja kurb.
annaabi.ee 
