DNA superspiralisatsioon tekib siis, kui üks DNA ahel kaksikheeliksis on teise ahela suhtes pöördunud kas vasaku- või paremasuunaliselt. Negatiivne superspiralisatsioon DNA ahela pöördumine toimub vasakusuunaliselt. Sel juhul on DNA ahelad teineteisest rohkem lahti keerdunud ja võivad isegi eralduda. DNA negatiivne superspiralisatsioon on oluline seoses: DNA sünteesiga (ehk replikatsiooniga), rekombineerumisprotsessidega, geenide avaldumise regulatsiooniga (ehk transkriptsiooniga) 8. Milline on DNA tertsiaarstruktuur ? Joonista nukleosoomi skeem. Tertsiaarstruktuur e. superheeliks ühe kromosoomi moodustab üks pikk ja katkematu DNA kaksikahel, mis on spetsiifiliselt seostunud valkudega aluselised valgud histoonid ja mittehistoonsed valgud , mis on erinevates rakutüüpides erinevad. DNA omab kindlat ruumilist ehitust. 9
Replikatsioon ja transkriptsioon DNA replikatsioon Mitoos Rakkude jagunemine kaheks tütarrakuks koos eelneva DNA replikatsiooniga. DNA replikatsioon toimub interfaasi S faasis. Mitoos jagatakse omakorda: profaas, prometafaas, metafaas, anafaas, telofaas. DNA replikatsiooni käigus sünteesitakse ühest DNA molekulist kaks ühesuguse nukleotiidse järjestusega DNA molekuli. Nimetatakse matriitssünteesiks, sest kasutatakse vanemahelat kui matriitsi - “templaati“. DNA replikatsioon on kiire protsess: sünteesi käigus lisatakse eukarüoodi rakus 3000 nukleotiidi minutis.
Seejärel sünteesib RNApolümeraas ühe DNA-ahelaga komplementaarse RNA molekuli. Kuna RNA molekulis on tümiin asendunud uratsiiliga, siis rakendub transkriptsioonil järgmine komplementaarsus: DNA : A G C -T RNA: U C G -A Pärast transkriptsiooni DNA ahelad ühinevad ning DNA omandab endise biheeliksikujulise struktuuri. Seega toimub RNA transkriptsioonil informatsiooni ümberkirjutamine DNA-lt RNA-le. RNA-sünteesi võib vaadelda sarnaselt DNA replikatsiooniga. Mõlemal juhul toimub DNA molekuli despirasliseerumine ning DNA täidab matriitsi osa. Erinevus seisneb selles, et replikatsioonil kopeeritakse mõlemad ahelad, transkriptsioonil aga ainult üks. Pärast transkriptsiooni ühineval teineteisest eraldunud DNA ahelad, mida replikatsioonil ei toimu. 8. Valgusüntees Valgusüntees kui geneetilise informatsiooni realiseerumise põhietapp Oma täpse replikatsiooniga säilitab DNA geneetilise informatsiooni ja annab seda edasi
Seejarel sunteesib ensuum RNA-polumeraas uhe DNA ahelaga komplementaarse RNA molekuli. Kuna RNA molekulis on tumiin asendunud uratsiiliga, siis rakendub transkriptsioonil jargmine komplementaarsus: DNA: AGC-T RNA: UCG-A Parast transkriptsiooni DNA ahelad uhinevad ning DNA omandab endise biheeliksikujulise struktuuri. Seega toimub RNA transkriptsioonil informatsiooni umberkirjutamine DNA-lt RNA-le. RNA-sunteesi voib vaadelda sarnaselt DNA replikatsiooniga. Molemal juhul toimub DNA molekuli despirasliseerumine ning DNA taidab matriitsi osa. Erinevus seisneb selles, et replikatsioonil kopeeritakse molemad ahelad, transkriptsioonil aga ainult uks. Parast transkriptsiooni uhineval teineteisest eraldunud DNA ahelad, mida replikatsioonil ei toimu. Valgusuntees kui geneetilise informatsiooni realiseerumise pohietapp Oma tapse replikatsiooniga sailitab DNA geneetilise informatsiooni ja annab seda edasi rakkude pooldumisel polvest polve
................................................................................................... Kordamisküsimused 3.prax: · Nimeta rakutsükli faasid ja kirjelda sündmusi, mis nende vältel toimuvad G1 faas kestab 10 tundi ning sel ajal toimub rakus normaalne metabolism, rakk kasvab suuremaks, tema sisalduvate organellide arv kahekordistub ja toimub ettevalmistus DNA replikatsiooniks S faas algab DNA replikatsiooniga ning kestab ligikaudu 9 tundi. S faasi lõpuks koosnevad kromosoomid kahest tütarkromatiidist. Kui replikatsioon on lõppenud, läheb rakk faasi G 2, mis kestab neli tundi. Selles faasis jätkub raku kasvamine ja ta valmistub mitoosiks. Mitoos (M faas) e. raku jagunemine kestab ligikaudu tunni. Selle käigus liiguvad tütarkromatiidid jaguneva raku vastaspoolustele. Teineteisest eraldunud tütarrakud on geneetiliselt identsed.
polümeraas II abil. See faas kestab ca 6-12 tundi ja teda iseloomustab keeruline regulatsioon (peamine regulaator on viiruse IE1 valk (67 kDa), seondub dimeeridena hrs järjestustele). Varajases faasi tulemusena ekspresseeritakse: - geenid mis on valikud DNA replikatsiooniks; - geenid, mis on vajalikud viiruse hiliseks geeniekspressiooniks (lef geenid); - rida teisi geene nagu p35 ja egt, mis mõjutavad peremeest. Hiline transkriptsioon algab koos DNA replikatsiooniga ja kestab 6-24 h p.i. Kui genoomi replikatsioon blokeerida, siis ei alga ka hiline transkriptsioon. Baculoviiruse hilist transkriptsiooni viib läbi viirus-spetsiifiline RNA polümeraas, mis tunneb ära viiruse hilised promooterid, milles esineb (A/G/T)TAAG motiiv (nn. basal promoter, promooterisse kuulub veel kuni 18 TAAG järjestust ümbritsevat aluspaari, mis moduleerivad promooteri aktiivsust). Bakuloviiruse hilist geeniekspressiooni koordineerivad vähemalt 19 erinevat viiruse kodeeritud
Nimelt on DNA polümeraasil peale sünteesimisaktiivsuse ka ingliskeelse terminiga väljendatud aktiivsus ehk proofreading. Vigade parandamiseks on DNA polümeraasil 3´-5´ eksonukleaasne aktiivsus. Bakterirakus on kolm DNA polümeraasi- DNA polümeraas I, II ja III. Polümeraasid I ja II. DNA polümeraas III on põhiline DNA replikatsooni ensüüm. Imetajarakkudes on vähemalt 5 erinevat polümeraasi- , , , ja , ja töötavad koos ning on seotud tuuma DNA replikatsiooniga. polümeraasi ülesandeks on mitokondriaalse DNA replikatsioon. ja osalevad aga tuuma DNA reparatsioonil. http://oak.cats.ohiou.edu/~ballardh/pbio475/Heredity/DNA-replication.JPG Funktsioon. DNA peamiseks ülesandekson geneetilise info säilitamine ja selle korrektne ülekandmine tütarrakkudesse. Selle juures on vajalik DNA kahekordistumine ehk replikatsioon. RNA (ribonukleiinhape) Ehitus
Eukarüootse raku rakutsüklis eristatakse nelja faasi G1, S, G2 ja M. Kahte G faasi nimetatakse vahefaasideks ("gaps"), S faasis toimub DNA süntees ning M faasi ajal raku jagunemine. Imetaja rakkude puhul, mida on kasvatatud koekultuuris, kestab rakutsükkel umbes 24 tundi. G1 faas kestab 10 tundi ning sel ajal toimub rakus normaalne metabolism, rakk kasvab suuremaks, temas sisalduvate organellide arv kahekordistub ja toimub ettevalmistus DNA replikatsiooniks. S faas algab DNA replikatsiooniga ning kestab ligikaudu 9 tundi. S faasi lõpuks koosnevad kromosoomid kahest tütarkromatiidist. Kui replikatsioon on lõppenud, läheb rakk faasi G2, mis kestab neli tundi. Selles faasis jätkub raku kasvamine ja ta valmistub mitoosiks. Interfaas kõik rakutsükli faasid, mis jäävad raku jagunemisfaaside vahele (faasid G1, S ja G2). Mitoos-raku tuuma jagunemine koos tavaliselt sellega kaasneva tsütoplasma jagunemise e. tsütokineesiga
Kahte G faasi nimetatakse vahefaasideks ("gaps"), S faasis toimub DNA süntees ning M faasi ajal raku jagunemine. Imetaja rakkude puhul, mida on kasvatatud koekultuuris, kestab rakutsükkel umbes 24 tundi. G1 faas kestab 10 tundi ning sel ajal toimub rakus normaalne metabolism, rakk kasvab suuremaks, temas sisalduvate organellide arv kahekordistub ja toimub ettevalmistus DNA replikatsiooniks. S faas algab DNA replikatsiooniga ning kestab ligikaudu 9 tundi. S faasi lõpuks koosnevad kromosoomid kahest tütarkromatiidist. Kui replikatsioon on lõppenud, läheb rakk faasi G2, mis kestab neli tundi. Selles faasis jätkub raku kasvamine ja ta valmistub mitoosiks. Interfaas kõik rakutsükli faasid, mis jäävad raku jagunemisfaaside vahele (faasid G1, S ja G2). Mitoos-raku tuuma jagunemine koos tavaliselt sellega kaasneva tsütoplasma jagunemise e. tsütokineesiga. Seal toimub raku
Membraanis toimub elektronide tsükliline ja atsükliline transport. Kloroplasti sees on valguline vesilahus e strooma, milles paiknevad ensüümid, mis vastutavad CO2 redutseerimise ja sidumise ees Calvini tsüklis. Autonoomne DNA: plastiididest ainsana on autonoomne DNA omane kloroplastidele, rõngasjas DNA, mis kodeerib osa valkude biosünteesi ja tegutseb tuuma DNA kontrolli all. Rakutsükliga võrreldes toimub tema replikatsioon teatud faasinihkega võrreldes tuuma DNA replikatsiooniga. Kloroplastid: esmased diferentseerumata plastiidid, milledest kujunevad välistingimuste ja ümbritseva keskkonna mõjul välja kõik plastiidide tüübid. Diferentseerumine on ühesuunaline! Kloroplaste leidub ainult taimerakkudes ning neis toimub fotosüntees. Ka kloroplastidel on topeltmembraan. Kloroplastide sisemuses paiknevad membraansed kettad, mida nimetatakse tülakoidideks. Tülakoidid paiknevad kloroplastide keskosas, mida nimetatakse stroomaks.
Membraanis toimub elektronide tsükliline ja atsükliline transport. Kloroplasti sees on valguline vesilahus e strooma, milles paiknevad ensüümid, mis vastutavad CO2 redutseerimise ja sidumise ees Calvini tsüklis. Autonoomne DNA: plastiididest ainsana on autonoomne DNA omane kloroplastidele, rõngasjas DNA, mis kodeerib osa valkude biosünteesi ja tegutseb tuuma DNA kontrolli all. Rakutsükliga võrreldes toimub tema replikatsioon teatud faasinihkega võrreldes tuuma DNA replikatsiooniga. Kloroplastid: esmased diferentseerumata plastiidid, milledest kujunevad välistingimuste ja ümbritseva keskkonna mõjul välja kõik plastiidide tüübid. Diferentseerumine on ühesuunaline! Kloroplaste leidub ainult taimerakkudes ning neis toimub fotosüntees. Ka kloroplastidel on topeltmembraan. Kloroplastide sisemuses paiknevad membraansed kettad, mida nimetatakse tülakoidideks. Tülakoidid paiknevad kloroplastide keskosas, mida nimetatakse stroomaks.
väliskeskonnast tulevad rakutsüklit seiskavad signaalid valdavalt G1-kontrollpunktile, seetõttu G1- faasi pikkus võib eri rakkudel olla väga erinev. G0-faas: puhkefaas. Imetaja rakkude puhul, mida on kasvatatud koekultuuris, kestab rakutsükkel umbes 24 tundi. G1 faas kestab 10 tundi ning sel ajal toimub rakus normaalne metabolism, rakk kasvab suuremaks, temas sisalduvate organellide arv kahekordistub ja toimub ettevalmistus DNA replikatsiooniks. S faas algab DNA replikatsiooniga ning kestab ligikaudu 9 tundi. S faasi lõpuks koosnevad kromosoomid kahest tütarkromatiidist. Kui replikatsioon on lõppenud, läheb rakk faasi G2, mis kestab neli tundi. Selles faasis jätkub raku kasvamine ja ta valmistub mitoosiks. Mitoos (M faas) e. raku jagunemine kestab ligikaudu tunni. 21. Milleks on gameetide küpsemisel vaja meioosi? Gameetide keharakkudes on diploidne kromosoomistik, et sugulisel paljunemisel kromosoomide arv
polüproteiini protsessingu reguleerimises. NSP4 on alfaviiruste RdRp, sisaldab polümeraaset motiivi GDD. Rakus on NSP4 suhteliselt ebastabiilne ja suur osa temast lagundatakse ubiquitiin- proteosoom mehhanismi vahendusel. Alfaviiruste RNA replikatsioon Replikatsiooni cis-järjestused (polümeraasi seondumise kohad) paiknevad genoomi otstes. Replikatsioon on reguleeritud NS polüproteiini protsessingu kaudu. Replikatsiooniga kaasneb spetsiifiliste vakuoolide (modifitseeritud endo- ja lüsosoomid) moodustumine rakus. Need vakuoolid on viiruse RNA replikatsiooni kohtadeks ja sisaldavad membraanseid struktuure, mida nimetatakse sfääruliteks ja milles lokaliseeruvad alfaviiruse NS valgud ning toimub viiruse RNA süntees. Varajane replikatsioon, (-) RNA ahelate süntees, toimub 0,5-3,5 tundi peale infektsiooni ja sõltub pidevast valgusünteesist. Vaba proteaasi (nsP2)
Paljunemine. Eukarüootse raku tsükkel: raku kasv, mitoos ja interfaas. G1: Rakk valmistub kromosoomide replikatsiooniks. S: DNA kahekordistub ja moodustuvad uued kromosoomid (sõsarkromatiidid). G2: Rakk valmistub jagunema. M: Mitoos Mitoos: DNA replikatsioon (kromosoomide duplitseerumine), millele järgneb raku jagunemine. Selle tulemusena me saame kaks geneetiliselt identset rakku. Meioos: Sugurakkude moodustumise käigus toimuv paljunemine, mis algab samuti DNA replikatsiooniga ja kromosoomide kahekordistumisega, kuid milles on kaks järjestikust jagunemist. Seepärast kromosoomide arv väheneb poole võrra. Saame meioosi tulemusena neli haploidset tütarrakku, mis diferentseeruvad siis viljastumisvõimelisteks sugurakkudeks ehk gameetideks. Gameedid ei ole enam geneetiliselt ühesugused,sest ka meioosis võivad esineda mutatsioonid. Toimub ristsiire ja homoloogsete kromosomide sõltumatu jaotumine.
G2 ja M. Kahte G faasi nimetatakse vahefaasideks ("gaps"), S faasis toimub DNA süntees ning M faasi ajal raku jagunemine. Imetaja rakkude puhul, mida on kasvatatud koekultuuris, kestab rakutsükkel umbes 24 tundi. G1 faas kestab 10 tundi ning sel ajal toimub rakus normaalne metabolism, rakk kasvab suuremaks, temas sisalduvate organellide arv kahekordistub ja toimub ettevalmistus DNA replikatsiooniks. S faas algab 8 DNA replikatsiooniga ning kestab ligikaudu 9 tundi. S faasi lõpuks koosnevad kromosoomid kahest tütarkromatiidist. Kui replikatsioon on lõppenud, läheb rakk faasi G 2, mis kestab neli tundi. Selles faasis jätkub raku kasvamine ja ta valmistub mitoosiks. Mitoos (M faas) e. raku jagunemine kestab ligikaudu tunni. Selle käigus liiguvad tütarkromatiidid jaguneva raku vastaspoolustele. Teineteisest eraldunud tütarrakud on geneetiliselt identsed.
Eukarüootse raku rakutsüklis eristatakse nelja faasi G 1, S, G2 ja M. Kahte G faasi nimetatakse vahefaasideks ("gaps"), S faasis toimub DNA süntees ning M faasi ajal raku jagunemine. Imetaja rakkude puhul, mida on kasvatatud koekultuuris, kestab rakutsükkel umbes 24 tundi. G1 faas kestab 10 tundi ning sel ajal toimub rakus normaalne metabolism, rakk kasvab suuremaks, temas sisalduvate organellide arv kahekordistub ja toimub ettevalmistus DNA replikatsiooniks. S faas algab DNA replikatsiooniga ning kestab ligikaudu 9 tundi. S faasi lõpuks koosnevad kromosoomid kahest tütarkromatiidist. Kui replikatsioon on lõppenud, läheb rakk faasi G 2, mis kestab neli tundi. Selles faasis jätkub raku kasvamine ja ta valmistub mitoosiks. Mitoos (M faas) e. raku jagunemine kestab ligikaudu tunni. Selle käigus liiguvad tütarkromatiidid jaguneva raku vastaspoolustele. Teineteisest eraldunud tütarrakud on geneetiliselt identsed.
superspiralisatsiooni tekkele. Sel juhul on DNA ahelad teineteise suhtes tihedamalt kokku keerdunud. Vaba ahela vastassuunaline roteerumine viib negatiivse superspiralisatsiooni tekkele. Negatiivse superspiralisatsiooni puhul on DNA ahelad teineteisest rohkem lahti keerdunud ning võivad isegi eralduda. DNA negatiivsel superspiralisatsioonil on palju bioloogilisi funktsioone seoses DNA replikatsiooniga, rekombinatsiooniga, geenide avaldumise regulatsiooniga. DNA superspiralisatsioonil osalevad ensüümid, mida nimetatakse topoisomeraasideks. Topoisomeraasid viivad DNA kaksikheeliksisse kas üksik- või kaksikahelalisi katkeid ning lõdvendavad või pingutavad kaksikheeliksit. Seejärel viiakse katkenud DNA ahelate otsad omavahel jälle kokku. Bakterites on leitud topoisomeraas II, mida nimetatakse DNA güraasiks
Seejärel sünteesib RNA- polümeraas ühe DNA-ahelaga komplementaarse RNA molekuli. Kuna RNA molekulis on tümiin asendunud uratsiiliga, siis rakendub transkriptsioonil järgmine komplementaarsus: DNA : A G C -T RNA: U C G -A Pärast transkriptsiooni DNA ahelad ühinevad ning DNA omandab endise biheeliksikujulise struktuuri. Seega toimub RNA transkriptsioonil informatsiooni ümberkirjutamine DNA-lt RNA-le. RNA-sünteesi võib vaadelda sarnaselt DNA replikatsiooniga. Mõlemal juhul toimub DNA molekuli despirasliseerumine ning DNA täidab matriitsi osa. Erinevus seisneb selles, et replikatsioonil kopeeritakse mõlemad ahelad, transkriptsioonil aga ainult üks. Pärast transkriptsiooni ühineval teineteisest eraldunud DNA ahelad, mida replikatsioonil ei toimu. Valgusüntees kui geneetilise informatsiooni realiseerumise põhietapp Oma täpse replikatsiooniga säilitab DNA geneetilise informatsiooni ja annab seda edasi
Negatiivseid superspiraale toob DNA molekuli DNA güraas. Negatiivne superspiralisatsioon soodustab liikuva replikatsioonikahvli ees olles DNA ahelate lahtikeerdumist. Vaba ahela vastassuunaline roteerumine viib negatiivse superspiralisatsiooni tekkele. Negatiivse superspiralisatsiooni puhul on DNA ahelad teineteisest rohkem lahti keerdunud ning võivad isegi eralduda. DNA negatiivsel superspiralisatsioonil on palju bioloogilisi funktsioone seoses DNA replikatsiooniga, rekombinatsiooniga, geenide avaldumise regulatsiooniga. Superspiralisatsioonile eelnevad 1- või 2-ahelalised katked. Rotatsioon heeliksiga samas suunas - paremalepöörduv/positiivne ja vastupidi vasakulepöörd/negatiivne. 82. Kromosoomid struktuur prokarüootidel. Prokarüootidel (bakteritel, viirustel) koosnevad kromosoomid ainult kahest DNA niidist (valk puudub). DNA ahelad on neil tavaliselt omavahel ühendatud algusest ja lõpust nii, et nad moodustavad rõnga
tulemusena kaotab suurajukoor kontrolli käitumise üle, seda nimetatakse agressiivseks (raevukaks) marutatudiks. Kui viiruse levik jätkub närvisüsteemis ja paljunemine toimub neokorteksis (suuraju suurimad liigiarenguliselt noorimad osad, mis koosnevad kuuest üksteise peal asetsevast neuronikihist), siis tekkinud kliinilised muutused viitavad nn vaiksele marutaudile. Vaikset marutaudi iseloomustab depressioon, kooma, hingamise seiskumine ja surm. Samaaegselt viiruse replikatsiooniga limbilises süsteemis liigub marutaudiviirus tsentrifugaalselt kesknärvisüsteemist perifeersesse närvisüsteemi ja sealt mitmesse elunditesse. Viirust võib isoleerida vähesel määral neerupealistest, pankreasest, kuid suurel hulgal esineb viirust süljenäärmetes ja silmas (võimalik sealt isoleerida). Närvisüsteemis viirus peamiselt koguneb intrastütoplasmaatilisele membraanile. Süljenäärmes viirus lokaliseerub peamiselt mukoossetes rakkudes ja vabaneb suurel hulgal sülge
75 Bakterikromosoomi replikatsiooni initsiatsioon toimub kindlast kohast, mida nimetatakse oriC-ks. Sellele piirkonnale seondub initsiaatorvalk DnaA, põhjustades DNA lokaalset lahtikeerdumist. Seejärel tuuakse kohale DnaB helikaas, mis on komplekseerunud DnaC-ga ja praimeri sünteesiks praimaas DnaG. Teatud juhtudel võib DNA replikatsioon alata ka DnaA-st sõltumatult ning teistest kromosoomipiirkondadest. Sel juhul on tegemist stabiilse DNA replikatsiooniga SDR. Nimetus tuleneb sellest, et SDR ei vaja de novo valgusünteesi. Indutseeritud stabiilne DNA replikatsioon Indutseeritud stabiilne DNA replikatsioon (iSDR) ei vaja replikatsiooni initsiatsiooniks DnaA valku. iSDR toimub rakkudes, kus on indutseeritud SOS vastus ning sõltub homoloogilisest rekombinatsioonist. iSDR algab nii oriC piirkonnast kui ka terC-st (nimet. ka oriM). Initsiatsiooniks vajaliku praimeri genereerimiseks toimub DNA rekombinatsioon, mille käigus tekib D-ling
koht (organ) - sekundaarne replikatsioon. Esindajad: mumps, punetised, leetrid, EBV, CMV, VZV. Makroorganismi ja viiruse interaktsioon § Persisteerivad viirusinfektsioonid § Latentne infektsioon - peale ägedat, rakkude lüüsiga kulgenud staadiumi muutub viirus latentseks. Viirus ei replitseeru, mRNA vähesel hulgal. Latentsus ilmeneb sageli mittejagunevates rakkudes - neuronid. HSV-1 ja HCV-2, VZV. § Krooniline infektsioon - peale ägedat faasi viirus persisteerib edasi koos replikatsiooniga. HBV, JC, EBV. § Krooniline infektsioon koos kasvajalise muutusega - rakkude transformatsioon peale aastaid kestnud persisteerimist. HTLV-1 ja 2, HBV, HPV. Loomulik immuunsus § Interferoonid (ingl. k. interfere) (-, -, ) § dsRNA (rotaviirus) tugevaim indutseerija § Takistavad viiruse replikatsiooni peremeesrakus § Aktiveerivad immuunvastust § Soodustavad nakatunud raku äratundmist T-rakkude poolt § Lokaalsete antikehade produktsioon
kõigi persistorite tüüpide puhul pole rakud metaboolselt inaktiivsed. Võrreldes kolme rakutüüpi pärast C-allika ja energiaallika muutmist (rakud külvati glükoosilt fumaraadile) leiti, et fumaraadil lasvavate rakkude AEC = 0,89, toitainete vahetusest tingitud persistorite AEC = 0,74, ning nälgimise tulemusena tekkinud persistorite puhul langes AEC kuni 0,24ni. Võrreldes kasvavate rakkudega on persistorites vähenenud valkude kontsentratsioon, mis on seotud DNA replikatsiooniga ja DNA rekombinatsiooniga. Samas persistorites on suurenenud valkude kontsentratsioon, mis on seotud üldise stressivastusega (sh näljavastusega), RNA katabolismiga, DNA parandamisega ja valkude pakkimisega. On arvatud, persistorite tekke peamiseks põhjuseks on toksiinigeenide kõrgem ekspressioon rakkudes, mis tuleneb omakorda ppGpp (toitainete puuduse alarmoon) kontsentratsiooni juhuslikust kõikumisest rakuti. Nii toitainevahetusest tingitud persistoritel kui ka näljast
Ei jää rakku poolenisti lagunenud valke. Valkude eluiga on määratud N-terminaaliga. On küll alguses Met, kuid pärast sünteesi protsessitakse, N-terminus lõigatakse peaaegu alati maha. AH võib olla destabiliseeriv või stabiliseeriv. Tuntakse N-terminaalse reegli järgi. Paljud chaperonid on kuumaehmatuse valgud – sünteesitakse siis, kui on kõrge temperatuur. Hsp 70 suunatud voltumine. Hsp 40 kofaktoriga. Suunavad mingi konformatsiooni muutust, on DNA replikatsiooniga seotud valgud . Suunavad vajalikke struktuuri muutusi. Kui on mutatsioon, siis DNA sünteesiks vajalikud valgud ei moodusta õigeid struktuure. Töötavad sageli ribosoomsõltuvalt. Haaravad sünteesitud valgu kaissu juba siis, kui sünteesiti. Osalevad ruumilise struktuuri katkes. Vabaneb korrektse struktuuriga valk. Proteasoom – koosneb 20S ja kahest 19S otsast, palju monomeere, torujas struktuur. Kui valk ubikvitiiniga läheb toru sisse, ei pääse välja
annaabi.ee 
