aasta 2. juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse. Siin anti pärast sõda haavatutele esimest abi. 1900. aasta paiku suleti maakõrtsid seoses viinamonopoli seadusega. 20. sajandi algul oli Eeru sulaseks Hans Panso, kuulsa teatrimehe Voldemar Panso isa. 1958. aastal osteti Eeru kõrts muuseumile. Külastajatele on hoone avatud 1970. aasta maikuust alates. Eeru kõrts on omanäoline vaatamisväärsus ning leiab aktiivset kasutust. Nii on siin õpitud suures reheahjus leiba küpsetama, kambri põrandale laotatud puhastel õlgedel jõulusid oodatud, lihavõttepühade ajal mune värvitud, kontserte ja mitmesguseid teisi õdusaid äraolemisi korraldatud.
Koos lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja naljajutte Mõisavooris käimine – mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks Talurahva talutööd pildis Rehielamu ehk suitsutare Palkidest ehitatud elamu Koosnes kahest suurest poolest: rehetoast ja rehealusest Katused roost või õlgedest Vanematel rehielamutel ei olnud korstnaid ega aknaid Suur reheahi --- rehetoa seinad olid paksult nõgised; reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti vaskkateldes toitu Põrandad savist, kivist või lihtsalt mullast Mööbel puidust Rehetoas kuivatati partel vilja Talvel külmaga toodi ka loomad inimeste hulka Suveajal tuldi rehetuppa vaid uneajaks; enamik aega oldi õues, isegi toit valmistati suveköögis Teised taluhooned Ait riiete jaoks Ait toiduainete jaoks Püstkoja sarnane suveköök Laut Saun Kooguga kaev
"Sa pead kokku koguma isamaa vabadusvõitluse ajaloo!" Mees võttis öeldu südamesse ning on praeguseks Harjumaal Lagedil pannud püsti muuseumi, mis on relvadest ja mundritest tulvil. Johannes Tõrs (62) on olnud hingelt vabadusvõitleja nii kaua, kui ta üldse mäletab. Tulirelva hoidis ta käes juba neljaaastase jõmpsikana Saaremaal. Tema kodu külje all toimus kuulus Tehumardi lahing. "Kui ümberringi hirmus tapmine käis, olin ema, vanaema, õe ja vennaga reheahjus peidus," meenutab relvakoguja esimesi kokkupuuteid sõjaga. "Hiljem said külapoisid ümbruskonnas vedelevate relvadega aastaid pauku teha, neid oli lademetes. Hea, et hing sisse jäi." 1957. aastal lõpetas Tõrs Virumaa kaevanduskooli, töötas seejärel puu ja müürsepana Kundas. Juba siis, 17aastase noormehena, suutis ta Nõukogude võimuga tülli minna
Sest jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu! 1 1 Lia Virkus "Eesti köök" (AS Ajakirjade Kirjastus, Eesti toidud Valmistusviisilt on nad lihtsad, aga maitsvad. Sageli andis toidule meeldiva omapärase maitse reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu lauale andmise viis: puukausis supp, vaagnal liha suure tükina, juurde rukkileib või puupütis, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga. Lauanõudeks: · Puust kausid, suuremad olid leeme-, kördi-ja pudrukausid. Väiksemates pakuti silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. · Piimapütid. Vahel pandi nedega lauale ka suppi või putru. · Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömiseks: Igalühel oli oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud märk.
EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru.
Talurahva toidud Kadri Kivirand EKL-4kõ Toidusse suhtumine ,,Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta" ,,Karask ajab kargama, segapuder santima" ,,Pikk leem peab pere koos" ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita" ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus" ,,Rukis on maja peremees" ,,Ega kõik päevad ole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad" Vanad söögitraditsioonid (toidukorrad) Toitu valmistati reheahjus Suvel 3 ja talvel 2 kindlat söögiaega Linnupete Õhtusööki keedeti 13 korda nädalas Leiba küpsetati kord nädalas, nädalaid ette Paremad toidud tähistasid pulmi, lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ning pühi Vanad söögitraditsioonid (nõud/anumad) Lauanõud pärnast, haavast, sanglepast Hapupiim piimapütis Kali või taar kapas või kaanega kannus Kahvleid ja lauanuge ei olnud Toitu lõigati tavalise töönoaga
Istumiseks kasutati veel puupakke ja järisid. Magamislava all oli muust ruumist võrega eraldatud kanatool (kanalaut). Vahel oli ukse läheduses teine kivi, mida nimetati "sandikiviks" ja kuhu istusid almust paluma tulnud kerjused. Neil ei olnud kombeks toas kaugemale minna. Valgust tares andis peerutuli. Peerge tõmmati kase - või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse, pilakusse, põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesandeks. Tule saamiseks hoiti reheahjus paksu tuha all süsi. Juhtus siiski tuli kustuma, käidi teisest perest tuld toomas põlema süüdatud riideräbalaga. Rehetoa õuepoolses külgseinas asus tavaliselt laud. Mehed istusid seinapoolsel pingil ja naised väljaspool. Kuna pered olid suured, siis kõik korraga söögilaua taha ei mahtunudki. Vana kombe kohaselt tüdrukud süües ei istunud. Ka teenijaspere sõi oma magamisasemel või järidel istudes, toidukauss süles
Lakke riputati õlgedest ja kõrkjatest tehtud ilustusi. Seinad kaeti linaste kangastega ja mõnel pool ka peergudest mattidega. 4.Talupere suurus ja nende toidulaud. Talupered olid enamasti suured. Peale peremehe, perenaise ja nende laste elasid talus veel sulased, tüdrukud ja muud abilised ning sugulased. Nii palju inimesi läks tarvis, et jõuda ära teha nii talu- kui mõisatööd. Suur pere vajas palju sööki. Talupoegade põhitoiduks oli rukkileib, mida perenaine suures reheahjus nädala jao valmis küpsetas. Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal
rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili oder. 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 610 pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust
a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell, kurk, kõrvits. Karaski leiva kõrvale oli naerist ja kapsast toidud, mis aitasid nälja vastu. Küpsetati reheahjus. Kapsast tehti suppi (hapukapsasupp ). XIX sajandil kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Maitseained- 17- 19 saj sool, mesi , sinep, köömned , kadakamarjad, ürdid,piparmünt, pune, majoraan, roheline sibul, till. Kausutati, suppide,vorstide(pune, majoraan), putrude valmistamisel. 3. Paastumaarjapäev- 25.märts
ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suure mast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost v õi õlgedest, hilje m lisandusid ka laastukatused. Vani matel rehielamutel polnud aknaid e ga korstnaid se et õttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. Se e lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel kül maga toodi isegi väikse mad loo mad tuppa. Põrandad olid savist, kivist v õi lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati pane ma XI X sajandi teisel poolel. M ööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, maga misase m ed, kirstud riiete hoid miseks jne. Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks,
*** ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rahetoast ja rehealusest. Katused olid valmistatud roost või õlgedest, laastukatused tulid hiljem. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid. Suure reheahju kütmisel oli tuba paksult suitsu täis. See lasti rehetoast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Rehetoa seinad olid paksult nõgised ja tahmased. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti toitu. Rehetoas kuivatati partel vilja jatalvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema 19. sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. talu ei moodustanud üksmes elumaja, vaid selle kõrval olid veel
lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale.
Niiskuse hoidmiseks kaeti linnased pealt kinni. Idanemisel tuli jälgida, et ruumis liiga soojaks ei läheks ning vajadusel ruumi tuulutada või linnasekihti kasta. Sõltuvalt tingimustest kulus odra idanemisele 6 - 8 ööpäeva. Tekkinud juurte tõttu oli vili nüüd jäänud panka ja tuli lahti hõõruda, mis oli enamasti laste tööks. Linnased kuivatati kas rehetoas parsile asetatud põhul või laudadel, reheahju peal kastides või nõrgalt köetud reheahjus. Soojal ajal võidi seda teha ka lihtsalt õues päikse käes. Väljas kuivanud linnased tuli küll hiljem pisut üle kuivatada, sest jahvatamisele minev tera pidi olema nii kuiv, et "paukus" hamba all. Jälgiti ka seda, et temperatuur ei oleks liiga kõrge. Kuivatatud linnastelt tuli eemaldada juured, milleks kas lihtsalt hõõruti teri käte vahel või kasutati erilisi abiseadmeid. Hästi kuivanud ja puhastatud linnastel säilisid pikka aega korraliku õlle saamiseks vajalikud omadused.
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka kooguga kaev. XIX sajandil muutus ka taluelamu
Kangrolikkus: Vormikultuuri teadvustamine on küll tähtis, aga mitte absoluutne. Pigem sisulised kvaliteedid, mis hakkavadki kangrolikkust märkima. Alates 1935 a kogust Sonetid peale on kangrolikkuse üks punkt ergas loodustaju natuke erispärase nurga alt sügavam paigatunnetus (elab kohtadesse sisse), palju motiive Võrumaalt. Edaspidi ka Tartu motiiv. Tunda ka legendide ainest, mütologiseerimine pole juhuslik ja Reheahjus jõuab see tipphetkeni, süveneb kokkupuude folkloori tumedama poolega (vanad majad, reheahjud jne). 1930ndate teisel poolel temaatikas palju nõidu, surnuid, morbiidne tume seltskond. 20. Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid. Eneseteraapiline funktsioon kirjeldatakse oma seisundit, proovitakse lahti seletada. Teisalt lohutada, kolmandaks osutada vastupanu. Muutus on seotud kultuuriliste
13 mõistusega vaadeldes ja elades ainuõigeks peab, vaid et kõige taga (või all) asub üks teine tõelisus, mida inimvaim alalõpmata taotab." Tunaeilset Kangrot iseloomustades kirjutab Karl Ristikivi: ,, Üks etteheiteid arbujaile oli, et nad ei olnud küllalt rahvuslikud. [ - - - ] Ometi ei leia me sel ajal ühegi teise luuletaja juures nii järjekindlalt läbi viidud rahvuslikku temaatikat kui just Kangro ,,Reheahjus". Meie iseseisvuse viimaste aastate luules on Kangro sisuliselt kõige rahvuslikum, kuigi ta jälgib rohkem Juhan Liivi kui Koidula traditsiooni." Eilse Kangro osa väliseesti kultuurielus iseloomustab hästi Harald Parrest: ,,Nii see on sündinud aastast aastasse, luuletuskogust kogusse, et Bernard Kangro täidab juba õige suurt kohta meie teadvuses ja vaimuelus, ja kui see koht oleks täitmata, siis oleksime ainult osa sellest, mis me praegu võime olla." Tänane
tainast vormitud ovaalse kujuga leivad. Need kerkisid ja küpsesid parajalt kuumas ahjus, pealispinnale moodustus krõbe koorik. Pärast ahjust välja võtmist niisutati leivakoorikut veega ja seejärel kaeti rätikuga. Selliselt küpsetati taluperes leiba kord nädalas või kord kahe nädala tagant. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6-10 pätsi, millest igaüks kaalus 2-5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Tänapäeval küpsetatakse leiba iga päev, kuid leiva valmistamisel järgitavad traditsioonid on samad, mis on kestnud läbi ajaloo ja kujunenud välja aegade jooksul. VANU USKUMUSI JA KOMBEID Leiva kui peatoiduga on läbi aegade väga austavalt ümber käidud, jõudis ta ju meie esivanemate lauale raske töö ja vaevaga
JÄTKU LEIVALE! · ÕPETAJA LOEB TEKSTI, ÕPILASED KUULAVAD JA TÄIDAVAD TÖÖLEHE. Vanast ajast peale on leivaviljana kasvatatud rukist, otra, nisu ja kaera. Kui sellest puudus kätte tuleb, aitab hädast välja perenaise osavus. Vanasti sõtkuti taigna sisse jahule lisaks aganaid, kliisid, kartuleid, kaalikaid, õunu, marju... Taignast küpsetati koldes ja reheahjus pätse, kakke ja karaskeid. Neid oli mitut sorti: rukkileib, nisuleib, odraleib, kaeraleib, õunaleib, kuremarjaleib, kartulileib, kaalikaleib, teraleib, püülileib, peenleib, kirikuleib, jõululeib, pulmaleib, odrakakk, kaerakakk, näärikakk, varrukakk, karask, sepik, sai... Enne sööma asumist sooviti kodus ja külas: "Jätku leivale!" Sellele vastati: "Jätku tarvis!"
selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Põles aga pikkamööda, siis oli aeg leib ahju panna. Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid lastele alati väikeseid pätsikesi, millesse pandi terve koorega muna otsapidi sisse. Suvel ja sügisel asetati suuri puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Niisugune leib küpses alt pruuniks ja oli väga maitsev. Reheahjus lasti leibadel küpseda kaks kuni kaks ja pool tundi. [] Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. [] Muud taimsed toidud Laialdaselt levinud läätsed jäid 19. sajandi jooksul seoses kartuli- ja aedviljakasvatuse arenguga kiiresti välja. Oa- ja hernetoitu (tavaliselt koos tanguga) söödi kindlatel tähtpäevadel: vastla-, mardi-, kadri-, tõnisepäeval, jõulude ajal ja pulmade lõpetuseks. Lõuna
Pigem ikka sisulised kvaliteedid, mis hakkavad kangrolikkust märkima. "Sonettidest" peala on kangrolikkus üks punkt ergas loodustaju ja natuke erispärase nurga alt: st kindlasti sügavamat paigatunnetust (elab kohtadesse sisse) ja väga palju motiive tuleb algusest peale ka Võrumaalt. Edaspidi kogub jõudu ka Tartu motiiv. Siin on ka mingit legendide hämarat ainest - mütologiseerimine pole juhuslik ja "Reheahjus" jõuab tipphetkeni. St ka seda, et süveneb kokkupuutepunkt folklooriga, aga just tumedama poolega. Mitte mis tahes folkloorne aines, vaid vanad majad, reheahjud jm. Seal hakkavad 1930ndate teisel poolel järjest rohkem liikuma nõiad, surnud jt - morbiidne, tume seltskond. + teemavalik on ühelt poolt teadlik, aga teiseltpoolt rõhutab Kangro ise, et ta on unenäokirjutaja ja eks ta on sellest rääkinud uskumatuid asju, kuidas ta on treeninud unenägude nägemise välja * B
annaabi.ee 
