Johannes Tõrs (0)

Johannes Tõrs
Neljateistkümne aasta eest kuulis käsitööline Johannes Tõrs unes häält, mis ütles: “Sa pead kokku koguma isamaa vabadusvõitluse ajaloo!” Mees võttis öeldu südamesse ning on praeguseks Harjumaal Lagedil pannud püsti muuseumi, mis on relvadest ja mundritest tulvil.
Johannes Tõrs (62) on olnud hingelt vabadusvõitleja nii kaua, kui ta üldse mäletab. Tulirelva hoidis ta käes juba nelja-aastase jõmpsikana Saaremaal. Tema kodu külje all toimus kuulus Tehumardi lahing. “Kui ümberringi hirmus tapmine käis, olin ema, vanaema, õe ja vennaga reheahjus peidus,” meenutab relvakoguja esimesi kokkupuuteid sõjaga. “Hiljem said külapoisid ümbruskonnas vedelevate relvadega aastaid pauku teha, neid oli lademetes. Hea, et hing sisse jäi.”
1957. aastal lõpetas Tõrs Virumaa kaevanduskooli, töötas seejärel puu- ja müürsepana Kundas. Juba siis, 17aastase noormehena, suutis ta Nõukogude võimuga tülli minna. “Kuna palka korralikult ei makstud, korraldasime poistega streigi,” räägib Tõrs. “Panime rinda sildid “Tööd ja leiba”, marssisime mööda linnatänavaid ja laulsime: “Jää vabaks, Eesti meri!” Õiglusenõudjad võeti kinni. Kõigepealt viidi nad Rakvere julgeolekusse, seejärel Tallinna Pagari tänavale. Sõber pandi viieks aastaks trellide taha, Tõrs sai üle noatera vabaks. Aga märk jäi külge. Läbi pika kadalipu õnnestus tal merekooli pääseda, see ära lõpetada ning ka mitmed aastad merd sõita. 1979ndal astusid aga laeva kaks kaabuga meest ja teatasid, et rahvavaenlasel pole merele asja. Aastaid tegi Tõrs restaureerimistöid, valmistas värvilisi aknaid ja kroonlühtreid.
“1988. aasta 20. oktoobril kell 5 hommikul sain nägemuse, et pean rajama Eesti vabadusvõitluse muuseumi,” meenutab Tõrs. “Ja just siia Lagedile, Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarele .” Lagedil asub saar, kus Nõukogude okupatsioon kestis kaks aastat vähem kui Eesti riigis. Enne Teist maailmasõda asus sellel saarel president Konstantin Pätsi noorema venna Voldemar Pätsi talu. Ajahammas oli maja kõvasti purenud: võsa ja nõgesedkasvasid põrandast välja. Suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud. Et muuseumiideele tuge leida, hakkas ilmutust näinud mees võimu- ja rahameeste uksi kulutama, raha teenimiseks sigu kasvatama. Eksponaate otsis ta ajalehtede kaudu, samuti metsas uidates ja veekogudesse sukeldudes.
1989. aasta 1. juulil sai muuseumihoone nurgakivi. “Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks,” mäletab Tõrs. “See saar on kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik.” Ametlikult avas vabadusvõitluse muuseum uksed 1994. aastal. Selle juurde pääseb üle valvetorniga rippsilla. Maja ees ilutsevad kahurid ja tankid , näiteks Teise maailmasõja aegne Soomest pärit õhutõrjekahur, naabruses asuvast järvest välja tõmmatud raketivanker, Vene luuremasin, Vene sillatank ning 70 sõdurit mahutav soomusmasin, mis liigub nii maal kui vees ning millega saab sadamaid süvendada. Majas leidub püsse, kiivreid , medaleid-ordeneid ning Pagari tänava keldrist toodud rauast piinatool. Raamatud-voldikud on laotatud Kadrioru lossist pärit musta värvi presidendi-ametilauale. Tõrsi kätte sattus see laud tükkidena.
Tõrs ei söanda oma saarelt päevakski lahkuda. Nelja aasta eest üritasid kolm meest talle jõuga “katust pakkuda”. Aga edutult. Nüüd kavatseb Tõrs saarele ka muinaslinnuse ehitada, palgid tahab ta tuua kodukandist Saaremaalt. Tõrsi plaanid ulatuvad veel kaugemale. Ta kavatseb teha viikingilaeva, sepikoja, tuuliku ja lasketiiru. Jõele tahab ta oma elektrijaama püsti panna. Maja ees konutavatel tankidel kavatseb ta aga mootori mürisema ja rattad veerema ajada. Muuseumi looja abikaasale Tiiu Tõrsile, poeg Hannesele ja tütar Triinule pereisa pöörased plaanid meeldivad. Triinu on innukas klaverimängija. Kodus harjutab ta kunagi president Pätsile kuulunud klaveril .