Leidsid 19 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Referaat: Viiul". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
viiul, kõla, keelpill, populaarsem, polka, roop, tiitelleht, viiulit, poognaga, soolopill, minevikku, tunti, eelkäijaid, maarahva, tõrjuma, tantsude, kadrill, galopp, valss, osteti, rahvamuusika, ülaosa, kaane, kujulist, kaelal, sõrmlaud, sadul, vioola, altviiul, tselloViiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul on keelpill, mida mängitakse poognaga üle keelte tõmmates, harvemini sõrmitsedes. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega vajutades keeltele. Viiulil on 4 keelt. Viiul on üks enim kasutatav soolopill, mis on poogenkeelpillidest kõige väiksem (60 cm) ning heledakõlaga. Viiulil on väga lai ja tundlik tämbriskaala:
Viimsi Keskkool VIIUL referaat Õpilane: Anna-Mari Ausa Juhendaja: Kätlin Puhmaste Tallinn 2011 SISUKORD 1) Viiul a) Viiuli ajalugu b)Viiuli ehitus 2) Kasutatud kirjandus VIIULI AJALUGU Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline
See on viiul. Ta on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava
Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem. Viiulit nimetatakse ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude mängimiseks sobis viiul paremini. Need tantsud olid kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Viiulit õppisid koolmeistrid mängima seminaris või kihelkonnakoolis. Rahvapillimehed valmistasid sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit
(Kool) Hele Koppel 8t klass Viiul loovtöö Juhendaja: Urve Allika Rakvere 2013 SISUKORD Sissejuhatus...................................................................3 1. Viiul........................................................................4 1.1 Viiuli ajalugu...........................................................4 1.2 Viiuli ehitus.............................................................6 1.3 Viiuli mängutehnikad...................................................7 Kokkuvõte.....................................................................8 Kastutatud allikad...........................................................9
Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks.
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused.Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Viiuli ajalugu on pikk ja keeruline. Sellelaadilist pilli nimetusega rebab tundsid juba vanad araablased. Meie viiuli kauged esivanemad on ka varasel keskajal kasutatud poognaga mängitavad instrumendid krotta ja trumseit. 13. sajandil oli poognaga mängitavate pillide hulk Euroopa maades võrdlemisi mitmekesine. Viiulitüüpi pillidel oli ka palju erinevaid nimetusi: Prantsusmaal - crout, rote, vielle, gigue, violon; Itaalias - ribeca, ribeba, viola, guigua, violino jne. 15.-16. sajandil said populaarseks poogenpillid vioolad, mida võib jagada kahte suurde rühma: 1) põlv-vioolad (viola da gamba) ja 2) õlg-vioolad (viola da braccio). 16.-17
RAHVAPILLID Koostaja : Juhendaja : SISUKORD : Sissejuhatus...................................................................................3 Parmupill, sarvepill, vilepill, viiul................................................ 4 Kannel, torupill, moldpill..............................................................5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid
rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini.
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flazoletid, arpedzod, glissandod.Kandle kõla on metalsem, kandvam, harfil pehmem. Kõlaliselt on kandlele võibolla kõige lähemal keskaegne psalteerium või saksaaustria tsitter. Keeled asetsevad kandlel kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on "valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enamvähem samal tasemel. Keeled on metallist. Dünaamiline skaala Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui
("duurideks") koondatud * saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) - ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Levis Eestis 19. sajandi lõpus. Võimaldab mängida saadet. * Omaette kandletüübi moodustab kromaatiline kannel. Pillimeister Väino Maala poolt 1950. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pillil asetsevad keeled kromaatiliselt ja see võimaldab sellel mängida igasugust muusikat. Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad
mandoliini, balalaikat ja bandzot- mängitakse sõrmedega. Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellisedpillid on mandora ja rebekk, Viiul Viiul on keelpill, mis koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud ja kõlakasti keskel roop, mis hoiab keelehoidja külge kinnituvat nelja keelt. Viiulit mängitakse poognaga, harva ka sõrmitsedes (pizzicato). Viiuleid hakati valmistama 16. sajandi keskpaiku Itaalias, paljud silmapaistvad heliloojad, sealhulgas Vivaldi, Bach ja Beethoven, on loonud viiulikontserte.
sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. Koosmängu hakati Eestis samuti laiemalt harrastama uuema muusika leviku tõttu. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood)
Varakristluse ajal asendus see Kristuse ja lambakarja pildiga, mis tähendas ,,head karjast". Keskaja lüüra oli 6 keelega, mis oli 5 7 sajandil Põhja-Euroopas peamine muusikariist. Nende pikkus oli 40 80 cm. Pilli häälestati häälestuspulkade abil, varem oli selle jaoks rõngad ja vardad. Lüürat hoiti mängija ees põlvedel ja keeli mängiti plektroniga. Plektroniga mängitava lüüra asemel tuli 11. sajandil 4-keelne poognaga mängitav lüüra nimega rotte. Mõnes Aafrika osas (Etioopias, Sudaanis, keenias, Zairis) mängitakse lüürat tänapäevani. Keenias, kus lüürat peetakse tervendavaksrituaalseks esemeks, mängitakse seda pulmades. Lauto Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. Varaseim primitiivne lauto moodi kahe või kolme keelega muusikariista kujutis on leitud 1600 (17 sajandil) eKr valmistatud keraamilisel plaadil, mis asub nüüd bagdadi muuseumis. Muusikariist jõudis peagi Egiptusesse
Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luua ehk varieerida. Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks. 2.2.Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Tänapäeval
ERA – Eesti Riigiarhiiv IASJ – International Association of Schools of Jazz PBLM – Punalipulise Balti Laevastiku Maja RR – Rahvusraamatukogu SMF – Saaremaa Muuseum/Arhiivraamatukogu TMM – Teatri- ja Muusikamuuseum TÜAM – Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum VM – Viljandi Muuseum Kuna käesolevas uurimuses on vaja sageli käsitleda orkestrite koosseise, on operatiivsuse ja ülevaatlikkuse huvides neil puhkudel üldjuhul kasutatud alljärgnevat lühendite süsteemi: Keelpillid: v – viiul, cel – tšello, kb – kontrabass, k – kitarr, bž – bändžo Puhkpillid: fl – flööt, cl – klarnet, s – saksofon (kasutatud mitmuse tähenduses, või juhul, kui ei teata täpselt, millist pilli isik mängis), ss – sopransaksofon, as – altsaksofon, ts – tenorsaksofon, bs – baritonsaksofon, tr – trompet, trb – tromboon, sph – susafon, tb – tuuba Löökpillid: dr – trummid, vib – vibrafon Klahvpillid: kl – klaver, ak – akordion vok – laul
Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
