Viiul (0)

Viiul
Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem . Viiulit nimetatakse ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused.
Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude mängimiseks sobis viiul paremini. Need tantsud olid kadrill, polka , reinlender, galopp , polkamasurka, valss jt.Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel.
Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Viiulit õppisid koolmeistrid mängima seminaris või kihelkonnakoolis. Rahvapillimehed valmistasid sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit rahvapäraselt – improviseerides ja lahtisi keeli kaasa tõmmates. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng –kaks viiulit ja kannel. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda.
Tänapäeval on viiul rahvamuusika mängimisel üks populaarseimaid pille. Rahvapärast viiulimängu õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika - ja huvikoolides ning kõrgkoolis.
Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku . Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopassejõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki (''rebec'', Pärsias rabab või rebab). Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid , kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Antonio Stradivari loodud mudel on olnud eeskujuks valdavale enamusele pärast teda valmistatud viiulitele.