Kannel Kannel on muusikainstrument, mis kuulub näppekeelpillide hulka. Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad, näiteks:soomlased, karjalased, marid, udmurdid, lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill. Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flazoletid, arpedzod
Eesti rahvamuusika rahvapillid rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill); rahvalikud pillid rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva. N: pajupill, vilepill, putkepill, savipiilud. 2) klarneti tüüpi puhkpillid heli tekitab õhu toimel võnkuma pandud keeleke N: kõrrepill ja roopill
,,Mets neidude vahel" (lüüriline laul Karksist) Uuemad rahvalaulud: ,,Mu viimne laev" (Saaremaalt Pöidest) ,,Pimedal ööl tulen" (Karksist) ,,Transval, Transvaal, mu kodumaa" (Setumaalt) 2. RAHVAPILLID JA PILLIMUUSIKA Eesti rahvapillid on maarahva traditsioonis levinud pillid, mida enamasti valmistati kodus. Muistsed kohaliku päritoluga pillid: kannel, vilepillid, samuti naaberrahvastelt pärit ja siin kodunenud muusikariistad: viiul, lõõtspill. Kõrvuti viisipillidega mängiti ka rütmipille, milleks sobisid käepärased tarbeesemed ja tööriistad: luuavars, pink, saag. Samuti tunti ja kasutati kehapille: plaksutati käsi, trambiti jalgu, punnis põskedele sõrmedega nipsutades mängiti põsepilli. Mängiti tavaliselt üksi. Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. sajandil, kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehääli võimaldavad pillid viiul, külakannel ja lõõtspill.
kogumit korratakse muudetud kujul. *Järjesta naishääled, alusta kõrgeimas tessituuris kõlavast: Alt, mezzosopran, kontraalt, sopran, koloratuursopran Koloratuursopran, sopran, metsosopran, alt, kontraalt *Järjesta meeshääled, alustades kõige madalamas tessituris kõlavast : Bass, kontratenor, bariton, tenor, oktavist Bass, bariton, kontratenor, tenor, oktavist *Loetle orkestripille: Keelpillid (5)- viiul, vioola, kontrabass, tsello, harf Puupuhkpillid (4+1) klarnet, oboe, fagott, flööt, pikoloflööt, kontrafagott Vaskpuhkpillid (4)- trompet, kornet, metsasarv, tromboon Löökpillid (7)- timpanid, kellamäng, vibrafon, ksülofon, tamburiin, dzembe, suur trumm Nimeta klahvpille (5)- klaver, klavessiin, orel, harmoonium, süntesaator 20. sajandi I poole muusikast 1. Nimeta 20. saj muusikale iseloomulikke jooni.(10) 20.saj
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus. Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm. Pärimuse all mõeldakse järjepidevat vaimset kultuuri. Pärimuse hulka kuuluvad teadmised, uskumused ja kogemused ning nende avaldumine vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja
___T_ Variatsioonid Koosneb teemast ja Enamasti kõik, sageli ,,Teema selle teisenditest kasutatakse jazz'i variatsioonidega" A mängides A1 A2 A3 A4 Keelpillikvartett- Sonaaditsükli alusel I viiul, II viiul, altviiul Väga palju teoseid loodud teos neljale ehk vioola ja tsello selle zanri rajajalt keelpillile: Joseph Haydn'ilt *T- teema ja selle jätk
Viiulist enesest Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiuli ehitus Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff") Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad Roop ja sadul kannavad pillikeeli Viiuli ehitus Muusikavalikuid http://www.youtube.com/watch?v=e uOu89d3npA http://www.youtube.com/watch?v=o OSIAKbXzE8 Tänan kuulamast!
Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist. Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati sellele lisama saate mängimiseks bassikeeli. Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Eesti külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20
Kõik kommentaarid