Referaat Sigmund Freud (7)

Valisin oma referaadi teemaks Sigmund Freudi, kuulsa XX sajandi psühhiaatri ja tema isiksusteooriad, kuna teadsin Freud ´ist väga vähe, ning tema loodud isiksusteooriate teema jäi mulle selle aasta psühholoogiakursuselt kõige paremini meelde. Referaat räägibki peamiselt Freud´i isiksusteooriatest, mis küll tema ajal just eriti populaarseteks ei osutunud, kuid mis on vägagi palju mõjutanud ning muutnud XX sajandi inimeste arusaamu inimpsühholoogiasse.
Viini psühhiaater Sigmund Freud ( 1856 -1939) avaldas lugematul hulgal artikleid, brošüüre ja raamatuid. Noore arstina pani ta tähele, et paljude hingeliste, aga ka ihuliste hädade algpõhjus - eriti naiste puhul! on selles, et inimene surub endas alla seksuaalseid impulsse. Vanemad kolleegid möönsid, et teavad seda, kuid pidasid sellest rääkimist noore mehe naiivsuseks - pole ju sünnis niisugustest asjadest rääkida. Freud leidis, et tervis on siiski tähtsam kui kivinenud moraalinormid ja tal õnnestus pilgete ja laimu kiuste luua uus inimesekäsitlus, mis on väga paljus mõjutanud kogu XX sajandi kultuuri. Tollasele seltskonnale oli pöörasus seegi Freudi väide, et inimese üheks peamiseks tegutsemisajendiks on libido (sugutung) ja et selles pole midagi halba. Ligilähedaselt niisugune suhtumine oli juba ammustest aegadest valitsenud Indias ja Hiinas - neis Idamaades ei tajuta seksuaalsust millegi patuse, vänge ja ohtlikuna, vaid jumaliku väe avaldusena. Pole siis ime, et Freudi õpilased Jung ja Fromm uurisid innukalt Ida kultuuri.
Freud lõi kolmetasandilise kujutluse inimisiksusest, mis käibib isiksusteoorias tänapäevani. Kõige madalama tasandi nimetas ta id'iks. Suupärasemalt kutsutakse seda alateadvuseks. See on inimisiksuse "loomalik" osa, milles tegutsevad niisugused tungid, millest meil endil pole sageli kuigi palju aimu. Siiski on võimalik alateadvustki tundma õppida, näiteks nii, et püütakse lahti mõtestada oma unenägusid ja lapsepõlvemälestusi. Sellega tegelebki Freudi rajatud psühhoanalüüs. Alateadvus järgib naudinguprintsiipi - seda, mida himustab, tahab ta silmapilk omada.
Keskse osa inimisiksuselt moodustab ego. See on teadvuslik tasand, millel arutleme ja mõtleme, sageli üpriski arukalt. Siin toimib reaalsusprintsiip : olgu küll, et tahan kohe ja praegu, aga nii võin veel kõik ara rikkuda... hoopis tõenäolisemalt jõuan sihile siis, kui suudan hetkel oma soove talitseda... Ego on seega alateadvuse kontrollija ja vaoshoidja.
Kolmas tasand on superego , see on kujunenud vanemate käskudest ja keeldudest, millest on arenenud meie enesekontroll. Superego kaks alasüsteemi on süüme (karistab meid, kui teeme midagi halba) ja ego-ideaal ( laseb meil endi üle uhkust tunda, kui saadame korda midagi head). Ka igasugune rollikäitumine kuulub superego valdkonda. Kui superego on tugevalt arenenud, võib inimene samastudagi mingi rolliga, mida ta täidab. Teame ju inimesi, kes on ainult ametnikud või ainult emad...
Kõige terviklikum ja loovam on inimene muidugi siis, kui ta isiksuse kolme osa vahel valitseb harmoonia . Need kolm osa on olemas kõigil. Ei saa tõsiselt võtta ühe daami kinnitust: "Minul alateadvust ei olegi!".Enda kohta on Freud öelnud: "Kui mul on otsustada midagi vähemtähtsat, kaalutlen hoolikalt kõiki poolt- ja vastuargumente, tõeliselt olulistes asjades aga - nagu abikaasa või elukutse valik - peab otsustav hääl tulema alateadvusest. Meie isikliku elu määravais küsimustes juhtigu meid meie loomuse sügavamad vajadused."Kui oleme otsustanud midagi "jõuga" oma mõttemaailmast välja heita, võime kindlad olla, et need asjad elavad edasi meie alateadvuses ja tulevad varem või hiljem sealt esile suure jõuga - teeme endalegi ootamatult mingeid rumalusi, käitume nii, et pärast on piinlik... Tõkestatud soovidest, aga ka muudest arenguhäiretest tekivad kompleksid . Ühel on neid rohkem, teisel vähem. Kompleksid takistavad meie elu loomulikku ja sujuvat kulgu , pärsivad loovust , ei lase meil areneda. Kompleksi keskmeks on kompleksituum, mis hakkab ümbrusest koguma ainult temaga seotud teavet. Kui kellelgi on ema- kompleks , mis sageli tekib sellest, et ema on olnud liiga hoolitsev või ülevalitsev, viib selline inimene jutu ikka emale, vestluses ütleb mõnigi kord "naine" asemel "ema", loeb raamatuid ja vaatab filme, milles on suur osatähtsus emal, ta lemmikraamatuks võib olla Gorki "Ema", armuelus eelistab ta endast vanemaid naisi. Kompleks võib käituda kui iseseisev isiksus, kujundades oma vaimuelu . Üks lihtne katse komplekside väljaselgitamiseks on selline, et loetakse juhuslikke sõnu ja palutakse katsealusel vastata alati esimese pähetuleva juhusliku sõnaga. Kui vastus mõnele sõnale viibib, annab see tunnistust, et öeldud sõna on seotud katseisiku mõne kompleksiga. Õnneks on nii, et kui inimene saab ise teadlikuks oma kompleksidest, siis ainuüksi juba sellest nende komplekside jõud ka suurel määral raugeb. Nõnda siis püüavadki psühhoanalüütikud aidata inimestel oma kompleksidest teadlikuks saada. Selleks paluvad nad klientidel meenutada meeldejäänumaid unenägusid ja lapsepõlvemälestusi.
Freudi järgi kujuneb inimisiksus üsna täielikult välja juba 3-5 eluaastaks, hiljem on raske midagi muuta. Seega on siis eriline tähtsus lapsepõlve-elamustel. Palju sõltub näiteks niisugusest proosalisest asjast nagu potil käima harjutamine . Kui ema teeb seda liiga rangelt ja liiga varakult, kasvab ta lapsest pedantne inimene, kuid ka vastupidine äärmus pole kiita - sel juhul saab lapsest hiljem küll ehk loov ja spontaanne isiksus, kuid võib ka juhtuda, et lohakas ja distsiplineerimatu lagastaja.Oma kaasaegseid šokeeris Freud ka oma vaadetega väikelapse seksuaalsusest. Seni oli arvatud, et vähemalt lapsed on ses suhtes ingellikult "puhtad". Freudi järgi on imikul kogu keha erootiliselt erutuv, alles hiljem taandub see nauding üksnes suguelundeisse. Esimest eluaastat nimetab Freud oraalseks (suiseks) staadiumiks, mis omakorda jaguneb kaheks, oraal-passiivseks (kui hambaid veel pole) ja oraal-agressiivseks (kui on juba väikesed kikud väljas ning laps hakkab hammustama ja purema). Inimese areng võib ühes või teises staadiumis mingil määral takerduda, peatuda - inimene, kellega see on juhtunud oraal-passiivses staadiumis, armastab hilisemas elus väga suitsetada, närimiskummi nätsutada, suudelda , tihti kannatab ta liigsöömise käes. Kui areng on jäänud pidama oraal-agressiivsesse staadiumi, on need inimesed aga hammustavalt sarkastilised ja küünilised. Selliseid ideid puistas Freud kui küllusesarvest. Osa neist on jäänud vaid huvitavateks mõteteks, osa on kinnitust leidnud.
( http://www.parnu.ee/raulpage/koolitus/isiksus.html )
Leian, et teema jaoks materjali otsides sain palju targemaks. Freud oli tolle aja kohta väga uuenduslike ideedega. Paljudele sel ajal inimpsühholoogiaga tegelejatele ehk isegi liiga uuenduslike. Võib-olla oli sarnaseid teooriaid loodud juba varemgi, kuid Freud oli esimene, kes need ka välja tõi. Siiski on tema loodud teooriatel ka tänapäeva maailmas väga suur roll. XX sajandil muutsid need suhtumist inimesse, see muutus vabamaks ja reaalsemaks. See mõju kestab tänapäevani. Usun, et kui Freud poleks julenud oma teooriatega avalikkuse ette tulla, elaksime hetkel hoopis teistsuguses maailmas.
Sigmund Freud ja tema isiksusteooriad
Referaat psühholoogiast