Arvo Pärt (2)

Arvo Pärt (11.09.1935 Paide) 
Rahvusvaheliselt tuntuim eesti helilooja kogu maailmas. Alustanud 1960. aastatel väga edukalt avangardistlikus helikeeles, jõudis ta 1970. aastatel talle ainuomaste väljendusvahendite juurde.
Eestis
Arvo Pärt on sündinud 1935. aastal Paides, üles kasvanud aga Rakveres , kus õppis muusikakoolis klaverit . Juba kooliajal tegeles ta ka heliloominguga.
Aastatel 1954-1957 õppis Pärt Tallinna muusikakoolis muusikateooriat. Sel ajal oli tema kompositsiooniõppejõuks temast kõigest viis aastat vanem Veljo Tormis . 1963. aastal lõpetas Pärt Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi. Aastatel 1958-1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios.
Eestis sai Pärdi muusika kiiresti tuntuks , nii näiteks võttis konservatooriumi professor , pianist Bruno Lukk II kursuse tudengi klaverile kirjutatud kaks sonatiini ja "Partiita" (1958- 1959 ) kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki - kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba ka väljaspool Eestit heliloojana tuntud. Aastal 1962 saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja oratoorium "Maailma samm" esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" (1960) mängiti peagi pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete pärast teravalt kritiseeriti - esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist tehnikat . 1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil "Varssavi sügis", mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala "Perpetuum mobile" (1963), eesti avangardse muusika tähtteos (pühendatud Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontserdilavadele).
Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks , ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil esiettekandele tuli Pärdi " Credo ". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu. Tükiks ajaks jäi vaikima ka kriisi jõudnud helilooja. Algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt süvenes muuhulgas keskaja muusikasse. Aastal 1976 tuli ta aga välja täiesti uues helikeeles teostega - selles oma leiutatud nn tintinnabuli-stiilis kirjutab Pärt tänini.
Heliloojad => Arvo Pärt / Elust
Saksamaal
1980. aasta jaanuaris emigreerus Arvo Pärt Nõukogude Liidust , kus tema töötamine oli ideoloogilistel põhjustel muudetud võimatuks. Esmalt läks ta koos perekonnaga Viini, 1982. aastast alates elab ta aga Berliinis. Pärdi muusika ettekanded Nõukogude Liidus keelati, suur osa tema hilisematest teostest kuulus vaimuliku vokaalmuusika valdkonda, mis oli tervikuna põlu all.
Pärdi esimesed tintinnabuli-stiilis lood olid maailmas tuntuks saanud tänu mitmele Nõukogude Liidust pärit tippinterpreedile (viiuldajad Gidon Kremer, Tatjana Grindenko, dirigent Gennadi Roždestvenski jt). Tõelise läbimurde tegi Pärdi muusika tänu muusikaprodutsendile ja plaadifirma ECM omanikule Manfred Eicherile, kes hakkas välja andma Pärdi muusika ülimenukaid salvestusi. Väga oluline on olnud Pärdile ka kauaaegne koostöö maailma ühe tuntuima vokaalansambliga The Hilliard Ensemble, (mille omaaegne juht Paul Hillier töötab aastast 2001 Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendina). Eesti dirigentidest on Pärdi esitajana hinnatuim Tõnu Kaljuste .
Pärdi teoste menu on maailmas võrreldav lausa popmuusika omaga . Nii näiteks püsis tema "Te Deum" (1984/1992) 1993. aastal muusikaajakirja Billboard klassikalise muusika edetabelis tervelt 50 nädalat. Korduvalt on plaadid Pärdi muusikaga olnud Grammy-auhinna nominentide hulgas. Mõnel pool, eriti Ameerika Ühendriikides, on temast saanud lausa kultushelilooja. USA-s on ta üks mängitavamaid nüüdisheliloojaid üldse. Esimese eestlasena on ta pälvinud USA kunstimaailma kõrgeima tunnustuse - Ameerika Kunstide Akadeemia (American Academy of Arts and Letters ) auliikme nimetuse (1996). Arvo Pärt on samuti Eesti Muusikaakadeemia, Tartu, Sydney ja Durhami ülikoolide audoktor ning Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia ja Belgia Kuningliku Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige.
Helilooja-modernist
1968. aastani oli Pärt eeskätt instrumentaalhelilooja. Tema loomingutee algus oli sarnane kogu tolleaegse eesti noore heliloojate põlvkonna omaga: esmalt sündisid mõned neoklassitsistlikud teosed (Pärdil kaks sonatiini ja "Partiita" klaverile, 1958-1959). Edasi ilmnes aga, et Pärt oli kõige varmam 20. sajandi (siin seni keelatud) väljendusvahendeid kasutusele võtma. Näiteks on tema orkestriteos "Nekroloog" (1960) esimene dodekafooniline teos eesti muusikas.
Tema tollaste teoste kujundid olid eredad ja meeldejäävad, teoste ehitus kuulamisel kergesti jälgitav, muusika väga mõjuv. Eriti haaravad on teosed, kus Pärt on kasutanud lõiguti varasemate aegade muusikat. Näiteks kolmeosaline "Collage B-A-C-H" (1964), mille keskmises osas vahelduvad Bachi ja Pärdi muusika lõigud. Kui Bachi muusika on aeglane, rahulik ja ilus, siis Pärdi muusika jätkab samas rütmis ja tempos , kuid kriipivate klastritena. Tekkiv kontrast on väga suur.
Sarnasele kontrastile ehitas Pärt üles mitmed oma teosed. Neis kõigis on mineviku muusika lõigud justkui puhtuse ja rahu kehastused, nagu tšellokontserdi (1966) terve II osa. Viimane ja ühtlasi kõige võimsam Pärdi sedalaadi teostest on ladinakeelse tekstiga "Credo" (1968), milles on tsiteeritud Bachi prelüüdi C- duur .