viimaselt kihilt ja tugevate oksüdeerijate puhul ka eelviimaselt kihilt . 12. Miks on delemendid omadustelt sarnased ? Kõigil on väliskihil ühepalju elektrone, eelviimase kihi elektronid mõjutavad omadusi vähem . 13. Milliste mittemetallidega reageerivad metallid ja mis saadakse ? · hapnik oksiid / peroksiid / hüperoksiid · halogeen halogeenid ( F2 , O2 , Br2 , I2 ) · väävel sulfiidid ( persulfiid ) 14. Mis on nendes reaktsioonides redutseerijaks / oksüdeerijaks ja mis nendega juhtub reaktsiooni käigus ? Redutseerijaks metalliaatomid Oksüdeerijaks mittemetalli aatomid Reaktsiooni käigus loovutavad ja võtavad juurde elektrone . 15. Mis on redoksreaktsioon ja millel põhineb selle tasakaalustamine ? Redoksreaktsioon ühinemisreaktsioon . Toimub elektronide üleminek ühelt elemendilt teisele . Tasakaalustamine põhineb loovutatud ja juurde võetud elektronide võrdsustamises . 16
Metallide keemilised omadused ja saamise viisid Katse 1: oksiidi saamine 2Mg + O2 tº 2MgO Pannes kõrgel temperatuuril magneesiumi (hall) reageerima hapnikuga, on saaduseks valge magneesiumoksiid. Tegemist on redoksreaktsiooniga, kus redutseerijaks on magneesium, saades laenguks II ning oksüdeerijaks hapnik, saades laengu II. Katse 2: soola saamine Fe + S FeS + Q (soojus) Pannes raua (hall) reageerima väävliga (kollane), tekib sool raud(II)oksiid ning eraldub soojus. Seega on reaktsioon eksotermiline. Tegemist on redoksreaktsiooniga, kus redutseerijaks on raud, saades laenguks II ning oksüdeerijaks väävel, saades laenguks II. Katse 3: soola ja happe vaheline reaktsioon FeS + H2SO4 FeSO4 + H2S
See on süsiniku allotroopia! (Sama element esieb mitme erineva lihtainena) Liitainetes: Co2 süsihappegaas Co vingugaas H2O + Co2 --- H2Co3 süsihape Ca(HCo3)2 vee karedus CaCo3 erinevad karbonaadid Näiteks: marmor, katlakivi, paekivi, kriit Kõik orgaanilsed ühendid on süsinikuühendid!!! C + O2 --- Co2 Redutseerijaks süsinik C ja Co redutseerivaid omadusi kasutatakse metallurgias metallide tootmiseks.
........ . Vastupidiselt metallidele .................... nad keemilistes reaktsioonides elektrone. Selle tulemusena tekivad neist .................... laenguga ioonid. 6. Määra elementide oksüdatsiooniaste ning kirjuta välja elektronvõrrandid nende elementide kohta, mille oksüdatsiooniaste muutus. Leia oksüdeerija ja redutseerija. a) 2Na + Br 2 2NaBr Elektronvõrrandid: .................................... ; .................................. Oksüdeerijaks on: ..................... Redutseerijaks on: .................... b) C + 2KNO 3 CO 2 + 2KNO 2 Elektronvõrrandid: ................................... ; ................................... Oksüdeerijaks on: .................... Redutseerijaks on: ................... 3 c) 3PbS + 8HNO 3 3PbSO 4 + 8NO + 4H 2 O Elektronvõrrandid: ................................... ; ................................... Oksüdeerijaks on: .................... Redutseerijaks on: .......
0,1M soolhape, 0,1M väävelhape, tsingi- ja alumiiniumigraanulid, vasktraat, vask(II)sulfaadi lahus, vask(II)kloriidi lahus, raud(II)sulfaadi lahus, kaaliumheksatsüanoferraat(III) lahus, tsingitud raudplekk, tinatatud raudplekk, rauast kirjaklambrid, tahke NaCl, urotropiin. Katsed 1. Galvaanipaari moodustamine 1.1. Tsingigraanul asetada tsentrifuugiklaasi ning valada peale soolhappelahust. Kirjutada reaktsioonivõrrand. Milline aine on oksüdeerijaks, milline redutseerijaks? Oksüdeerijaks on H: Redutseerijaks on Zn: Järgnevalt panna samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappe lahusesse) vasktraat nii, et ta ei puutuks kokku tsingiga. Jälgida, kas vase pinnalt eraldub vesinikku. Põhjendada, miks vask ei reageeri lahjendatud soolhappega. Vasktraadi lisamisel ei eraldu vase pinnalt vesinikku. Vask ei reageeri lahjendatud soolhappega, sest ta ei suuda sealt välja tõrjuda vesinikku
Redoksreaktsioonid Suure osa keemiliste reaktsioonide käigus siirduvad elektronid ühelt elemendilt teisele. Selle tulemusena muutuvad ainete koostisse kuuluvate elementide oksüdatsiooniastmed. Kui üks element loovutab elektrone, siis teine liidab need ning lõppkokkuvõttes võrdub äraantud elektronide arv omastatud elektronide arvuga. Elektrone loovutavat elementi nimetatakse redutseerijaks. Elektronide äraandmisega redutseerija oksüdeerub ning elemendi laeng muutub positiivses suunas. Kõrvaloleval pildil on näha, kuidas oksüdeerub liitiumi aatom. Elektrone omastavat elementi nimetatakse oksüdeerijaks. Elektronide liitmisega oksüdeerija redutseerub ning elemendi laeng muutub negatiivses suunas. Keemilist reaktsiooni, mille käigus muutuvad elementide oksüdatsiooniastmed, nimetatakse redoksreaktsiooniks.
0,1M soolhape, 0,1M väävelhape, tsingi- ja alumiiniumigraanulid, vasktraat, vask(II)sulfaadi lahus, vask(II)kloriidi lahus, raud(II)sulfaadi lahus, kaaliumheksatsüanoferraat(III) lahus, tsingitud raudplekk, tinatatud raudplekk, rauast kirjaklambrid, tahke NaCl, urotropiin. Katsed 1. Galvaanipaari moodustamine 1.1.Tsingigraanul asetada tsentrifuugiklaasi ning valada peale soolhappelahust. Kirjutada reaktsioonivõrrand. Milline aine on oksüdeerijaks, milline redutseerijaks? Zn+2 HCl ZnCl 2 + H 2 -¿ H 2 Oksüdeerijaks on H: +¿+2 e ¿ 2 H¿ 2+ ¿ ¿ Redutseerijaks on Zn: -¿ Zn Zn 2 e ¿ Järgnevalt panna samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappe lahusesse) vasktraat nii, et ta ei puutuks kokku tsingiga. Jälgida, kas vase pinnalt eraldub vesinikku
REDOKSPROTSESSID Oksüdeerumine on elektronide loovutamise protsess (o-a suureneb) Oksüdeerija on element, mis liidab elektrone (o-a väheneb) Redutseerumine on elektronide liitmise protsess (o-a väheneb) Redutseerija on element, mis loovutab elektrone (o-a suureneb) Lihtainete oksüdatsiooniaste on 0. Liitainetes on kõigi aatomite oksüdatsiooniastmete summa 0. Ioonides on kõigi aatomite o-a summa on võrdne iooni laenguga. Metallide tootmisel on üheks olulisemaks redutseerijaks. Hapnik, süsinik. Lämmastikhappe (HNO₃) ja konsentreeritud väävelhappe (H₂SO₄) korral oksüdeerujaks happeanioon ning H₂ ei eraldu. Korrodeerub aktiivsem. Korrosioon on metalli hävimine ümbritseva keskkonna mõjul. Keemiline korrosioon seisneb metallide otseses reageerimises ümbritsevas keskkonnas oleva ainega. (O₂) Kuivades gaasides kõrgel temp. Elektrokeemiline korrosioon toimub metalli pinnal olevas elektrolüüdi lahuses. Neutraalses keskkonnas on o-ja õhuhapnik.
vähemaktiivse metalli pinnal toimub O2 redutseerumine), kõrgem temperatuur, happeline keskkondoksüdeerijaks on H+-ioonid.2H+ + 2e- H2; erinevate ioonide olemasolu lahuses (soolad) Korrosioonikaitse: Metalli värvimine, lakkimine, õlitamine Metalli katmine korrosioonikindla metalli kihiga Elektrokeemiline kaitse (protektorkaitse)– metalli ühendamine aktiivsema metalli tükiga Inhibiitor – korrosiooni aeglustaja Metalli redutseerimine maagist: koksiga (redutseerijaks koksi põlemisel tekkiv CO) odav.Fe2O3 + 3CO 2Fe + 3CO2 vesinikuga - puhaste metallide tootmisel CuO + H2 Cu + H2O aluminotermia – rasksulavate metallide tootmisel Cr2O3 + 2Al 2Cr + Al2O3 sulandi elektrolüüs – aktiivsemate metallide tootmisel Maagi töötlemise etapid: Maagi rikastamine - lisandite eraldamine põhineb tavaliselt füüsikalistele meetoditele Särdamine – sulfiidsete maakide üleviimine oksiidideks, mida on parem redutseerida
Mitmeprootonilisteks hapeteks nimetatakse happeid, mille molekulid võivad lahusesse anda mitu vesinikiooni. Hapete molekulid jagunevad lahuses vesinikuks ja happeaniooniks. Vesinikiooni nimetatakse ka prootoniks sellepärast, et tal puudub elektronkate, mis tähendab, et tal on ainult üks prooton. Metalli reageerimisel happega tekivad sool ja vesinik. See on redoksreaktsioon, kuna oksüdatsioonide astmed muutuvad, redutseerijaks on metalli aatomid, oksüdeerijaks aga vesinikioonid. Hapete lahustega ei reageeri vesinikust tagapool olevad metallid. Tugevad happed lagunevad vees täielikult ioonideks, nõrgad happed (H2S; H2CO3; H2SO3; H3PO4) vaid osaliselt. Siiski ei või nõrku happeid ohutuiks lugeda. Tähtsamad ohutusnõuded on, et hapet tuleb vette valada peene joana ning et kahjustatud kohta tuleb pärast veega pesemist loputada söögisooda lahusega ning peale seda uuesti veega. Soolhapet saadakse gaasilise
Tartu 2012 Kõrgahi Terase tootmine saab alguse toormalmi tootmisest spetsiaalsetes sahtahjudes kõrgahjudes Kõrgahju täidise moodustavad rauamaak, koks ja räbusti. Kõrgahju tehnoloogia Kõrgahjuprotsess seisneb oksiidse rauamaagi redutseerimises koksi abil. Koksi toodetakse kivisöest ja oma koostiselt koosneb ta peamiselt süsinikust. Koks on nii soojusallikaks koksi põlemisel eraldub pürometallurgilisteks protsessideks vajalik soojus kui ka raua redutseerijaks (taandajaks) maagist. Räbusti peamised ülesanded metallurgilistes protsessides on maagis sisalduva aheraine (enamasti ränioksiidi SiO2) ning kütuses koksis oleva tuha eemaldamine. Räbustina kasutatakse peamiselt lubjakivi (CaCO3). Spetsiaalselt töödeldud ahjutäidis maak, koks, räbusti viiakse kõrgahju ülevalt. Kütuse põlemiseks kõrgahju koldes antakse ahju ettekuumutatud põlemisõhku. Koksi põlemise peamine gaasiline produkt vingugaas CO, aga samuti tahke koks
vesinikioonidest. Mitmeprootonilisteks hapeteks nimetatakse happeid, mille molekulid võivad lahusesse anda mitu vesinikiooni. Hapete molekulid jagunevad lahuses vesinikuks ja happeaniooniks. Vesinikiooni nimetatakse ka prootoniks sellepärast, et tal puudub elektronkate, mis tähendab, et tal on ainult üks prooton. Metalli reageerimisel happega tekivad sool ja vesinik. See on redoksreaktsioon, kuna oksüdatsioonide astmed muutuvad, redutseerijaks on metalli aatomid, oksüdeerijaks aga vesinikioonid. Hapete lahustega ei reageeri vesinikust tagapool olevad metallid. Tugevad happed lagunevad vees täielikult ioonideks, nõrgad happed (H2S; H2CO3; H2SO3; H3PO4) vaid osaliselt. Siiski ei või nõrku happeid ohutuiks lugeda. Tähtsamad ohutusnõuded on, et hapet tuleb vette valada peene joana ning et kahjustatud kohta tuleb pärast veega pesemist loputada söögisooda lahusega ning peale seda uuesti veega. Soolhapet saadakse gaasilise
Sageli tasakaalulised protsessid. Siia alla kuulub ka vee kui nõrga elektrolüüdi teke 4 Hüdrolüüsiprotsessid (soola moodustavate ioonide vastastiktoime veega), mis kulgevad väheses ulatuses, kuid põhjustavad soolalahuste pH erinevusi 5 Kompleksühendi teke Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Oksüdatsiooniastme kindlakstegemiseks lähtutakse järgmistest üldreeglitest: 1 Aine valemis olevate elementide aatomite oksüdatsiooniastmete algebraline summa on null. 2 Lihtainete o-a loetakse nulliks
tekkiks ülikõva ja tehnikas laialdaselt kasutatav volframkarbiid WC, temast tehakse puuride otsi jmt, kuid hõõglampi ta ei sobi. Vesiniku abil saab puhta volframi WO3 + 3 H2 = W + 3 H2O Ka vesinik võib mõnedes metallides ( näiteks Ni ) lahustuda, muutes nad hapraks. Aktiivseid metalle ei saa, ka vesiniku abil toota 4 Metallotermia (aluminotermia, magnesotermia,...) redutseerijaks on mingi aktiivne metall. Arusaadavalt on meetod kallis. Sobib raskestisulavate metallide tootmiseks. Puhast kroomi toodetakse aluminotermiliselt 2 Al + Cr2O3 = 2 Cr + Al2O3 legeeritud teraste valmistamiseks vajalikku ferrokroomi toodetakse, aga karbotermiliselt FeO*Cr2O3 + 4 C = 4 CO + Fe + 2 Cr Ei sobi, kui sulad metallid omavahel segunevad. · Hüdrometallurgia metalle toodetakse lahustest ( mitte tingimata vesilahustest) ja temperatuur on arusaadavatel põhjustel mõõdukas
III Metallid 6.1 metallide reageerimine mittemetalliga 6.2 metallide reageerimine hapete lahustega 6.3 metallide reageerimine veega Metalli reageerimisel veega on redutseerijaks metall ja oksüdeerijals vesi. Metallid, mis asuvad pingereas vesinikust vasakul, tõrjuvad hapete lahustest välja vesiniku. Tavatingimustes reageerivad aktiivselt veega ainult leelis- ja leelismuldmetallid ( vähesel määral ka magneesium), tõrjudes veest välja vesiniku. Saadusena tekib metalli hüdroksiid (leelis). 2Na (t) + 2H2O (v) 2NaOH (l) + H2 (g) Ca (t) + 2H2O (v) Ca(OH)2 (l) + H2 (g)
korundikristalle. Need on rubiin ja safiir. Suur osa alumiiniumi peitub ühenditena savides. Savid on keeruka koostisega alumiiniumühendid, mis ei lahustu vees. Happesademete toimel võivad nad aga muutuda lahustuvaks ja niiviisi kanduda ebasoovitavaks peetavad lahustuvad alumiiniumühendid taimedesse ja loomadesse. Alumiiniumi redutseerivaid omadusi kasutatakse kosmosetehnikast koduse majapidamiseni. Alumiiniumpulber on redutseerijaks USA kosmosesüstiku Space Shuttle kütuse koostises. Kogu maailmas kasutatakse alumiiniumit kõige rohkem ehitusel, sest alumiinium pakub teiste materjalidega võrreldes unikaalseid võimalusi, tema kasutusvaldkondi on väga palju. Alumiiniumil on väike tihedus, hea vormitavus ja suurepärased pinnatöötlemisvõimalused, seetõttu hinnatakse alumiiniumi nii konstruktsiooni kui ka kujundusmaterjalina. Temast valmistatakse aknaid, uksi, raame, fooliumeid, torusid, kaableid, autode,
ja see toimub iseeneslikult. Metalli maakide lõhkumiseks on vaja lõhkuda sidemeid ja kulutada energiat. Kui on vaja energiat juurde anda. See on eksotermiline protsess. OKSÜDEERIJA JA REDUTSEERIJA LEIDMINE: 2Na(0) + 2h2o(1 ja -2) --> 2NaOH(1 -2 1) + H2 Oksüdeerija liidab elektrone ja oksüdatsiooniaste suureneb. Sellel juhul on aine oksüdeerijaks. 2H(1) - 2e- --> H2(0) Redutseerija lahutab elektrone ja oksüdatsiooniaste suureneb. Sellel juhul on aine redutseerijaks. Na(0) - e- -->Na AINULT REDUTSEERIJANA VÕIB KÄITUDA a) H - ioon ei käitu redutseerijana b) Ca aatom käitub redutseerijana c)Fe+2 - ioon võib käituda nii redutseerijana ja ka oksüdeerijana. Oleneb millega ta reageerib. ANOODIL JA KATOODIL TOIMUVAD REDOKSPROTSESSIDE VÕRRANDID: a) sulatatud kaaliumkloriid KCl --> K+ Cl- katood: K+ +e- --> K Anood: 2Cl- - 2e- --> Cl2 b)hõbe(1)nitraat vesilahuses AgNO3--> Ag+ + NO3- Katood:Ag+ + e- --> Ag Anood: 2H2O - 4e- --> 4H + O2
c) aine koosneb molekulidest või aatomitest 5) Mittelahustunud osakeste sadestamist nimetatakse a) destilleerimiseks b) filtreerimiseks c) setitamiseks 6) Indikaatorite abil ei saa kindlaks määrata a) lahjendatud happeid b) leeliseid c) lahustumatuid aluseid 7) Happelise keskkonna kindlakstegemiseks kasutatakse a) maitsmist b) fenoolftaleiini c) lakmust 8) Aineid, mis liidavad endaga hapnikku, nimetatakse a) katalüsaatoriks b) redutseerijaks c) indikaatoriks 9) Happelises keskkonnas on pH väärtused a) väiksemad kui 7 b) võrdsed 7-ga c) suuremad kui 7 10) Tugeva happe ja nõrga aluse sool annab vesilahuses a) happelise keskkonna b) neutraalse keskkonna c) aluselise keskkonna Nimi .................................................................. 2. Määra sidemetüüp (iooniline või kovalentne) järgmistes ühendites
Metalli reaktsioon mittemetalliga kui redoksreaktsioon. - Liidetud elektronide arv on alati võrdne loovutatud elektronide arvuga. Kui metallilisel elemendil esineb ühendites mitu erinevat oksüdatsiooniastet, tekib metalli reageerimisel mittemetalliga enamasti selline saadus, milles metalliline element on oma kõige iseloomulikumas oksüdatsiooniastmes. 2. Metallide reageerimine hapete lahustega Metalli reageerimisel hapete lahustega on redutseerijaks metall ja oksüdeerijaks happe vesinikioonid. Metallide pingereas on metallid reastunud redutseeruvate omaduste nõrgenemise suunas. See rida peegeldab metallide võimet loovutada elektrone vesilahustes kulgevates reaktsioonides. Metallid, mis asuvad pingereas vesinikust vasakul, on võimelised hapete lahustest vesinikku välja tõrjuma. Metallid, mis asuvad pingereas vesinikust paremal, hapete lahustest vesinikku välja ei trõju. 3. Metallide reageerimine veega
Briljantlihv Kuumutamisel ilma õhu juurdepääsuta muutub teemant grafiidiks. Õhu käes kõrgel temperatuuril teemant põleb nagu süsigi: C + O2 ® CO2 Siin on süsinik redutseerijaks, ta ise oksüdeerub. Hapnik on aga oksüdeerijaks ning ta redutseerub. Teemandi kristallivõre Teemandi omadused (kõvadus, rasksulavus, suur murdumisnäitaja) on otseselt seotud tema tiheda ja äärmiselt korrapärase struktuuri- ga. Iga süsiniku aatom teemandi kristallivõres on 4 ühekordse
elektrolüüdi) tekkimise suunas. Ioonidevah. Reaks. Lahuses toim, ting, kui reaktsioonis eraldub gaas, tekib sade või moodustub nõrk elektrolüüt. Metallid käituvad keemilistes reaktsioonides alati redutseerijana. Tüüpiliste(a rühm) metalliliste elementide oa ühendites võrdub enamasti rühma nr. Redoks reaks. Võrdub oksüdeerija poolt liidetud elektronide arv alati redutseerija poolt loovutatud elektronide arvuga. Metalli reageerimisel hapete lahustega on redutseerijaks metall ja oksüdeerijaks happe vesinik ioonid. Metallide pingereas on metallid reastatud redutseerivate omaduste nõrgenemise suunas. See rida peegeldab metallide võimet loovutada elektrone vesilahuses kulgevates reaktsioonides. Metallid mis asuvad pingereas vesinikust vasakul, on võimelised hapete lahustest vesinikku välja tõrjuma. Metallis, mis aga paremal, hapete lahustest vesinikku välja ei tõrju. Metalli reageerimisel veega on red metalli oks vesi.
suurema osa so ¾) on see ka tooraineks tärklisetööstusele ja piirtusetööstusele. Seedimisel muudetakse tärklis glükoosiks. Veri kannab glükoosi edasi ja keharakud kasutavad glükoosi peamise energiaallikana. Vitamiinidest on kartulis B1 (0,11 mg%), B2 (0,06 mg%), B6 (0,6 mg%), E, D, K, PP (1,2 mg%), C (26- 42 mg%), U ja karotiini (11-56 mg%). Suurema C-vitamiini sisalduse korral on kartulisaak kvaliteetsem, kuna C-vitamiini anioonrühm on tugevaks redutseerijaks, mis hoiab ära või tasakaalustab oküdeerumist ja tagab sellega mugulate kvaliteedi püsivuse ning pikema tarbimisperioodi. Kartuli säilitamisel on tema kvaliteedi muutuste üheks põhjustajaks C-vitamiini sisalduse vähenemine. C-vitamiini sisalduse vähenemine toimub ka toiduks valmistamisel. Kartulitärklis ja selle saamine Tärklis on taimedes olev polüsahhariid. Tärklise üldvalem on (C6H10O5)n. Ainsuses olev termin "tärklis" ei tähenda mingit kindlat keemilist ühendit,
vikerkaarevärvides, sest teemandil on erakordselt suur murdumisnäitaja. Eri värvi kiired, millest valge valgus koosneb, murduvad teemanti läbides igaüks erineva nurga all. Spetsiaalselt lihvitud teemanti nimetatakse briljandiks, selline teemant murrab ja peegeldab valguskiiri kõige paremini. Kuumutamisel ilma õhu juurdepääsuta muutub teemant grafiidiks. Õhu käes kõrgel temperatuuril teemant põleb nagu süsigi. Siin on süsinik redutseerijaks, ta ise oksüdeerub. Hapnik on aga oksüdeerijaks ning ta redutseerub. Teemandi struktuuris ei ole üldse vabu väliskihi elektrone kõik on kovalentsete sidemete koostises. Sellepärast ei juhi teemant elektrit. Teemandi ülisuure kõvaduse tõttu kasutatakse kõik väiksemad vääriskivideks kõlbmatud teemandid kivimipuuride, lõiketerade, klaasinugade, lihvimispulbrite jt töövahendite valmistamiseks, millega saab töödelda väga kõvu kivimeid ja metalle.
Vesiniku kasutamine redutseerijana on kallim ja leiab rohkem kasutamist puhaste metallide tootmiseks. Näiteks pole hõõglambi jaoks volframit võimalik saada karbotermiliselt, sest tekkiks ülikõva ja tehnikas laialdaselt kasutatav volframkarbiid WC, temast tehakse puuride otsi jmt, kuid hõõglampi ta ei sobi. Vesiniku abil saab puhta volframi WO3 + 3 H2 = W + 3 H2O Metallotermia (aluminotermia, magnesotermia,...) redutseerijaks on mingi aktiivne metall. Arusaadavalt on meetod kallis. Sobib raskestisulavate metallide tootmiseks. Puhast kroomi toodetakse aluminotermiliselt 2 Al + Cr2O3 = 2 Cr + Al2O3 legeeritud teraste valmistamiseks vajalikku ferrokroomi toodetakse, aga karbotermiliselt FeO*Cr2O3 + 4 C = 4 CO + Fe + 2 Cr 2. Hüdrometallurgia põhineb maakide töötlemisel niisuguste kemikaalide lahustega (hapete, leeliste), mis maagis oleva metalliga reageerides viivad selle ioonidena
suurem elektronegatiivsus kui klooril, e) -II, sest orgaanilistes ühendites leitakse oksüdatsiooniaste brutovalemist (C2H6O), f) -I, sest ühend on S rauddisulfiid Fe S B. ELEKTRONIDE ÜLEMINEKUVÕRRANDITE KOOSTAMINE Meil on vaja kindlaks teha need keemilised elemendid, mille oksüdatsiooniaste lähteainetes ja reaktsioonisaadustes on erinev. Redokssüsteemi saab mõtteliselt lahutada kaheks osaks: redutseerijaks, mis loovutab elektrone, ja oksüdeerijaks, mis neid liidab. Seega saab nii redutseerija kui oksüdeerija jaoks eraldi välja kirjutada elektronide üleminekuvõrrandid, mis võimaldavad määrata reaktsioonis osalenud elektronide arvu. Redutseerijaks olev aatom lähteainete poolt moodustatud redokssüsteemis on oksüdeerijaks reaktsioonisaaduste poolt moodustatud redokssüsteemis ja vastupidi. Teineteise suhtes on sama element oksüdeerijana suurema ja redutseerijana väiksema
2 MnO4 16 H 10e 5H 2 O 2 2 Mn 2 8 H 2 O 5O 2 + 10H + + 10e – 2 MnO4 6 H 5H 2 O 2 2 Mn 2 8 H 2 O 5O 2 2 KMnO4 3H 2 SO4 5H 2 O 2 2 MnSO4 8 H 2 O 5O 2 K 2SO 4 E 0 1,52 0,68 1,49V 0 ˃ antud reakstsioon kulgeb standarttingimustel spontaalselt Kas vesinikperoksiid on katses oksüdeerijaks või redutseerijaks? Antud katses on vesinikperoksiid redutseerijaks. Reaktsioone Cr-ühenditega Tekkiva ühendi kindlakstegemisel arvestada, et Cr2O72– annab lahusele oranži, CrO42– kollase, Cr3+ rohelise värvuse ning Cr(OH)3 moodustab rohelise sademe. Katse 10. Valada katseklaasi ~0,5 mL K2Cr2O7 lahust ja lisada hapestamiseks sama kogus lahjendatud väävelhapet. Lisada tahket naatriumsulfitit seni, kuni lahuse värvus enam ei muutu. Kirjeldada toimuvaid muutusi
Reaktsioonivõrrandeid võib esitada kahel viisil molekulaarkujul ja ioonvõrrandina. Molekulaarkujul võrrandis kajastuvad vaid ühendid Täpsemini kirjeldab toimuvat ioonvõrrand, sest elektrolüüdid on vesilahuses jagunenud ioonideks ja osa ioone mingisse vastastiktoimesse ei astu. Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. . Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega
sulfaadi lahus, vask(II)kloriidi lahus, raud(II)sulfaadi lahus, kaaliumheksatsüanoferraat( III) lahus, tsingitud raudplekk, tinatatud raudplekk, rauast kirjaklambrid, tahke NaCl, urotropiin. Töövahendid Katseklaasid, väike keeduklaas (50 cm³), tsentrifuugiklaas. Katsed 1. Galvaanipaari moodustamine 1.1 Tsingigraanul asetada tsentrifuugiklaasi ning valada peale soolhappelahust. Kirjutada reaktsioonivõrrand. Milline aine on oksüdeerijaks, milline redutseerijaks? V: Zn + 2HCl = ZnCl2 + H2 Oksüdeerujuaks on H. 2H+ + 2e- = H2 Redutseerujaks on Zn. Zn 2e- =Zn2+ Järgnevalt panna samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappe lahusesse) vasktraat nii, et ta ei puutuks kokku tsingiga. Jälgida, kas vase pinnalt eraldub vesinikku. Põhjendada, miks vask ei reageeri lahjendatud soolhappega. V: Vasktraadi lisamisel vase pinnalt ei eraldu vesinikku. Vask ei reageeri lahjendatud soolhappega, sest ta ei suuda välja tõrjuda vesinikku.
vasktraat, vask(II)sulfaadi lahus, vask(II)kloriidi lahus, raud(II)sulfaadi lahus, kaaliumheksatsüanoferraat(III) lahus, tsingitud raudplekk, tinatatud raudplekk, rauast kirjaklambrid, tahke NaCl, urotropiin. 3. Töö käik. 1) Galvaanipaari moodustamine 1.1 Tsingigraanul asetada tsentrifuugiklaasi ning valada peale soolhappelahust. Kirjutada reaktsioonivõrrand. Milline aine on oksüdeerijaks, milline redutseerijaks? Järgnevalt panna samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappe lahusesse) vasktraat nii, et ta ei puutuks kokku tsingiga. Jälgida, kas vase pinnalt eraldub vesinikku. Põhjendada, miks vask ei reageeri lahjendatud soolhappega. Nüüd viia vasktraat kontakti tsingiga ning jälgida, kas vase pinnalt hakkab eralduma vesinikku. Viies vase kontakti tsingiga soolhappe kui elektrolüüdi lahuses, tekib sisuliselt galvaanipaar. Tsink, kui galvaanipaaris negatiivsema potentsiaaliga metall, on
o kompleksioonid ([Ag(NH3)2]+, [Al(OH)6]3– jt) laengute summa võrrandi vasakul pool peab võrduma laengute summaga paremal pool (ülaltoodud näites vasakul 2*(–1) + 2 = 0, ka paremal laeng puudub). Oksüdatsiooniastmete muutusega kulgevad ehk redoksreaktsioonid Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Eksperimentaalne töö Reaktsioonid elektrolüütide lahustes Töö ülesanne ja eesmärk Elektrolüütide lahustes toimuvate reaktsioonide kulgemise peamiste põhjuste selgitamine, reaktsioonivõrrandite kirjutamine molekulaarsel ja ioon-molekulaarsel kujul, redoksreaktsioonide võrrandite
metallide tootmiseks. Näiteks pole hõõglambi jaoks volframit võimalik saada karbotermiliselt, sest tekkiks ülikõva ja tehnikas laialdaselt kasutatav volframkarbiid WC, temast tehakse puuride otsi jmt, kuid hõõglampi ta ei sobi. Vesiniku abil saab puhta volframi WO3 + 3 H2 = W + 3 H2O Ka vesinik võib mõnedes metallides ( näiteks Ni ) lahustuda, muutes nad hapraks. Aktiivseid metalle ei saa, ka vesiniku abil toota Metallotermia (aluminotermia, magnesotermia,...) redutseerijaks on mingi aktiivne metall. Arusaadavalt on meetod kallis. Sobib raskestisulavate metallide tootmiseks. Puhast kroomi toodetakse aluminotermiliselt 2 Al + Cr2O3 = 2 Cr + Al2O3 legeeritud teraste valmistamiseks vajalikku ferrokroomi toodetakse, aga karbotermiliselt FeO*Cr2O3 + 4 C = 4 CO + Fe + 2 Cr Ei sobi, kui sulad metallid omavahel segunevad. · Hüdrometallurgia metalle toodetakse mingitest lahustest ( mitte tingimata
korrektne märkida olek ühendi või iooni juurde. aq– ühend lahuses, s– tahke ühend või sade (vahel näidatakse ka noolega ↓), l– vedelik, g– gaas (vahel märgitakse ka noolega ↑). Oksüdatsiooniastmete muutusega kulgevad ehk redoksreaktsioonid Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis),loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega
Temast tehakse puuride otsi jms. Hõõglampi ta ei sobi. Vesiniku abil saab puhta volframi WO 3 + 3 H2 = W + 3 H2O. 6 Vesinik võib ka mõnedes metallides lahustuda, muutes nad hapraks. Näiteks niklis. Aktiivseid metalle ei saa ka vesiniku abil toota. 3.3 Metallotermia, Aluminotermia... Metallotermia (aluminotermia, magnesotermia jne.) redutseerijaks on mingi aktiivne metall. Nagu näha on see meetod kallis. See sobib raskestisulavate metallide tootmiseks. Puhast kroomi toodetakse aluminotermiliselt 2 Al + Cr2O3 = 2 Cr + Al2O3 legeeritud teraste valmistamiseks vajalikku ferrokroomi toodetakse, aga karbotermiliselt FeO*Cr2O3 + 4 C = 4 CO + Fe + 2 Cr. Ei sobi, kui sulanud metallid omavahel segunevad. Redutseerimist alumiiniumiga nimetatakse aluminotermiaks. Selles reaktsioonis eraldub palju soojust
karbotermiliselt, sest tekkiks ülikõva ja tehnikas laialdaselt kasutatav volframkarbiid WC, temast tehakse puuride otsi jmt, kuid hõõglampi ta ei sobi. Vesiniku abil saab puhta volframi WO3 + 3 H2 = W + 3 H2O Ka vesinik võib mõnedes metallides ( näiteks Ni ) lahustuda, muutes nad hapraks. Aktiivseid metalle ei saa, ka vesiniku abil toota Metallotermia (aluminotermia, magnesotermia,...) redutseerijaks on mingi aktiivne metall. Arusaadavalt on meetod kallis. Sobib raskestisulavate metallide tootmiseks. Puhast kroomi toodetakse aluminotermiliselt 2 Al + Cr2O3 = 2 Cr + Al2O3 legeeritud teraste valmistamiseks vajalikku ferrokroomi toodetakse, aga karbotermiliselt FeO*Cr2O3 + 4 C = 4 CO + Fe + 2 Cr Ei sobi, kui sulad metallid omavahel segunevad.
ning sellest pooltoodete (valtsmetalli) tootmist. Terase tootmine saab alguse toormalmi tootmisest spetsiaalsetes sahtahjudes kõrgahjudes (sele 2.1). Kõrgahju täidise moodustavad rauamaak, koks ja räbusti. Kõrgahjuprotsess seisneb oksiidse rauamaagi redutseerimises koksi abil. Koksi toodetakse kivisöest ja oma koostiselt koosneb ta peamiselt süsinikust. Koks on nii soojusallikaks koksi põlemisel eraldub pürometallurgilisteks protsessideks vajalik soojus kui ka raua redutseerijaks (taandajaks) maagist. Räbusti peamised ülesanded metallurgilistes protsessides on maagis sisalduva aheraine (enamasti ränioksiidi SiO2) ning kütuses koksis oleva tuha eemaldamine. Räbustina kasutatakse peamiselt lubjakivi (CaCO3). Spetsiaalselt töödeldud ahjutäidis maak, koks, räbusti viiakse kõrgahju ülevalt. Kütuse põlemiseks kõrgahju koldes antakse ahju ettekuumutatud põlemisõhku. Koksi põlemise peamine gaasiline produkt vingugaas CO, aga
Reaktsioonid elektrolüütide lahustes. Töö eesmärk Elektrolüütide lahustes toimuvate reaktsioonide kulgemise peamiste põhjuste selgitamine, reaktsioonivõrrandite kirjutamine molekulaarsel ja ioon-molekulaarsel kujul, redoksreaktsioonide võrrandite tasakaalustamine. Sissejuhatus Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega.
ja sellega seotud ligandidest (aatomid, ioonid või molekulid, siin näites NH3 molekulid). Kompleksioonid on üldjuhul lahustes väga püsivad. Oksüdatsiooniastmete muutusega kulgevad ehk redoksreaktsioonid Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega.
Cu) ja sellega seotud ligandidest (aatomid, ioonid või molekulid, siin näites NH3 molekulid). Kompleksioonid on üldjuhul lahustes väga püsivad. Oksüdatsiooniastmete muutusega kulgevad ehk redoksreaktsioonid. Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega.
Kompleksioonid on üldjuhul lahustes väga püsivad. CuCl2 (aq) + 4NH3 H2O (aq) [Cu(NH3)4]Cl2 (aq) + 4H2O (l) Cu2+ (aq) + 4NH3 H2O (aq) [Cu(NH3)4]2+ (aq) + 4H2O (l) Oksüdatsiooniastmete muutusega kulgevad ehk redoksreaktsioonid Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega.
14. Keemilised reaktsioonid metallidega. Metallide reageerimine hapetega, leelistega ja veega. I rühma kuuluvad metallide reaktsioonid hapetega (lahjendatud H2SO4 ja mistahes kontsentratsiooniga HCl), kus oksüdeerija - happevesinikioonid - redutseerub vabaks vesinikuks. Nimetatud happed reageerivad vaid nende metallidega, mis asuvad metallide pingereas vesinikust vasakul (oksüdeerijaks happevesinikioonid, redutseerijaks metall). Mida vasemal vesinikust metall paikneb, seda aktiivsem ta on, seda kergemini ta oksüdeerub ja tõrjub hapetest välja vesiniku. Näiteks Mg reageerib HCl-ga palju intensiivsemalt, kui Zn ja Fe. Kuigi Pb seisab pingereas enne vesinikku, ta praktiliselt ei "lahustu" lahjendatud H2SO4-s, sest plii pind kattub vähelahustuva PbSO4 kihiga, mis kaitseb metalli edasisest "lahustumisest".
Redoksreaktsioon on keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerijalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb (elektronide üleminek ühelt aatomilt teisele). Oksüdatsiooniaste on elemendi aatomi laeng ühendis, eeldusel, et ühend koosneb ioonidest ühe elemendi kaupa. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt.
Al + HCl > AlCl3 + H2 HNO3 > Al2O3 Redoksreaktsioonid Redoksreaktsioon on keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerjalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb (elektronide üeminek ühelt aatomilt teisele) Oksüdatsiooniaste on elemndi aatomi laeng ühendis, eeldusel, et ühend koosneb ioonidest ühe elemendi kaupa Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab) Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb) Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel) Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaalumpermangaat, kaaliumdikromaat jt.
madalam, kui reaktantide molekulides) Formaldehüüdi tekkimiseks pakutud reaktsioon ei vasta kummalegi tingimusele, seetõttu spontaanselt ei toimu. Spontaanne reaktsioon on näiteks puu põlemine: C6H12O6 + 6O2= 6CO2 + 6H2O. Eksotermiline reaktsioon eraldub soojus. Mis on redoksreaktsioonid? Need on reaktsioonid, kus toimub elektronide ülekanne ühelt aatomilt teisele. Aatomit, mis loovutab elektrone nimetatakse redutseerijaks. Aatomit, mis võtab elektrone vastu, nimetatakse oksüdeerijaks. Reaktsiooni tulemusena redutseerija oksüdeerub (saab + laengu), oksüdeerija redutseerub (saab laengu.) Kuid elektronide üleminek ühelt aatomilt teisele ei pruugi olla täielik. Aatomid omandavad osalise laengu ka siis, kui nad nihkuvad kovalentses keemilises sidemes rohkem ühe aatomi poole ja kaugenevad teisest. See aatom, mis tihedamini elektrone enda poole tõmbab, saab osalise laengu.
18. Keemilised reaktsioonid metallidega. Metallide reageerimine hapetega, leelistega ja veega. I rühma kuuluvad metallide reaktsioonid hapetega (lahjendatud H2SO4 ja mistahes kontsentratsiooniga HCl), kus oksüdeerija - happevesinikioonid - redutseerub vabaks vesinikuks. Nimetatud happed reageerivad vaid nende metallidega, mis asuvad metallide pingereas vesinikust vasakul (oksüdeerijaks – happevesinikioonid, redutseerijaks – metall). Mida vasemal vesinikust metall paikneb, seda aktiivsem ta on, seda kergemini ta oksüdeerub ja tõrjub hapetest välja vesiniku. Näiteks Mg reageerib HCl-ga palju intensiivsemalt, kui Zn ja Fe. Kuigi Pb seisab pingereas enne vesinikku, ta praktiliselt ei "lahustu" lahjendatud H2SO4-s, sest plii pind kattub vähelahustuva PbSO4 kihiga, mis kaitseb metalli edasisest "lahustumisest". Pingereas vesinikust paremal asuvad metallid vesinikkloriidhappega ja lahjendatud
o Sulamistemperatuur on madalam tema komponentide sulamistemperatuurist · Molaarne kontsentratsioon ehk molaarsus iseloomustab lahuse kontsentratsiooni ning näitab, mitu mooli ainet on lahustatud 1 liitris lahustis · Redoksreaktsioon on keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerjalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb · Elektrone loovutavaid aatomeid nimetatakse redutseerijaks. · Raud oksüdeerub ehk on anood (loovutab elektrone) · Galvaanielement seadis, kus keemilise reaktsiooni energia muudetakse elektrienergiaks o Element koosneb kahest vastavasse elektrolüüdilahusesse paigutatud elektroodist o Elektroodid on omavahel ühendatud metalljuhtmega o Elektrolüüdilahused on ühendatud elektrolüüdisillaga o Glaavanielemendis on pingereas eespool asuv metall anoodiks, tagapool katoodiks.
mida võiks arvutuslikult maksimaalselt saada. Lähteained võivad sisaldada lisandeid, saadusained moodustuvad vastavalt võrrandile ainult puhtast lähteainest. Arvutustes tuleb lähtuda puhta aine massist, mitte lisanditega lähteaine massist. Redoksreaktsioonid Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Redoksreaktsioone saab esitada ka kahe poolreaktsioonina. Näiteks tsingi reaktsioon soolhappega
kasutamist puhaste metallide tootmiseks. Näiteks pole hõõglambi jaoks volframit võimalik saada karbotermiliselt, sest tekkiks ülikõva ja tehnikas laialdaselt kasutatav volframkarbiid WC, temast tehakse puuride otsi jmt, kuid hõõglampi ta ei sobi. Vesiniku abil saab puhta volframi WO3 + 3 H2 = W + 3 H2O Ka vesinik võib mõnedes metallides ( näiteks Ni ) lahustuda, muutes nad hapraks. Aktiivseid metalle ei saa, ka vesiniku abil toota Metallotermia (aluminotermia, magnesotermia,...) redutseerijaks on mingi aktiivne metall. Arusaadavalt on meetod kallis. Sobib raskestisulavate metallide tootmiseks. Puhast kroomi toodetakse aluminotermiliselt 2 Al + Cr2O3 = 2 Cr + Al2O3 legeeritud teraste valmistamiseks vajalikku ferrokroomi toodetakse, aga karbotermiliselt FeO*Cr2O3 + 4 C = 4 CO + Fe + 2 Cr Ei sobi, kui sulad metallid omavahel segunevad. Hüdrometallurgia metalle toodetakse mingitest lahustest ( mitte tingimata vesilahustest) ja temperatuur on arusaadavatel põhjustel mõõdukas
3. tugevad happed kõik happe molekulid jagunevad lahuses ioonideks (nt H 2SO4 , HNO3 , HCl , H3PO4) ja nõrgad happed ainult osa happe molekule jaguneb lahuses ioonideks (nt H2S , H2CO3 , CH3COOH) Ohutusnõuded: Vältida hapete sattumist nahale, riietele, lauale. Vajadusel kasuta kaitsevahendeid, nt kummikindad, kittel. Kui hapet satub nahale, siis pesta külma veega ja loputada söögisooda lahusega. Hapete lahjendamisel valame hapet veele. [metall + hape sool + vesinik ] alati on redutseerijaks metall ja oksüdeerijaks vesinik. HCl vesinikkloriidhape ehk soolhape. Tugev hape. Saadakse gaasilise vesinikkloriidi juhtimisel vette. Terava lõhnaga, kahjustab hingamisteid. Maomahl on 0,5% HCl lahus. H2S divesiniksulfiidhape. Saadakse gaasilise divesiniksulfiidi juhtimisel vette. Mädamuna lõhnaga. H2SO4 väävelhape. Tugev hape, mis on oksüdeerijaks. Saadakse vääveltrioksiidi reageerimisel veega SO 3+H2O->H2SO4 . Õlitaoline vedelik, mis seob õhu niiskust.
U = Uprod Ureag U - siseenergia, isokooriline reaktsiooni soojusefekt (V=const) H entalpia, isobaariline soojusefekt (P=const) S entroopia G - Gibbsi energia G = H TS · Redoksreaktsioon keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerijalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone nim. redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub. (oksüdatsiooniaste kasvab). Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija ( Nt. Vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaationi suhtes redutseerija). Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: - Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null. - Iooni moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa võrdub iooni laenguga.
Seedimisel muudetakse tärklis suhkruks. Veri kannab glükoosi edasi ja keharakud kasutavad glükoosi peamise energiaallikana. Vitamiinidest on kartulis B1 (0,11 mg%), B2 (0,06 mg%), B6 (0,6 mg%), E, D, K, PP (1,2 mg %), C (26-42 mg%), U ja karotiini (11-56 mg%). Kartul on väärtuslik mugul 2009. Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoda. (23.01.2013) Suurema C-vitamiini sisalduse korral on kartulisaak kvaliteetsem, kuna C-vitamiini anioonrühm on tugevaks redutseerijaks, mis hoiab ära või tasakaalustab oküdeerumist ja tagab sellega mugulate kvaliteedi püsivuse ning pikema tarbimisperioodi. Kartuli säilitamisel on tema kvaliteedi muutuste üheks põhjustajaks C-vitamiini sisalduse vähenemine. C-vitamiini sisalduse vähenemine toimub ka toiduks valmistamisel kasutades kuumtöötlust. (Tartlan, Luule. Eesti Maaviljeluse Instituut). Et saada koostiselt kvaliteetne kartulisaagis on oluline kasvatada kartulid täisküpsuseni.
annaabi.ee 
