Realism (1)

Kirjanduse I KT
Realism (1830-1870)
(ladina keelest res-asi, realis -tõeline, esemeline ) Realism – püüdleb reaalsuse tõepärase ja võimalikult täpse kujutamise poole, väldib idealiseerimist, romantilist fantaseerimist, üleloomulike ja müstiliste, ebatavaliste isiksuste ja kirgede kujutamist, käsitledes reaalsust sellisena, nagu see näib tavalisele inimesele. Kitsamas tähenduses realism – kindlapiiriline kirjandusvool , mis sai alguse Prnatsusmaal 1830ndatel ja arenes hoogsalt 1850ndatel, olles valitsev kirjanduse ajajärk romantismi ja naturalismi vahel.
1831 – ilmub romantismiteos Victor Hugo „ Jumalaema kirik Pariisis“ ja realismi edastav Stendahli „Punane ja must“. Žanrist sai valdavaks romaan. Realistide eesmärk oli elu kujutada nii, nagu see tegelikult oli kõigi oma tumedate külgede, liialduste ja ilustusteta. 19. saj II poole realistliku suunda kirjanduses nimetatakse kriitiliseks realismiks. Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal, Inglismaal, Venemaal.
Euroopas sai realism alguse 50 aastat enne Eestisse jõudmist. Eesti realism ongi hilistekkeline, seda on mõjutanud tugevalt naturalism . 19. saj lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus. Eestis levis kriitiline realism – elu pahupooli ja ühiskonna korralduse ebaõiglust rõhutav hoiak.
Eestis tõusis realismi ajajärgul juhtivaks kirjadusliigiks eepika ehk proosa. Keskne kuju eesti realismis oli Eduard Vilde . Oma suuremahulise ja tasemelt silmapaistva loominguga. Eesti realismi esimene tippteos oli Vilde „Külmale maale“ (1896). tema kõrval oli teine realist Ernst Peterson-Särgava. 20. saj algusaastatil tõusis juurde rida noori kirjanikke – Tammsaare , Tuglas , Metsanurk.
Naturalism
Naturalsm on äärmuslik suund, sai alguse 1860 – 70ndatel Prantsusmaal, levis üle Euroopa ja USA-sse. Realismi ja naturalismi kirjanikud kujutavad tegelikust ilustamata ja vahetult. Naturalistide sõnakasutus oli väga detailirikas ja täpne. Nad ei süüdista ühtegi ühiskonna klassi. Kõigil klassidel on vaja rahuldada oma nõudmisi. Inimene on isekas ja julm. Instinktid , mis panevad inimene tegutsema: hirm, sugutung , nälg, omandikirg, viha. Naturalismi eristab realismist see, et vahendati elu kiretu fotograafilise täpsuseta, valimata üksikasju. Nad olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mille ilu. Lemmikžanrid olid novell ja romaan.
Modernism
Uudne, nüüdisaegne. 19. ja 20. saj uuenduslikust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile.
Dekadents
Ei ole kindlapiiriline kirjandusvool, vaid elamisviis, vastandamine looduslikule ja loomulikule eelkõige kunst ja kunstlikkust kõiges. Dekadents rõhutab, et kunst on sõltumatu, tema eesmärk on ta ise. Dekadentside moto – kunst kunsti pärast. Dekdendid on langusmeeleolu poeedid. Nad eitavad inimese võimet maailma mõista ja muuta, kuulutavad ükskõiksust ümbritseva suhtes, on kõiges pettunud , tüdinenud, eitavad kõike, vahel on jõuetud elu tõsiselt võtma. Nende luule on maailmavalulik ja pessimistlik. Autorid: Charles Baudelaire .
Impressionism
see sai alguse prantsuse maalikunstist 1860-70ndatel. Kujutas kunstis hetkemeeleoludes tekkinud muljet, meeleoluvarjundit ja mõjutas selles suunas muusikat, kirjandust, lavakunsti. Ilukirjanduses avaldus 1880- 1910 . Saksa, Skandinaavia , Prantsuse kultuuri mõjupiirkonnas. Kirjanduses eelistati lühižanreid, iseloomulik oli värvi ja meeleolu küllus, armastuse ja looduse kujutamisel. Püüti tabada hetkemeeleolusid ja tundmusi. Stiil oli varjuni rohke ja meeleolukas , keelekasutus mänglev ja vaimukas . Autorid: Thomas Mann , Villem Ridala , Gustav Sutis , Tuglas, Tammsaare.
Sümbolism
19. saj lõpul Prantsusmaal tekkinud. Sümbol on kujund, mille kaudu on võimalik täiuslike ideid tabada. See esindab teispoolsust – ideaalset maailma. Sümbolism on emotsionaalne, vihjeline, mitmetähenduslik, sisaldab seletamatut, selles peitvat ideed pole võimalik ära seletada. Sümbolism peab vihjama, sisendama, mitte otse ütlema. Sümbolistide vaadete aluseks on Plaatoni idealistlik õpetus kahe maailma reaalse ja ideaalse olemasolust. Sümbolistid vastandusid realistidele ja naturalistidele. Nende teostust peegeldub hingeline kriis, domineerivad nukrus, ükskõiksus maailma vastu, painajalikud surmamõtted, loomingule on iseloomulik meelolulisus, assotsiatsioonide mäng, erinevate aistingute liitmine . Sümbolistid võtsid kasutusele vabavärsi. Autorid: Rimbond, Maurice, Materlinck, Rilke , Wilde, Blok , Ernst Enno .