Palmithappe lahuses ei märganud värvi muutust, järelikult oli tegu küllastunud rasvhappega (puudus kaksikside, kuhu toimunuks broomi liitumine). Taimne ja loomne rasv muutusid peale loksutamist värvituks. Järelikult oli tegu küllastumata rasvhapetega. Värvuse muutus viitas sellele, et broom oli liitunud kaksiksidemele. 4. Libermann-Burchard'i kolesterooli määramise test Happelises keskkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga iseloomuliku rohelise värvusega reaktsiooniprodukt. Töö käik: Ühte katseklaasi valasin 2 ml kolesterooli-, teise rapsiõli- ja kolmandasse võilahust metüleenkloriidis. Igasse katseklaasi lisasin 10 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 5 tilka konts. väävelhapet ning segasin. Lahus kolesterooliga muutus tumeroheliseks. Võilahus muutus heleroheliseks, rapsiõli lahus muutis vaevumärgatavalt värvust. Seega võin järeldada, et loomses rasvas on rohkem kolesterooli kui taimses.
Polüsahhariidi moodustab suur arv ühinenud lihtsuhkruid. Molischi test Süsivesikute olemasolul tekib nende segus alfa-naftooliga kontsentreeritud väävelhappe lisamisel happe ja uuritava lahuse piirpinnale purpurne vahekiht. Töö käik Valasin ühte katseklaasi 1ml sahharoosi lahust ja teise 1ml laktoosi lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin 5-6 tilka Molischi reaktiivi ja ettevaatlikult 1ml kontsentreeritud H2SO4. Sahharoosi sisaldava lahuse ja happe piirpinnale tekkis punakas reaktsiooniprodukt, laktoosi lahuse ja happe piirpinnale aga kollakas reaktsiooniprodukt. Järelikult Molischi test tõestab kõikide süsivesikute olemasolu lahuses. Erinevate värvide põhjal on võimalik ka oletada, millise süsivesikuga võiks tegemist olla. Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad hästi ning kristallide kuju,sulamistemperatuur on lähtesuhkrutele iseloomulikud ning seeläbi saab
Puhtale rasvhappele broomi lisamisel broomi värvus lahjenes (kollakaspruun). Taimse rasva puhul kadus pruun värv. Loomse rasva lahus muutus kergelt kollakas. Järeldus: PARANDUSED: Puhas rasvahape ei sidalda kordseid sidemeid, taimne rasv sisaldab palju kordseid sidemeid ja loomne rasv sisaldab vähe kordseid sidemeid. Liebermann Burchard'i kolesterooli määramise test Teooria: Happelises keskkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga rohelise värvusega reaktsiooniprodukt. Töö käik: Kasutasin searasva, oliiviõli ja kolesterooli 2% lahust metüleenkloriidis. Valasin kõigist lahustest 2 ml erinevatesse katseklaasidesse. Igasse katseklaasi lisasin 10 tilka värsket äädikhappe anhüdriidi ja 5 tilka kontsentreeritud väävelhapet ning loksutasin. Jälgisin muutusi. Tulemus: Kolesterooli lahus värvus roheliseks, searasv oli peaaegu värvitu/natuke kollakas ja oliivõli kollakas. Järeldus: Toimus kolesterooli reaktsioon happe anhüdriidiga
Reaktsioonivõrrandi põhjal Teoreetiline saagis 7,26 g. Saagis kirjanduse põhjal 5,81 g. Teine etapp Reaktsioonivõrrandi põhjal Teoreetiline saagis 8,03 g. Saagis kirjanduse põhjal 6,42 g. 2.4. Märkused töö käigus Esimene etapp Naatriumatsetaati võeti 7,6 g (juhendis 7,5 g) Teine etapp Kuna sünteesi teises etapis oli kasutada 6,8 g atsetaniliidi asemel 5,14 g atsetaniliidi, kohandati ka muude teise etapi reagentide kogused vastavalt (kasutatud ainete tabel). Kuna reaktsiooniprodukt oli puhas, ei tehtud kummaski etapis ümberkristalliseerimist. 2.5. Saagis ja produkti iseloomustus Esimene etapp Produkti 5,14 g. Teoreetilisest Literatuursest Teine etapp Produkti 5,35 g. Teoreetilisest Literatuursest Produkt on valge pulber. Külmas vees praktiliselt ei lahustu, soojas vees lahustub väheses koguses. Lahustub benseenis, kloroformis, etüületanaadis, vähelahustuv alkoholides. Sulamistemperatuur on 168°C. 3. Kokkuvõte
? see küllastunud rasvhapeid./ on palmithape küllastunud rasvhape. Searasva ja oliivõli lahus puhul tekkis põhja õrn roosakas- kollane kiht (kusjuures searasval tumedam), mis hiljem kadus. /Seega on need küllastunud ravhappeid sisaldavad. Tegelikult?? / Seega ei sisalda nad küllastunud rasvhappeid. 04 Liebermann-Burchard'i kolesterooli määramise test Teooria: happelises keskkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga iseloomulik rohelise värvusega reaktsiooniprodukt. Olenevalt kolesterooli sisaldusest proovis võib roheline värv tekkida ka üle sinise ja punase vaheühendi. Töö käik: kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valati 2 ml vastava lipiidi lahust metüleenkloriidis kollesteroolilahus, rapsiõli ning searasva triglütseriid. Igasse katseklaasi lisati 12 tilka värsket äädikhappe anhüdriidi ning 6 /ml tõesti??/ tilka kontsentreeritud väävelhapet ning segati hoolikalt. Jälgiti toimuvaid muutusi.
searasv ja oliiviõli. Kõigisse katseklaasidesse lisasin tilkhaaval 10 tilka broomi lahust. Palmithappe lahus värvus oranzikaks. Oliiviõli lahus oli täiesti läbipaistev. Järeldus: kuna oliiviõli lahus oli täiesti läbipaistev, tähendab, et ta sisaldas kõige rohkem kaksiksidemeid. Liebermann- Burchard'i kolesterooli määramise test: Happelises keskkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga iseloomulik rohelise värvuse reaktsiooniprodukt. Töö käik: Kolme katseklaasi valasin 2 ml lipiidi lahust, vastavalt kolesterool, rapsiõli ja searasv. Igasse katseklaasi lisasin 10 tilka äädikhappe anhüdriidi ning 4 tilka kontsentreeritud väävelhapet ning segasin. Kolesterooli lahus muutus sinakaks, rapsiõli lahus oli väga õrnalt rohekas. Searasv jäi läbipaistvaks. Järeldus: Rapsiõli lahus võis sisaldada taimseid steroole.
Kõigisse katseklaasidesse lisasin tilkhaaval broomi lahust metüleenkloriidis ja jälgisin toimuvaid muudatusi. Palmithappega katseklaasis oli värvus kõige intensiivsem, searasvaga õrnalt kollakas ja või proovis oli lahus läbipaistev, mis tähendas, et sisaldas kõige rohkem kaksiksidemeid. Liebermann-Burchard'i kolesterooli määramise test Happelises keskkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga iseloomulik rohelise värvuse reaktsiooniprodukt. Olenevalt kolesterooli sisaldusest antud proovis võib roheline värv tekkida ka üle punase ja sinise vaheühendi. Töö käik Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valasin u 2ml 1) kolesterooli lahust, 2) searasva lahust, 3) oliivõli lahust, kõiki metüleenkloriidis. Igasse katseklaasi lisasin 10 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 5-6 tilka kontsentreeritud väävelhapet ja segasin hoolikalt. Järeldused:
kandelahusesse, mis vahetpidamata liigub konstantsel voolukiirusel. Kandjavoog transpordib analüüdi läbi reaktori ning seejärel detektorisse. Katse protokoll koosneb järgmistest sammudest: · Proovi sisestus on välja töötatud sedasi, et mõõta täpne analüüdi kogus voolavasse reaktiivi. · Samal ajal kui proovi sisaldav lõik liigub kandelahuse vooluga reaktorisse, dispersiooniprotsess segab proovi reaktiiviga, mille tulemusel saadakse reaktsiooniprodukt. Segunemisastet ja reaktsioonikiirust kontrollitakse voolukiirusega, kanali mahu ja ehitusega. · Reaktsioonisegu voolab läbi detektori saades analüütilise tulemuse. Kuna kõik standardlahused ja proovilahused, mida analüüsitakse, töödeldakse individuaalselt samamoodi, siiskalibreerimiskõver on lubatud ka teadmata olevatele proovilahustele, mida töödeldakse. Piigi kõrgus, mis mõõdetakse detektoriga on proportsionaalne analüüdi kontsentratsiooniga.
produktid reageerivad edasi -naftooliga moodustades lillaka kihi lahuse ja happe pinnale. Töö käik · Ühte katseklaasi valatakse 2 ml fruktoosi ja teise 2 ml tärklise lahust. · Mõlemasse lisatakse 5-6 tilka Molischi reaktiivi, mis sisaldab -naftooli. Katseklaaside sisu loksutatakse hoolikalt. · Katseklaaside sisule lisatakse tilkhaaval 1 ml konts, väävelhapet.pärast happe lisamist tekkis happe ja lahuse piirile lillakas reaktsiooniprodukt Järeldus: Lillakas kiht happe ja lahuse piirpinnal tõestab süsivesiniku olemasolu lahuses. Katseklaasis, kus süsivesikuks oli glükoos, tekkis lillakas kiht selgemini. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid. Tekivad suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahustest kergesti välja ning tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoonide kaudu saab eristada ka neid
55. Geenmutatsioone ehk muutusi geenides kutsuvad esile mutageenid 56. Metabolism ehk ainevahetus koosneb keemilistest ja füüsikalistest protsessidest, mille abil võtab organism ümbritsevast keskkonnast energiat ja kasutab seda elutegevuseks. Ainevahetus on elu üks tähtsamaid tunnuseid. 57. Diffusioon- Ainete liikumine kõrgema kontsentratsiooniga alalt madalama kontsentratsiooniga alale. 58. Ainevahetusele iseloomulik: * ükski reaktsioon ei toimu eraldi ega üksikult ning reaktsiooniprodukt on lähteaineks järgmisele reaktsioonile; *ainevahetus on pidev protsess; *ainevahetus on kui "maanteedevõrk" oma ristmike, vahepeatuste, keelavate ja lubavate fooritulede, liiklusreeglitega (vahel nimetatakse ka voogude mudeliks) *kõik on kõigega seotud, muutused ühel ainevahetusrajal mõjutavad lõppkokkuvõttes kogu organismi 59. Katabolism- Energiat sisaldavate ühendite keemiline degradeerimine (lammutamine). 60. Anabolism - Biomolekulide süntees 61
toimuva liitumisreaktsiooni tõttu momentaalselt värvituks. Real juhtudel võib lahus värvituks muutuda ka küllastunud süsinikuahelate esinemise korral toimub asendusreaktsioon, mida küllastumata sidemetaga toimuvast liitumisreaktsioonist võimaldab eristada eralduva vesinikkloriidi lendumine. Liebermann- Burchard´i kolesterooli määramise test: Heppelises keskkkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga iseloomu7lik rohelise värvusega reaktsiooniprodukt. Olenevalt kolesterooli sisaldusest proovis võib roheline värv tekkida ka üle punase ja sinise vaheühendi. Ainete idenfitseerimine õhukese kihi kromotograafia teel ÕK kromotograafia on üks kiiremaid jaotuskromotograafia liike, mis võimaldab Idenfitseerida segus olevaid komponente väga väikese proovi mahu juures. ÕK kromotograafias viiakse protsess läbi plaatidel, mis on saadud sorbendikihi kandmisel klaas- alumiinium,- või mõnest muust lahustit mitteimavast materjalist lehele
piirpinnale. Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ja neisse valatakse 2 ml erinevate süsivesikute lahust. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 56 tilka Molisch'i reaktiivi. Katseklaaside sisu loksutatakse. Hoides katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Katseklaasi segu ei tohi loksutada! Järeldus: Happe ja lahuse piirpinnale tekkis purpurne reaktsiooniprodukt. Maltoosi oma heledam kui sahharoosi oma. Purpursest kihist võib järeldada süsivesikute olemasolu mõlemas lahuses. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest välja. Igal suhkrul on iseloomulikud osasoonid. Reaktsioon on kaheetapiline esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva
piirpinnale. Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ja neisse valatakse 2 ml erinevate süsivesikute lahust. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 56 tilka Molisch'i reaktiivi. Katseklaaside sisu loksutatakse. Hoides katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Katseklaasi segu ei tohi loksutada! Tulemus: Happe ja lahuse piirpinnale tekkis purpurne reaktsiooniprodukt. Maltoosi oma natuke heledam kui sahharoosi oma. Purpursest kihist võib järeldada süsivesikute olemasolu mõlemas lahuses. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest välja. Igal suhkrul on iseloomulikud osasoonid. Reaktsioon
piirpinnale purpurne vahekiht. Töö käik: Võtame kaks katseklaasi ja valame neisse 2 ml erinevate süsivesikute lahust Võrdlemiseks kasutasin glükoosi ja fruktoosi lahuseid. Mõlemasse katseklaasi lisame 56 tilka Molisch'i reaktiivi. Katseklaaside sisu loksutatakse. Lisame tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Tulemus: Glükoosi ja fruktoosi lahustele lisades Molisch'i reaktiivi, tekkis vastavalt esimeses purpurne reaktsiooniprodukt ning teises lillakas kiht. Väävelhappe toimel tekkisid värvilised kihid, suhkrud dehüdreerusid. Kuidas tegelikult oli? Mis põhjustab dehüdreerumist? Mis selle tulemusel tekivad? Millal tekib purpurne kiht? Dehüdreerumist põhjustab heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumine süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad
· kummassegi lahusesse lisasin 5 tilka Molisch'i reaktiivi · loksutasin hoolikalt · hoides katseklaasi kaldasendis lisasin ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet, mis voolas mööda katseklaasi seina uuritava lahuse alla. Tulemused ja järeldused: Nii fruktoosi kui ka sahharoosi lahuse puhul tekkis uuritavas lahuses happe ja lahuse piirpinnale lillakas-purpurne reaktsiooniprodukt, mis andis tõestust süsivesikute esinemisele uuritavates lahustes. Väävelhappe toimel nii fruktoos kui sahharoos dehüdreerusid, moodustades furfuraale ja 5-hüdroksümetüülfurfuraale, mis siis reageerisid edasi -naftooliga ning seetõttu tekkis ka purpurne kiht lahuse ja happe piirpinnale. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad monoosid ja oligosahhariidid. Osasoonid
Katseklaaside sisu loksutatakse hoolikalt. Seejuures võib α- naftool osaliselt lahusest välja sadestuda, kuna tema lahustuvus vees on väga madal, kuid katse käiku see ei mõjuta. Hoides katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Süsivesikute esinemise korral uuritavas lahuses tekib happe ja lahuse piirpinnale purpurne või violetne reaktsiooniprodukt, mille värvus sõltub teatud määral ka süsivesiku liigist. Järeldus: Tegin katset laktoosi (pildil vasakul) ja glükoosiga (pildil paremal). Mõlema puhul katse õnnestus, happe ja lahuse pinnale tekkis lilla „rõngas“, laktoosi oma on tumedam kui glükoosi oma. Järeldan, et mõlemad lahused sisaldavad süsivesikuid, mis dehüdreeruvad väävelhappe toimel, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale, mis
P0 P A -absorptsioon - molaarne absorptsioon (neelduvustegur) (C=1 [mol/L], b=1 [cm]) T - läbipaistvus Läbipaistvus- Absorptsioon- Fotomeetriline tiitrimine- saab määrata värvituid ühendeid; sobib lahjade lahuste määramiseks, kus ekvivalentsuspunkti on raske määrata.a)titrant neelab kiirgust (absorptsioon ei hakka kasvama enne, kui analüüt on ära reageerinud), b) reaktsiooniprodukt absorbeerib (absorptsioon saavutab maksimumi ja jääb konstantseks, kui analüüt on ära reageerinud), c)analüüt reageerub aineks, mis ei neela (tiitrimise jooksul analüüt kahaneb, seega kahaneb ka tema absorptsioon), d)absorbeeriv analüüt muutub värvituks absorbeeriva analüüdi titrandi poolt, e)titrant ja analüüt absorbeerivad, analüüt mitte, f)sama, mis e 23. Aatomspektroskoopia meetodid (absorptsioon, emissioon ja fluorestsents). Proovi atomiseerimise
-naftooli lahust alkoholis. Katseklaaside sisu loksutatakse hoolikalt. Seejuures võib - naftool osaliselt lahusest välja sadestuda, kuna tema lahustuvus vees on väga madal, kuid katse käiku see ei mõjuta. Hoides katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Süsivesikute esinemise korral uuritavas lahuses tekib happe ja lahuse piirpinnale purpurne või violetne reaktsiooniprodukt, mille värvus sõltub teatud määral ka süsivesiku liigist. Järeldus: Tegin katset laktoosi (pildil vasakul) ja glükoosiga (pildil paremal). Mõlema puhul katse õnnestus, happe ja lahuse pinnale tekkis lilla ,,rõngas", laktoosi oma on tumedam kui glükoosi oma. Järeldan, et mõlemad lahused sisaldavad süsivesikuid, mis dehüdreeruvad väävelhappe toimel, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale, mis
Energiat, mida on vaja aktiveeritud oleku saavutamiseks, nim aktivatsioonienergiaks. Alküünid on süsivesinikud, milles esineb kolmikside. Saamine (metaani pürolüüsilt saadakse atsetüleen; dihaloalkaan+tugev alus;haloalkeen+NaNH2;kaltsiumkarbiid+vesi). Looduses eraldavad osad taimed alküüne fungitsiididena. Reaktsioonid alküünidega: o Üldjuhul liituvad elektrofiilsed reagendid kolmiksidemele samamoodi kui kaksiksidemele, kuna aga esimene võimalik reaktsiooniprodukt on alkeen, siis võib see edasi reageerida, kui elektrofiilset reagenti on liias.(Hbr, HCl korral) o Broomi ja kloori liitumisel tekib esmalt alati trans-produkt, mis halogeeni liias jätkab liitumist küllastumiseni. o Kolmiksidemele liitub katalüsaatorite juuresolekul vesi(alküün hüdrateerub) Alküün-enool-ketoon Analoogselt veele liiuvad ka alkoholid, andes vinüüleetreid.
nitro-rühma, bromiidi vi jodiidi. Fotomeetriline tiitrimine Eelis: saab määrata värvituid komplekse. Fotomeetriline tiitrimine sobib lahjade lahuste määramiseks, kus ekvivalentsuspunkti on raske määrata. 10 a) - titrant neelab kiirgust (iga lisatud titrandi kogus reageerib ja abtsorbtsioon ei hakka kasvama enne kui analüüt on ära reageerinud). b) - reaktsiooniprodukt absorbeerib (absorbtsioon saavutab maksimumi ja jääb konstantseks, kui analüüt on ära reageerinud). c) - analüüt reageerub aineks, mis ei neela (kuna tiitrimise jooksul analüüt kahaneb, siis kahaneb ka absortsioon). d) - on kaks analüüti, milledel on erinev neeldumine, vi pärast esimese kompleksi moodustumist moodustub uus kompleks ligandi ja eelmise kompleksiga. e) - absorbeeriv analüüt muutub värvituks absorbeeriva titrandi poolt. f) - vimalk selgitus sama mis d)-l
testitav materjal Siin tavalisi desinfektsioonilahuseid kasutada ei saa, pindade puhastamine DNAd lõhkuvate ainetega (kloor!) Siin asub arhiiv proovimaterjalist eraldatud DNA säilitatakse 1 aasta laborikoodide alusel Masinaruum Masinaruumis toimub liigispetsiifilise märklaud DNA paljundamine Nested-PCR korral pannakse proov nn. Kaks korda masinasse, et omakorda võimendada PCR signaali Foreesiruum · Viimane ruum, siin analüüsitakse PCR tulemusi · Tuubid avatakse, kantakse reaktsiooniprodukt agaroosgeelile · Suuremad DNA produktid jooksevad aeglasemalt, väiksemad kiiremini produktide lahutamine · DNA amplifikatsiooni produkt tehakse nähtavaks UV valguses, tulemus pildistatakse Külmkapp: · Defineerida, mis temperatuuril peab olema · Igapäevane kontroll termomeetriga, mis on kalibreeritud referentstermomeetri vastu. Temp. Näitu vaadates tuleb võttes arvesse parandit. Üldtõed · Iga etapp analüüsi käigus peab olema kontrollitud ja dokumenteeritud! Kirja, millise
Kaubanduses on saadaval kitte, mis võimaldavad määrata enim tuntud toidupato- geene. DNA hübridisatsioonil on vajalik eelrikastamine, et puljongis või memb- raanfiltritel tekiks küllaldane arv patogeene. Seejärel bakterirakud lüüsitakse ja DNA fikseeritakse filtrile. Märgistatud DNA-sondil lastakse reageerida (hübridi- seeruda) fikseeritud DNA-ga. Pärast mittehübridiseerunud DNA väljapesemist määratakse kindlaks reaktsiooniprodukt. Antud juhul, kasutades dip-stick-tehno- loogiat, bakteri märklaud-DNA püütakse kinni ning määratakse ELISA-ga (nt Gene-Trak®). PCR-tehnika on väga spetsiifiline ning kõrge tundlikkusega. Toimub spetsiifiliste geenide amplifitseerimine (kordades paljundamine) ning see metoodi- ka võimaldab määrata ka proovis väga vähesel hulgal esinevaid baktereid. Meetodi puuduseks on see, et teda võivad inhibeerida söötmetes ja toidus esinevad kompo-
tema lahustuvus vees on väga madal, kuid katse käiku see ei mõjuta. Hoides katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. NB! Happe ja proovi segunemist tuleb hoolikalt vältida, st katseklaasi ei tohi loksutada! Süsivesikute esinemise korral uuritavas lahuses tekib happe ja lahuse piirpinnale purpurne või violetne reaktsiooniprodukt, mille värvus sõltub teatud määral ka süsivesiku liigist. Võrdluseks võib katse läbi viia ka munavalgu lahusega. Kirjeldatakse katse tulemust erinevate süsivesikute ja valgu lahuse puhul. 17 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka
annaabi.ee 
