Talurahva vabastamise seadused (1802 – 1804 a. talurahva seisukohast) Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu tekitas vabastamine vastakaid tundeid ja paljud leidsid põhjust pärisorjust hea sõnaga meenutada. Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise mõisa kolida, kuid esialgu mitte linna või mõnda teise kubermangu. Kummatigi ei olnud "prii" inimese staatus siiski paljas sõnakõlks, isegi kui priius
Kuid tekkisid manufaktuurid (arenenud tööjaotusega käsitööettevõte, kus töötasid palgatöölised). 100.000'lt 350.000'le suurenes rahvaarv tänu loomulikule juurdekasvule ja sisserändele (eestlased, venelased, soomlased, lätlased, poolakad, sakslased jne). Erandiks Peipsi-ääre vanausulised ja rannarootslased. Talupoegade vastu oldi leebem, kuna kardeti neid kaotada (sellest sõltus mõisniku sissetulek). Algselt said nad isegi relva kanda. Rootsi võimu kindlustudes raskenes teokoorem, mõisapõllud suurenesid, mõisate arv 500'lt 1000'le. Lõpuks enam ei tohtinud talupoeg mõisniku juurest pageda. Clas Tott maaseadustikuga 1671 kinnitati pärisorjus (mõisa maale asunud vaba inimene muutub koldetule süütamisel pärisorjaks). Mõisnikel oli kodukariõigus (õigus talupoegi peksta), kuid makse ja koormisi ta tõsta ei saanud, aga kui ta seda tegi, oli talupojal võimalus ta kohtusse kaevata. 17
1964. aastal, kui võimule tuli Leonid Breznev, sai liidu areng uue suuna uued tehased, kaevandused, majanduses jätkus tõus, maailmaturul toorainete kõrged hinnad lubasid suurendada väliskaubanduse mahtu. Pol. sfääris algasid piirangud 70. aastate keskel teisel poolel süvenes NSVLis stagnatsioon, ehk seisak, mis haaras järk-järgult kõik ühiskonnaelu sfäärid. Mujal NLis süvenes arusaam, et Eesti on ,,sovetski zapad". 70-datel toimus pööre piirangutele ja raskenes osasaamine muu maailma elust. Eesti arengu omapäraks kujunes väline läänestumine (mood, muusika, olme). Aastakümne lõpul hakati ellu viima aktiivset venestuspoliitikat, mis põhjustas tugevat vastureaktsiooni. Julgelt astusid süsteemi vastu dissidendid ehk teisitimõtlejad. Põllumajanduses hakkas omatoodangu juurdekasv aeglustuma. Enam ei praktiseeritud üleliiduliste põllumajanduskampaaniate elluviimist. Eestis suurenes tendents muuta kolhoosid sovhoosideks.
Oli ilmne et reformidega tuleb edasi minna ja talupojad pärisorja seisundist vabastada. Sellele andis omapoolse tõuke teine keiser Napoleon. Pärisorjuse kaotamine Eestimaal kaotati see 1816. a ja Liivimaal 1819. a. maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid korraldati vaeste hoolekanne. Isiklik vabadus 1865.a võeti mõisnikelt täielik kodukariõigus, 1866 said eestlased uue vallaseaduse, mis tunduvalt suurendas valdade õigusi
Eesti majanduslike vajaduste rahuldamine. Majanduse olukord. Sõda tabas raskelt põllumajandust. Armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. See tähendas tööjõu defitsiiti ja tootmise piiramist. Suur osa kariloomadest ja põllumajandussaadustest võeti sõjaväe tarbeks. Tekkisid varustusraskused, mis ähvardasid linnu näljaga. Saksa sõjalaevastiku aktiivsus katkestas Läänemere kaubanduse. Toorainete hankimine raskenes, enamik ettevõtteid läks üle sõjalisele toodangule. See tõi endaga kaasa puuduse tarbeesemetest. Tööjõu kvaliteet halvenes: armeesse kutsutud oskustöölisi asendasid endised talupojad, noorukis ja naised. 1916 moodustasid täisealised mehed vaid 51% tööstustööliste arvust. Hindade tõus tõi sõja algul ettevõtjatele, äriomanikele ja talupidajatele suuri kasumeid. Peagi lisandus aga hinnatõusule rahaväärtuse langus ja ülikiire
suurem. Ta oli ühtlasi ainuke poiss, kelle juuksed nähtavasti ei kasvanud. Põssa nägemine ei olnud kõige parem, mille pärast oli ta sunnitud kandma paksude klaasidega prille, nende ära varastamiselt nägi ta sõprade nägusid vaid udukogudena. Samuti ei olnud tüseda poisi tervis hea. Ta ei saanud aidata teisi onnide ehitamises ega suutnud ka puid tuua lõkke jaoks, sest teda on juba varasest vanusest kiusanud astma ning füüsilise koormuse suurendades raskenes ka tema astmahoog. Kui Ralph ja Põssa tutvusid, siis ütles Põssa usaldavalt "Mul on ükskõik, kuidas nad mind hüüavad," kuid siiski pidi ta ära mainima, et teda koolis noriti nimega Põssa. Ralphile pakkus see nalja ning ei ta ei jõudnudki Põssa pärisnime küsida ja tema nimeks jäi teose lõpuni Põssa. Ta tunneb end solvatuna ja masendatult, kui Ralph astub tema kaitseks välja, öeldes, et tema nimi ei ole Pekk vaid Põssa, kuigi Põssa palus, et seda nime ei kasutataks
Pärisorjuse kaotamine (lk 150) Eestimaal kaotati pärisorjus 1816.a ja Liivimaal 1819.a. täpsemalt öeldes said seadused nimetatud aastatel keisri kinnituse, nende rakendumine võttis veel mitu a aega. Nende seadustega kuulutati tlp isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad tlp kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja tlp selle rentijaks. Teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Kadus tlp õigus oma talu pärandada. Tlp ei võinud siiski kolida mujale linna või kubermangu (esialgu). Mõisnik tlp enam müüa ei saanud. 1830.aastatest alates võis tlp ka linna kolida. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek (saksapärased). Arenes edasi kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed,kelle
c. Rüütel kui sõjameheseisus: · Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. · Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. · Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. · Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. 3. Rüütliks saamine. a. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. b. Vastav kasvatus: · 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. · 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. · 20a. pidulik rüütlikslöömine lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. 4
hankmine ning Eesti majanduslike vajaduste rahuldamine. Majanduse olukord -Sõda tabas raskelt põllumajandust. -Armeesse mobiliseeriti 30 % talunikest ja 45 % mõisatöölistest. -See tähendas tööjõu defitsiiti ja paratamatut tootmise piiramist. -Polnud võimalik soetada uusi põllutööriistu ega kunstväetisi, katkesid maaparandustööd,sordiaretus ja tõuparandus. -Eesti tööstus oli sõja eel lootnud peamiselt sisseveetavale toorainele. -Raudteede ülekkormatuse tõttu raskenes toorainete hankimine Venemaalt. -Enamik ettevõteid läks üle sõjalisele toodangule- mürsud, padrunid, transpordivahendid, mundrid- saapad jne. -Vabrikute sisseseade vananes, selle uuendamine polnud aga sõjaolukorras mõeldav. -Halvenes tööjõu kvaliteet : armeesse kutsutud oskustöölisi asendasid endised talupojad, noorukid ja naised. -Tarbekaupade ja toiduainete defitsiidiga kaasnenud hindade tõus tõi sõja algul ettevõtjatele, äriomanikele ja talupidajatele suuri kasumeid.
sammuline feodaalkorra kaotamine. Rootsis taheti, et siin oleks kõigi staatus võrdne. Talupoegade olukord hakkas paranema. Kroonu teenimine mõiste tuli Rootsis ajast Rootsist, riigi vappidel olevad kroonid. Ihunuhtlust kergendati, talupoegade kaebeõigus mõisniku üle viidi sisse. Pärisorjust siiski ei kaotatud täielikult, lihtsalt seda kitsendati. Reduktsioonil oli positiivne mõju talupoegade eneseteadvusele, kuna ka aadlikud pidid alluma endast kõrgemale võimule. 17. saj I poolel raskenes olukord, kuna Rootsi oli sõjas. Suurendati makse mõisatele, selle kaudu raskenes ka talupoegade olukord. KIRIK JA RELIGIOON EESTI ALAL Rootsi ajal levis luterlus. Uue usundi juurutamine oli lünklik ja katkendlik, kuna Rootsi oli sõjas. Luterlik kirik oli Rootsis riigikirik, seega luterlus riigiusk. Riik toetas luteri kirikut. Ortodoksne luterlus luteriusu põhimõtetest hoiti äärmiselt täpselt kinni ja igasugust kõrvalekaldumist tauniti
Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. Rüütliks saamine. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. Vastav kasvatus: 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a. pidulik rüütlikslöömine lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. Rüütlieetika 3 põhimõtet: Jäägitu ustavus oma isandale:
Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. Rüütliks saamine. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. Vastav kasvatus: 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a. pidulik rüütlikslöömine lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. Rüütlieetika 3 põhimõtet: Jäägitu ustavus oma isandale:
Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel – pärilik rüütliseisus. Rüütliks saamine. Päritolu – madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. Vastav kasvatus: 7 aastaselt teenistus paažina – mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. 15 aastaselt kannupoisina – rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a. pidulik rüütlikslöömine – lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. Rüütlieetika 3 põhimõtet: Jäägitu ustavus oma isandale:
resotsialiseerimismeetodiks. Vangistusaeg lõppes vabas asutuses, mida ei valvatud üldse või valvati vähesel määral. Kinnipidamisasutuse kõrval püüti ``mõjutatavaid`` resotsialiseerida ka tingimisi vabastamise ja tingimisi kohtuotsuse määramisega. Need mõlemad olid instituudid, mida hakati rakendama sajandivahetusel. 19 saj i tekkis probleem, mis näis ühendavat kõiki vabadusekaotuse vorme. Isoleerimise korral riskiti sellega, et vangi kohandamine ühiskonnaga raskenes. Kui aga isolatsioon nõrgenes, toimus asotsiaalne grupeerumine ja kriminaalne nakatumine. See probleem on siiani lahendamata. 31 25. Kriminaalprotsess 1800-1914 Enamikes Euroopa riikide krim.protsessis leidus 19 saj algul vananenud jooni. Kohus töötas üheaegselt nii kohtuniku kui süüdistajana. Kohus oli menetlusega otseselt seotud ning vastutas selle eest
Edasist põlluajanduse arengut hakkas 1930. aastate lõpul takistama mineraalväetiste puudus. Mitmetes enamarenenud Maakondades esines juba tööjõupuudust nign tuli palgata põllutöölisi välismaalt. Omariikluse viimastel aastatel olidki Eestis tööl mitu tuhat põllutöölist Poolast. Nad võimaldasid taluperemeestel tõsta konkurentsi tööjõuturul ning hoida endisel - 20 - tasemel põllutööliste palkasid. 1939. a. raskenes põllumajanduse olukord pikaajalise põua tõttu. Söödakultuuride ikaldumine tõi kaasa languse loomakasvatuses. Seetõttu praeguse põllumajanduse näitajate võrdlemisel Eestiaegsega tuleks kasutada varasemaid andmeid. MAAILM KAHE MAAILMASÕJA VAHEL 1919. aasta jaanuaris algas Pariisi rahukonverents, mille üheks tähtsamaks tulemuseks oli sama aasta 28. juunil sõlmitud Versailles' rahuleping. Lepingu tingimused olid saksamaa jaoks väga rasked.
Naistel oli keskmine oodatav eluiga mõnevõrra pikem kui meestel. Demograafiline käitumine- rahvastiku teadlik tegevus seoses sündmiuse ja abiellumisega. Eesti talupoja demograafiline käitumine- sündimus oli kõrge, naiste puhul keskmine abiellumsvanus 23, meestel keskmiselt 25. Ajapikku keskmine abiellumisva nus hakkas vaikselt kasvama. Pärast põhjasõda oli palju tühje talusid ja võimalus saada peremeheks. Kui aga sajandi vältel rahavst juurde tuli ja majanduslik olukord raskenes, siis ka hakkas tõusma abiellumise keskmine vanus. Talvel oli tähtis lumetee, millega kirkusse sõita. Enamus abielusid aga sügisel või varakevadel, sest siis pole kiire põllutöö aeg käsil. Rahvastiku sotsiaalne koosseis- Talupojad moodustasid põhiosa, aadel moodustas alla 1% kogu rahvastikust. Ka baltisaksa ühiskond oli diferentseeritud/kihistunud, aadel ja vaimulikkond olid kõige priviligeeritum kiht, samuti olid linnakodanikud ja suurkaupmehed.
• Linnapildist eemaldati visuaalne sekventsus ja dünaamilise tänavaruumi elemendid: ruumilised tänavad, platsid, väljakud • Linn muutus ühtse hoonete ja nende fassaadide poolt moodustatavate linnaruumidega kompleksist omavahel konkureerivate üksikhoonetega kompleksiks • Kui varem olid tähtsal kohal fassaadi- ehk tänavajoon ja kvartali struktuur, siis nüüd võis ehitada ilma igasuguste piiranguteta – linnaplaneerimise koordineerimine raskenes • Sotsiaalsete utopistide nõue – rohkem valgust, õhku ja rohelust sobis väga hästi kokku modernistliku kubismi ruumipõhimõtetega • Walter Gropius (1883-1969), Mies van der Rohe (1886-1969) ja Le Corbusier (1887-1965) olid esimesed kes proovisid kasutada kubismi ruumikontseptsiooni arendamaks arhitektuuri ja linnaplaneerimist, mis sobiks funktsionaalse tsoneerimise ja antiruumi ideedega
annaabi.ee 
