RAHVUSROMANTISM JA SÜMBOLISM PÕHJAMAADES (3)

RAHVUSROMANTISM JA SÜMBOLISM PÕHJAMAADES
19.sajandit on nimetatud rahvusriikide kujunemise ajaks. Lääne-Euroopas oli rahvusriiklus edenenud juba kaua, kuid mujal Euroopas arvestasid riigipiirid rahvustega hoopis vähem. Venemaa ja Austria-Ungari olid paljurahvuselised impeeriumid ning Saksamaa oli killustatud paljudeks väikeriikideks. Eriti Saksamaalt lähtus ideoloogia, mille kohaselt rahvuse ühteliitumise kindlustab rahvuslik eneseteadvus ja selle loomise oluliseks vahendiks on kunstikultuur . Paljud rahvad otsisid oma iseseisvusele õigustust oma ajaloost ja kultuuri omapärast.
Rahvuslikult meelestatud kunstnikud tahtsid täita oma rahva ootusi. Nad said tuge uusromantismi ideoloogiast, mis pidas väärtuslikuks eksootikat ja ürgset primitiivsust. Seda suutsid pakkuda Euroopa äärealade rahvad, sealhulgas meie naabrid Põhjamaades. Lääne-Euroopa uusromantism soosis individualismi ja kunstniku originaalsust, Põhjalas aga põimus uusromantism rahvuslusega. See tõi kaasa sümbolistlike teemade asendumise rahvusromantilistega. Sümbolismile olid tähtsad kordumatu üksikisiku elamused või hoopis ajatud, üldinimlikud, kosmopoliitilised teemad. Rahvusromantism aga tahtis väljendada kollektiivseid ideaale ja tõlgendas oma rahva ajaloo, rahvaluule ja mütoloogia tegelasi kangelastena ning rahvusliku ühtsuse sümbolitena.
Põhja-Euroopas levis rahvusromantism eriti nende rahvaste kunstis, kellel tollal veel polnud iseseisvat riiki, seega norra ja soome kunstis. Norra maalikunstnikud tahtsid esialgu rahvuslust teenida realismi vahenditega. ERIK WERENSKIOLD (1855-1938) ja tema mõttekaaslased püüdsid võimalikult täpselt edasi anda Norra looduse ja inimeste omapära. 1890.aastate paiku aga hakkas paljude kunstnike töödes objektiivne, erapooletu realism asenduma Norra looduse fantastilisema ja üldistatuma tõlgendusega. E.Werenskiold ja THEODOR KITTELSEN (1857-1914) lõid tänaseni mõjukad kujundid muinasjuttude ja legendide tegelastest.
Norra maalikunstnik ja graafik GERHARD MUNTHE (1849-1929) püstitas eesmärgi luua originaalne rahvuslik kujundusstiil, mis toetuks viikingiaja rahvakunstile. 1890.aastate alguses tutvustas ta seda akvarellide ja kavanditega, mille järgi loodi vaipu, sisekujundusi, mööblit, trükiti tapeete ja kujundati raamatuid. Munthe stiil on täiesti tasapinnaline, inimeste, loomade ja esemete siluette on kujutatud väga tinglike, üldistatud ja nurgeliste kontuuridega ning lokaaltoonidega. Munthe stiil mõjutas ka teisi Põhjamaid. Norra arhitektid uurisid keskaegseid püstpalkkirikuid ning kasutaisd nende tehnikat ja ornamentikat, näiteks viikingilaevadele omaseid lohepäid uusehituses.
Soome sattus 19.sajandi lõpul jõhkra venestamise surve alla. Kunst muutus siis eriti oluliseks vaimse vastupanu vahendiks. Soome kunstnikke innustas Karjala, sest seal oli kogutud suurem osa eepose „Kalevala” laule ning sealne elulaad oli kõige ürgsem ja loodus suurejooneliselt metsik.
Arhitektid ELIEL SAARINEN (1873-1950) ja eriti LARS ELIEL SONCK (1870-1956) kasutasid eeskujudena arhailist soome puitarhitektuuri ja keskaegseid maakirikuid ning võttes omaks ka rahvusvahelise juugendstiili mõjusid, ehitasid rohmakalt tahutud kiviplokkidest massiivseid hooneid . Sageli kaunistas neid nurgeline ornamentika , millesse põimiti taimemotiive ja muinasjutulisi elukaid. Saarineni tuntumaid töid on Helsingi raudteejaama hoone ning Sonckil Tampere toomkirik .
„Kalevala” ja rahvaluulekogu „Kanteletar” andsid peamise temaatika AKSELI GALLEN -KALLELA (1865- 1931 ) loomingule. Olustikurealistina alustanud kunstnik lahendas mõned eepose teemad realismilähedaselt, kuid leidis varsti, et rahvaluulemaailm vajab tinglikumalt, ornamentaalsemat, aga ka jõulisemat ja tundeküllasemat stiili. Selle loojana saavutas ta üldrahvaliku tunnustuse .
A.Gallen-Kallela tõsise, isegi pateetilise meeleoluga kunstile lausa vastandlik on HUGO SIMBERGi (1873-1917) looming. Ka tema toetus rahvaluulele, kuid käsitles selle tõsiseid teemasid , sealhulgas surma, veidravõitu fantaasia ja nukra huumoriga.
Põhjamaade rahvusromantismiga sarnaseid ilminguid oli ka vene kunstis. Soome arhitekte võeti eeskujuks. 19.sajandi lõpul Peterburis kujunenud rühmitus „Mir iskusstva” seostus juugendstiili ja sümbolismiga. Selle kunstnikerühmituse liige NIKOLAI ROERICH ( 1874 -1947) maalis Põhjamaade rahvusromantikutega sarnases stiilis pilte Vana-Vene legendidega segatud ajaloost, eriti varjaagidest. Hiljem Indiasse siirdunud Roerich sai kuulsaks idamaa-ainelise sümbolismiga. Munthe ja Gallen-Kallela stiile käsitleti omal ajal puhtrahvuslikena, kuid tänapäeval tunnustatakse neid üleeuroopalise juugendstiili omapäraste variantidena.
Mõned rahvusromantilised kunstnikud (näiteks Akseli Gallen-Kallela) maalisid ka teoseid, mis kuuluvad pigem rahvusvahelise sümbolismi hulka. Põhiliselt sümbolistlik on aga norralase EDVARD MUNCHi (1863-1944) looming. Sünged lapsepõlvekogemused ja boheemlik seltskond eraldasid teda rahvuslastest ning välisreisid tutvustasid sümbolismi ja süntetismiga. Munchi teemadeks kujunesid inimese üksindus, armastuse kaduvus , hirmud, haigused ja surm. Sarjale 22-st sellise sisuga maalist andis ta nime „Elu friis ”. Tema tööde allikaks polnud niivõrd loodusevaatlus kui mõni mälestus või idee, mille väljendamiseks ta otsis visuaalset kujundit . Nähtust võttis ta üksnes sobivaid elemente. Ilmekaima kujundi otsinguil tegi ta palju kavandeid ja sama süžee üha uusi variante nii maalis kui graafikas. Maastikupildid on rahulikumad ja oma üldistatud sünteetilise vormi poolest meenutavad need rahvusromantikute töid. Munch sõnastas oma kunsti eesmärgiks avada oma hing teistele inimestele. Värvid ja vormid ei pea jäljendama loodust, vaid teenima kunstniku eneseväljendust. Oma loomingu ja ideedega on Munch üks olulisi ekspressionismi eelkäijaid.