Raekooli õpilane (1)

RAEKOOLI ÕPILANE
Autor: Gert Helbemäe
Tegelased: peategelane Matthis Laule- mündrik Kotsepa kasupoeg, mündrik Kotsep, emand Kotsep - mündriku naine, laulu- ja ladina keele õpetaja Adam Vestigentorius hüüdnimega Torius, aritmeetikaõpetaja Bartholomeus Frölling, rektor Johannes Mönnink, Matthise klassivennad Andres, Klaus , Olf, Sasse Johann jt, Andrese isa pitsmaaker Luick, Andrese ema, rebane
Tegevuspaik: 16 saj Tallinn
Jutustus räägib 16 saj Tallinnas elanud poisist Matthisest.
Teos algab sellega, et Tallinnasse saabuvad hansa kaubalaevaga omapärased külalised, kellel oli tõmmu nahavärv ja kes olid riietatud väga kirevalt, samuti rääkisid nad võõras keeles. Nendega koos tuli maale ka teose peategelane Matthis, kes levitas uudist, et need imelikud inimesed on silmamoondajad, kõhurääkijad ja imeväärsed lendajad, kes annavad mihklipäeval Tallinnas võimsa etenduse.
Etendust tuli vaatama tohutu hulk inimesi, nende hulgas ka raekooli- ja toomkooli õpilased. Sel päeval kohtub Matthis esimest korda raekooli õpetaja Vestigenrorius’ega, kellest hiljem tema kaitsja saab. Üldises saginas lükkab õpetaja Matthise ekslikult raekooli õpilaste hulka seisma.
See vägev etendus jättis poistele nii sügava mulje, et nad tahtsid ka köiel kõndimist järele proovida. Selleks kogunesid nad kloostriaeda. Sel ajal kui Matthis proovis köiel kõndida, ise samal ajal väikest laulukest lauldes, sisenes kloostriaeda õpetaja Vestigentorius. T oli vaimustuses Matthise lauluhäälest ja küsis kas poiss tahaks raekooli õpilaseks saada ja reakooris laulma hakata. See kohtumine muutis Matthise elu. Ta vanemad olid katku surnud ja mündrik Kotsep oli ta enda hoole alla võtnud. Kotsepa emand ei sallinud teda ja Matthise ainus sõber oli rebane, kes oli mündrikule toodud naha pärast. Kuna rebane oli alles liiga noor, siis mündrik pidi ta suureks kasvatama, enne kui temalt saab naha võtta. Nii saigi rebasest Matthise sõber ja hoolealune.
Enne kui Matthisest ametlikult raekooli õpilane sai, õpetas Vestigentorius teda kodus.
Koolis läks tal üldiselt hästi, ta sai koolikaaslastega hästi läbi. Koolis sõbrunes ta klassivenna Andresega. Aeg-ajalt sattus Matthis ka sekeldustesse. Näiteks ükskord võttis ta kooli oma rebase kaasa, kuid jäi õpetajale sellega vahele ja sai valju noomituse.
Jõulude ajal laulis Matthis Vestigentoriuse kantaadis sooloosa Oleviste kirikus.
Õpetaja oli temaga väga rahul ja Matthis oli väga õnnelik. Kuna nende raekooli koor oli tänu Matthisele palju parem, kutsuti nad Vastlapäeval esinema Mustpeade majja. Nad esitasid seal allegooria , milles Matthis kehastas Õnne. Pärast esinemist kohtub Matthis pürjermeistri tütrega, kes talle väga meeldima hakkab. Selle väga hea esinemise eest kingib raad igale esinejale ühe killingi. See killing aga toob Matthisele pahandused kaela.
Ta võtab osa täringumängust, kus ta võidab veel ühe killingi. Koolis uhkustab ta sellega ka klassikaaslaste ees. Samal ajal ütleb üks klassivend, et temal on killing ära varastatud . Selles süüdistatakse Matthist. Tänu Vestigentoriuse abile tõestatakse, et ta ei ole süüdlane ja vabastatakse süüst.
Matthise sõber Andres oli juba pikemat aega haige olnud ja ühel päeval tuli Andrese ema kooli ja palus , et Matthis tuleks Andrest koos oma rebasega vaatama. Andres nägi väga kõhn ja kahvatu välja. Ülejärgmisel päeval Andres suri.
Enne suvevaheaja algust oli raekoolil kombeks rohelusse sõita, et uueks õppeaastaks vitsad lõigata. Samuti võeti kaasa Vestigentoriuse talve läbi puurides olnud linnud ja lasti need vabadusse . Õpilased olid suures elevuses, kaasa arvatud Matthis. Ta nägi esimest korda elus oravat ning teda taga ajades eksis Matthis metsa. Õnneks jõuab ta enne pimedat metsast välja mere randa , kus elavad inimesed. Nad annavad Matthisele süüa ja öömaja ning saadavad järgmisel hommikul linna. Kolm päeva pärast vitsalõikust toimub Matthisel ja õpetaja Vestigentoriusel imelik vestlus . Õpetaja küsis poisilt, mis temast saab, kui ta hääle kaotab. Nad käisid koos Andrese vanemate majas ja Andrese isa, pitsmaaker Luick, pakkus Matthisele vaheajaks oma äris kirjutaja abina tööd.
Vestigentorius ütles Matthisele, et loodab salajas, et Andrese vanematest saavad Matthisele uued vanemad. Nii lähebki ja mõne aja pärast kolib Matthis koos oma rebasega Andrese vanemate juurde. Veidi peale seda otsustab ta rebasele vabaduse kinkida ja viib rebase Kopli taha metsa, et ta vabadusse lasta.
Arvamus: Väga huvitav ja südamlik lugu. Huvitav sellepoolest, et jutustusest saab teada, missugune oli koolielu 16. sajandil Tallinnas, missugune oli koolikord ja mis aineid õpetati. Praegune kool on tolleaegsest koolist absoluutselt erinev. Väga hästi kirjeldatakse ka üldist eluolu. Enamus inimesi olid vaesed ja õpilaste jaoks oli raha suur haruldus . Isegi liha ja suhkur, mis tänapäeval on nii tavalised , olid sel ajal enamikule inimestele kättesaamatud. Mulle meeldis väga peategelane Matthis. Ta oli hea poiss, kellel oli kurb ja üksildane elu, kuni õpetaja Vestigentorius ta avastas. Tänu oma andele ja sihikindlusele sai temast hea õpilane ja laulja ning tänu heasüdamlikkusele sai ta endale uued vanemad.