Kunsti Akadeemias. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. Kunstnik elas Pariisis enamuse oma elust. 1946.a pöördus ta lõplikult tagasi Pariisi, mis jäi ka tema viimaseks elupaigaks. Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a maovähki. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming 1923-1925 oli ta eriti töökas raamatugraafikas, illustreerides Juhan Jaigi "Võrumaa jutud. Aastal 1925 illusteeris ta Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid" Pariisis Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuses sai ta 1925. a üheaastase stipendiumi ning seal valmisid tal järgmised tööd: "Põrgu", "Kabaree" ,"Jutlustaja", "Neegripead", "Claude" ja"Lamav tiiger".
aasta oktoobris õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. Selle järel 1922-1923 jätkas Viiralt õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Lõpetanud Dresdeni Akadeemia asus Eduard Viiralt tagasi elama Tartusse. Viiraldi varasemates töödes oli näha hilis-saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud olid valdavad ta hilisemates töödes. Edasisel perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923-1925 illustreeris ta Juhan Jaigi ,,Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi ,,Muinasjutud", 1924-1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 ,,Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur." ja 1928 Aleksandr Puskini ,,Gabrieliidid". 1925. aastal sai Viiralt Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaasta stipendiumi ning sõitis enesetäiendamiseks Pariisi. 1925-1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli ta tagasi Eestisse. 1946. aastal pöördus ta lõplikult tagasi Pariisi.
aastate lõpuni haridustpeamisel tarbekunst alal Eduard Viiralt 20. märts 1898 Peterburi kubermang 8. jaanuar 1954 Pariis Oli Eesti graafik Õppis Kunsttööstuskoolis ja Pallases. Viiraltit peetakse kunstiajaloos sellesajandi esimese poole eesti graafikasilmapaistvaimaks meistriks Tuntumad teosed "Põrgu", "Kabaree","Neegripead", "Lamav tiiger" ja"Kaameli pea" viljakas eelkõige raamatugraafikas ,,Põrgu" ,,Tüdruk kaamliga" ,,Kabaree" Anton Starkopf 22. aprill 1889 Kohila vald, Röa küla 30. detsember 1966 Tartu oli eesti skulptor looming on oluliselt mõjutanud modernistliku skulptuuri arengut 1920.1930. aastate Eestis. 1918. aastal Saksamaalt kodumaale naastes rikastas Starkopf eesti skulptuuri talle ainuomase ekspressionistliku figuurikäsitlusega, oli üks kunstikooli "Pallas" asutajaid.
Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud Jätkas oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfiskulptuuriateljees jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias Looming Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi jaestambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas(illustreeris Juhan Jaigi, Jakob Kõrvi, Aleksandr Puskini raamatuid. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (19301932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).
Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55- aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming Aastast 1916 pärinevad Viiralti esimesed puu- ja linoollõiked. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Viiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast teame temalt töid nagu "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead" ja "Lamav tiiger". . Sõjapäevadel sündisid Viiralti "Eesti neiu", "Viljandi maastik", "Virve" ja teised tuntud ning vähem tuntud tööd. 30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt ning ta hakkab
jaanuaril 1954 a. Pére-Lachaise´i kalmistule. Kunstniku 100. Sünniaastapäevaks on valmis Mai Levin´i abil album ,,Eduard Wiiralt", milles on põhjalik monograafia, ulatuslik valik reproduktsioone ning kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles. Looming 1916 a. pärinevad Eduardi esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917 a. esimesed ofordi- ja estambikatsetused. 1923-28 oli tema viljakas periood eelkõige raamatugraafikas: 1923-25 aa. illustreeris Juhan Jaig´i ,,Võrumaa jutud" 1925 a. illustreeris Jakob Kõrv´i ,,Muinasjutud" 1924-25 aa. Illustreeris Eduard Tennmann´i usuõpetuse lugemikud 1926 a. illustreeris koguteose ,,Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" 1928 a. illustreeris Aleksandr Puskin´i ,,Gabrieliidid" Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes ( kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas ( ka kõrgtrükis), litos
Marrakechis 1945 jõudis Viiralt Rootsi 1946 sügis pöördus Viiralt lõplikult Pariisi Viiralt suri 55aastaselt maovähi tõttu Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül Viiralt maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Pere Lachaise`i kuulsuste kalmistule Ülevaade loomingust Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu ja linoollõiked 1917 aastast pärinevad ofordi ja estambikatsetused Järgnev periood oli Viiraltile viljakas eelkõige raamatugraafikas 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud" 1925 illustreeris Jakob Kõrvi "Muinasjutud" 19241925 illustreeris Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud 1926 illustreeris koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur." 1928 illustreeris Aleksandr Puskini "Gabrieliidid" Võimeka graafikuna töötas ta: puulõikes (kõrg ja sügavtrükis) ofordis akvatintas (ka kõrgtrükis) litos monotüüpias 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali
1923. sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Edasi elas ta 14 aastat (19251939) Pariisis, peale seda aasta Marokos. 1945. aastal elas Rootsis ja aasta hiljem pöördus lõplikult tagasi Pariisi. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55aastasena Pariisis. Looming Aastast 1916. leiduvad esimesed tema puu ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi ja estambikatsetused. Järgevatel paaril aastal oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast tööd: "Põrgu" (19301932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito), realistlikumad: "Neegripead" (1933,
Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Ta suri 55-aastasena ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis. 4 Looming Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase
Tema Viimseks elupaigaks jäi Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Viiralt suri 8. jaanuaril 1954. aastal maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming Esimesed Viiralti teosed pärinevad Aastast 1916. ( Puu- ja linoollõiked ) ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta parimad tööd raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Viiralt "Võrumaa jutud", 1925 "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Kuna ta oli kuulus graafik, töötas ta puulõikes, (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis,akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse
lokaaltoonide eelistus. Edukas oli Vahtra graafikas, kus lõi kaks tuntud puulõigete mappi "Blanc et noir" (1921) ja "Konstruktiivsed rütmid" (1924). Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane saatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm. Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924). Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooniga ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natürmoorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline
Viiraldi varasemates töödes on näha hilis-saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene.Aastast 1916 pärinevad Viiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas.1923-1925 illustreeris viiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud" ,1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud" ,1924-1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud,1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid".1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Viiralt enesetäiendamiseks Pariisi.Sellest ajast tööd: "Põrgu" (1930-1932) , "Kabaree" (1931) , "Jutlustaja" (1932) ,
Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali
Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kalmistule. Looming ja näitused Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ja joonistused said kiitva hinnangu Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, ofordis, akvatintas, litos ja monotüüpias 1925. aasta sügisel sai ta Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi ning sõitis enesetäiendamiseks Pariisi ,,Lamav tiiger" Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level ,,Viiuldaja" Click to edit Master text styles Second level
heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes "Sõudja". Kui ta noore kunstnikuna 1920.- 1930. aastail eelists kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema poolt loodud Tuglase "Teoste" puugravüürid, kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks. Märt Laarmani raamatugraafikas ning raamatukujunduses kajastub tema sügav haritus ja kirjandushuvi. Bibliofiilsed haruldused, puulõikes plokkraamatud - Marie Underi «Käik tuultesse», Johann Philipp von Rothi (G.A. Oldekopi) «Talvõlaul» (1938), Märt Laarmani enda luuletused «Külmad rubaiid» (1939). Praegu on Märt Laarman imetletud klassik, kelle loomingusse peaks aga suhtuma asjaliku objektiivsusega, et mitte sattuda nende kilda, kelle üle on ta ironiseerinud: "Kunsti tuleb
3 Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. 4 Looming Aastast 1916 pärinevad Viiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase
professor Selmar Werneri juhatusel. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga. Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnika alal. E. Viiralti ärasaatmine Dresdenisse "Pallases" märtsis1922. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt J. Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 J. Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 E.Tennmanni usuõpetuse lugemikud ning 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur". Oma tolleaegsetes illustratsioonidestusijoonistustes kasutas ta diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis meenutas mõneti gravüüri ning oli 1920. aastate kehvasid trükiolusid arvestades suhteliselt hästi reprodutseeritav. "Pallase" lõpetajate näitusel 1924
Sajandi alguses võib leida impressionismiga põimuvat juugendstiili Ants Laikmaa (1866 1942) loomingus. Varakult seondub juugend rahvusromantismiga ning sellise koosluse õitseaeg on 1907 14 (või 1906 15), mil antud laadi viljelesid Oskar Kallis (1891 1917), Nikolai Triik (1884 1940), Aleksander Promet (1879 1938), August Jansen (1881 1957). Eriti pääses juugendliku kallakuga stilisatsioon valitsema raamatugraafikas : Märt Pukits (1874 1961), Kristjan Raud (1865 1943, eriti selgelt avaldub juugendlikkus eksliibristes ja sajandi alguskümne raamatukunstis), N. Triik, Konrad Mägi (1878 1925), Aleksander Uurits (1888 1918), Aleksander Tassa (1882 1955, tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks). Esimesena tõi eesti raamatu- ja ajakirjaillustratsiooni juugendlike joonte voolavuse, ornamentaalse kaunistuse Märt Pukits. Temalt pärineb kaas K. E
ning erinevad stiilid, mida nad viljelesid. Eduard Viiralt oli kahekümnendatel kõigest noor mees. Nagu ka tollane aastakümme, oli tema ka oma ,,kahekümnendates". Tema õpingud võtsid aset samuti kahekümnendates. Sel aastakümnel jõudis ta elada nii Eestis, Dresdenis kui ka Pariisis. Aastast 1916 pärinevad Viiralti esimesed puu- ja linoollõiked, samuti 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923 kuni 1928 illustreeris Viiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", Jakob Kõrvi "Muinasjutud", Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja Aleksandr Puskini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel osutati Viiraltile au ja autasustati teda Kujutava Kunsti
1896 hakati välja andma ajakirja "Jugend", 1897 veel lisaks Münchenis ajakirja "Kunst und Handwerk" ja veel paar teist ajakirja. Saksa juugendi keskuseks kujuneski München. Saksamaal võib juugendstiili arengus selgelt eristada kahte perioodi. Varasem lilleline stiil asendus aastaks 1900 rohkem geomeetrilise, abstraktse stiiliga. Saksamaal leidis juugend rakendamist tarbe- ja interjöörikunstis ning opärane suund kujunes ka raamatugraafikas. Koloman Moser Moser oli edukas eriti kommertsgraafikas ning kavandas pangatähti ja marke, millele oli iseloomulik viini koolkonna tugevalt kontrastne kujund. Moseri kalduvus tugevale kontuurile oli ilmne tema kavandites ajakirjale "Ver Sacrum". Raamatuillustratsioonides kasutas Moser geomeetrilisi kujundeid, sageli must-valget kabelaua mustrit . Oma elu jooksul disainis Moser rõivaid, värvilisi klaasaknaid, portselani, keraamikat, ehteid, mööblit, tapeete. Ka siin kasutas
Eestisse jõudis juugend koos sümbolismiga sajandivahetusel. Sajandi alguses võib leida impressionismiga põimuvat juugendstiili Ants Laikmaa (1866 1942) loomingus. Varakult seondub juugend rahvusromantismiga ning sellise koosluse õitseaeg on 1907 14 (või 1906 15), mil antud laadi viljelesid Oskar Kallis (1891 1917), Nikolai Triik (1884 1940), Aleksander Promet (1879 1938), August Jansen (1881 1957). Eriti pääses juugendliku kallakuga stilisatsioon valitsema raamatugraafikas : Märt Pukits (1874 1961), Kristjan Raud (1865 1943, eriti selgelt avaldub juugendlikkus eksliibristes ja sajandi alguskümne raamatukunstis), N. Triik, Konrad Mägi (1878 1925), Aleksander Uurits (1888 1918), Aleksander Tassa (1882 1955, tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks). Maalikunstis esineb juugendit vähem. Veidi leiab juugendlikku sümbolismi Kristjan Raua töödes ja kõige tugevam kallak juugendile maalis oli Nikolai Triigi loomingus.
Eestisse jõudis juugend koos sümbolismiga sajandivahetusel. Sajandi alguses võib leida impressionismiga põimuvat juugendstiili Ants Laikmaa (1866 1942) loomingus. Varakult seondub juugend rahvusromantismiga ning sellise koosluse õitseaeg on 1907 14 (või 1906 15), mil antud laadi viljelesid Oskar Kallis (1891 1917), Nikolai Triik (1884 1940), Aleksander Promet (1879 1938), August Jansen (1881 1957). Eriti pääses juugendliku kallakuga stilisatsioon valitsema raamatugraafikas: Märt Pukits (1874 1961), Kristjan Raud (1865 1943, eriti selgelt avaldub juugendlikkus eksliibristes ja sajandi alguskümne raamatukunstis), Nikolai Triik, Konrad Mägi (1878 1925), Aleksander Uurits (1888 1918), Aleksander Tassa (1882 1955, tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks). Esimesena tõi eesti raamatu- ja ajakirjaillustratsiooni juugendlike joonte voolavuse, ornamentaalse kaunistuse Märt Pukits
· Lõplikult pöördus kunstnik tagasi Pariisi 1946. aasta sügisel. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. · Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. "Võrumaa jutud", "Muinasjutud", "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast tööd: "Põrgu" "Kabaree" "Jutlustaja", ,,Lamav Tiiger" Sõjapäevadel sündisid " Eesti neiu" "Viljandi maastik" "Virve" "Monika"
võimaldas pateetilist tumedust, jõulist vormi. Selles tehnikas lõi Viiralt Dresdeni eeslinnade vaateid, portreid, kompositsioone. Eriti aga väärivad märkimist litod loomadest, kes teda kütkestasid Dresdeni loomaaias. Huvi eksootiliste loomade vastu taaselustub 1930.aastate teisel poolel Pariisis. 1923. aasta sügisel naasis Viiralt Tartusse. Järgneva paari aasta jooksul oli ta hõivatud eeskätt illustreerimisest, kujunedes sel perioodil üheks viljakamaks ning juhtivamaks jõuks eesti raamatugraafikas. Ent kaugeltki mitte alati ei antud talle illustreerida väärtteoseid ning mõnigi kord roiutas töömahkas tellimus kunstniku ära, mis annab tunda ka illustratsioonide taseme mõningas ebaühtluses. Siiski pakuvad ainuüksi tänu Viiralti illustratsioonidele tänapäeval huvi niisugused teosed nagu E. Tennmanni usuõpetuse lugemik, mille neli osa ilmusid 1924. ja 1925. aastal. Illustreerides jälgis Viiralt üldiselt alati täpselt teksti, kuid tänu elavale fantaasiale ja
domineeris joonistus. Temaatikasse ilmusid oma peamiseks eesmärgiks kunstiteose Nõukogude armee kangelaslikkus ja sõjajärgne esteetilise väärtuse. Sama suunda jätkas grupp ülesehitustöö. Südamlike laste portreedega SOUP ’69 (Ando Keskküla, Andres Tolts, äratas tähelepanu Aino Bach, häid saavutusi oli Leonhard Lapin). raamatugraafikas (Evald Okas, Alo Hoidre, Ka graafikasse lülitus 1960. aastail uusi Märt Laarman, Günther Reindorff, Richard jõude (Olev Soans, Vive Tolli, Allex Kütt jt.), Kaljo, Paul Luhtein). Mit tenõukoguliku kunsti kelle loomingus kajastus esiotsa samasugune viljelemiseks pakkus võimalust klassikute teoste uue elu paatos kui maalikunstis ja kirjanduseski.
annaabi.ee 
