Eduard Wiiralt referaat (0)

Kärdla Ühisgümnaasium
EDUARD WIIRALT
Referaat
Anett Roosa
9. a
Kärdla 2011
Eduard Wiiralt
Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt) oli eesti graafik . Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid , sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat.
Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste , nt. usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid. Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna õppima Dresdeni.
Viiraldi varasemates töödes on näha hilis -saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene.
Sündinud
20. märts 1898 Peterburi kubermang
Surnud
8. jaanuar 1954 Pariis
Tegevusala
graafika
Tuntud teoseid
„Põrgu“
Kunsti õppinud
Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases
Kunstivool
realism
Kronoloogia

• Wiiralt õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases. Õpingud katkestas osalemine Vabadussõjas. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna.
  

• Enne Teist maailma sõda elas Wiiralt 14 aastat Prantsusmaal. Aastast 1938. kuni 1939. elas ta Marokos .[1] Teise maailmasõja elas ta üle Eestis.
  

• 1945 sattus Wiiralt Rootsi ja sealt edasi uuesti Pariisi, kus ta 1954. aastal suri. Ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
  

• Wiiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", " Kabaree ", " Neegripead ", " Lamav tiiger " ja "Kaameli pea". Neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi Lennart Meriga.
  

Elukäik
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees , kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon . Viiralt jätkas oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees aastal 1919. 1922–1923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel . 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse .
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939. elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour.
Aastal 1945 jõudis Wiiralt Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kalmistule.
Looming ja näitused
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi - ja estambikatsetused.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi " Muinasjutud ", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito ) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).
Sõjapäevadel sündisid "Eesti neiu " (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik " ja " Virve " (mõlemad 1943, kuivnõel), " Monika " (1942, metsotinto) ja teised tööd.
Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis , Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille 's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos , Bostonis, Baltimore 'is ja New Yorgis (1936), Strasbourg 'is (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939) jm.
Looming
Muud huvitavat

• Kunstniku 100. sünniaastapäevaks valmis Mai Levini abiga album "Eduard Wiiralt", milles on põhjalik monograafia, ulatuslik valik reproduktsioone ning kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.
  
• 2010. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.
  
• 1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Wiiralti auhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval avataval näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.
  
• 2004. aastast annavad Kultuurkapital ja kultuuriministeerium igal aastal Kunstiakadeemia aastapäeval välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suuruseks määrati 15 000 krooni.