sukulentsete puude ja põõsaste ja puhmaste perekond aaloeliste (Asphodelaceae või Aloaceae) sugukonnast (varem paigutati liilialiste sugukonda). Perekonda kuulub ligikaudu 420 liiki, kuid arv pole täpne, kuna esineb sagedast liikidevahelist ristumist ja osad liigid võivad olla veel kirjeldamata. Aaloesid peetakse parafüleetiliseks taksoniks, mida kinnitavad ka uuemad kemotaksonoomilised uuringud. Aaloede ehitus ja kasvuvorm on äärmiselt varieeruvad. Esineb nii puukujulisi, varrega põõsa- kui ka varretuid rosetjaid liike, ning isegi ronitaimi. Lehed enamikul liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Õied enamasti erksavärvilised, torujad, piklikus õisikus. Vili on kupar. Suurim on aaloede liigiline mitmekesisus Lõuna-Aafrikas, eriti Kapimaal, kuid perekond on levinud pea kogu Aafrikas kuivema kliimaga aladel. Põhjas ulatub
lamedatipuline tüvi ja kaks lintjat lehte, mis kasvades lõhenevad ja koolduvad. Need lehed on sama tugevad kui puit ning vananedes need luituvad ja muutuvad pahklikuks. Velvitsiad kasvavad äärmiselt aeglaselt ja võivad elada rohkem kui tuhande aasta vanuseks. Taimel ei ole õisi, sest ta paljuneb käbide abil. Ta kasvab vaid ühes paigas Namibi kõrbe südames kruusastel väljadel. (4.) (11.) 6.2.2 Aaloe Namibi kõrbes esineb peamiselt puukujulisi liike. Lehed enamikul liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Õied enamasti erksavärvilised, torujad, piklikus õisikus. Vili on kupar. Aaloed on tähtsaks toormaterjaliks farmaatsia tööstusele. Neist saadakse mitmesuguseid glükosiide, millest olulisimad on aloiin ja mitmesugused mannoosi derivaadid. Algne meditsiiniline kasutusala oli lahtistina. Aaloe-
Terve taim koosneb ühest madalast tüvest, millest kasvab välja 2 lehte need näevad välja nagu kaks suurt lainelist lokki, millel on katkised tühjad otsad. Velvitsia näeb vahel välja nagu hunnik prügi. Taim on kohatunud kuiva kliimaga nii, et on oma juured sügavale maapinda surunud ning lehed on katud spetsiaalse vahaga, et vähendada auramist. Joonis 4. Velvitsia Namibi kõrbes esineb peamiselt aaloe puukujulisi liike. Lehed enamikul liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Õied enamasti erksavärvilised, torujad, piklikus õisikus. Vili on kupar. Aaloed on tähtsaks toormaterjaliks farmaatsia tööstusele. Neist saadakse mitmesuguseid glükosiide, millest olulisimad on aloiin ja mitmesugused mannoosi derivaadid. Algne meditsiiniline kasutusala oli lahtistina. Aaloe-ekstrakti
sündroom või söötraig, paranesid Aloe Vera geeli regulaarsel tarvitamisel. ● Seega on Aloe Vera’l täiendav roll mitmesuguste haigusseisundite ravimisel. Siiski on vaja arstiga nõu pidada alati, kui tekivad kahtlused diagnoosi suhtes või kui seisund ei parane. Iseseisvalt ravimine võib olla väga ohtlik, kuna väikese probleemi taga võib peituda tõsine haigus. Ehitus ja välimus Aaloede ehitus ja kasvuvorm on äärmiselt varieeruv. Esineb nii puukujulisi, varrega põõsa- kui ka varretuid rosetjaid liike, ning isegi ronitaimi. Lehed enamikul liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Õied enamasti erksavärvilised, torujad, piklikus õisikus. Vili on kupar. Levik Suurim on aaloede liigiline mitmekesisus Lõuna- Aafrikas, eriti Kapimaal, kuid perekond on levinud pea kogu Aafrikas kuivema kliimaga aladel. Põhjas ulatub looduslik levik Araabia poolsaarele, ning
kivisöeajastu. Kivisüsi moodustus sarnaselt turba tekkele pooleldi lagunemata taimejäänustest. Pika aja jooksul setete alla jäänud taimne materjal tihkestus kõrgel rõhul ja -temperatuuril. Sõnajalgtaimede üldtunnused · Sõnajalgtaimedel on võsu ja juured; · Vartes on eristunud juht- ja tugikude; · Osjad, kollad ja sõnajalad on eostaimed; · Nad on enamasti mitmeaastased rohttaimed, kuid esineb ka liaane*, epifüüte* ja puukujulisi taimi; · Sõnajalgtaimede viljastamine on enamasti seotud veega, nende areng viljastamisest täiskasvanuks saamiseni on aeglane; · Sõnajalgtaimede sporofaas* (2n) kestab gametofaasist* (n) kauem (Vt Taimede paljunemisviisid); Epifüüt - teistel taimedel kasvav, kuid mitte parasiteeriv taim. Gametofaas ehk haplofaas tähendab, et taime rakkude kromosoomistik on sel ajal haploidne (ühekordne, igat kromosoomi on vaid üks, neil puuduvad sarnased paarilised).
Väetis Väetada üle kahe-kolme nädala. Talvel kord kuus poole lahjema lahusega. Kastmisvett võib igakordelt hapendada sidrunhappega. Paljundamine Kui taim istutada suuremasse potti, kasvavad kiirelt uued võsundid. Kahjurid Ripslased ja lehetäid. Soovitatav on kahjuritega taim visata ära. AALOE Aaloede ehitus ja kasvuvorm varieeruvad liigiti. Esineb nii puukujulisi, varrega põõsa- kui ka varretuid rosetjaid liike, ning isegi ronitaimi. Lehed on paljudel liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Aaloed on toataimena lihtne kasvatada. Aaloedele on iseloomulik suur kuivataluvus, kuna nad on levinud poolkõrbe ja kõrbealadel, paljud liigid kasvavad ka mägedes. Vöötaaloe on teistest liikidest sitkem, samas on puisaaloe levinum just toataimena. Perekond koosneb umbes 300-400 liigist.
kuid ka äärmiselt peened ja udusulgjad. Juured laiuvad enamasti maapinna lähedal (sademevee võimalikult tõhusaks imamiseks), mõnel liigil on muguljalt jämenenud peajuur. Lühiealised, enamasti üksikult paiknevad õied on suuruselt väga erinevad (läbimõõt mõnest millimeetrist paarikümne sentimeetrini), neil on palju kattelehti ja tolmukaid, raag puudub; vili on mari. Kujult ja suuruselt on kaktuselised liigiti äärmiselt mitmekesised: leidub kuni 18 m kõrgusi puukujulisi sammaskaktusi, kerakujulisi kaktusi, lapikute varrelülidega kaktusi ja pikkade peente vartega epifüüte. Paljudel on viljad ja varre lihakas sisu söödavad. Kaktusepuitu kasutatakse ehitusmaterjalina meenete valmistamiseks, mitut liiki kaktusi tarvitatakse kosmeetika- ja farmatsiatööstuses. Sooja kliimaga aladel kasvatatakse paljusid kaktuselisi aedades ja parkides ilutaimena, neist istutatakse ka elavtarasid; põhjapoolseil mail on nad kasvuhoone- ja toataimed. [1. lk 288]
Juuretäi tõrjeks võib juuri ümberistutamise ajal tupsutada piiritusega või kasutada putukatõrjevahendit Fastac jälgides sealtoodud juhiseid. 15 8. PUIS-AALOE 8.1 Üldiseloomustus Aaloe on pärit Aafrika troopiliste ja sukulentsete puude ja põõsaste ja puhmaste perekonnast aaloeliste (Asphodelaceae või Aloaceae) sugukonnast. Varasemalt kuulus liilialiste sugukonda. Aaloede ehitus ja kasvuvorm varieeruvad liigiti. Esineb nii puukujulisi, varrega põõsa- kui ka varretuid rosetjaid liike, ning isegi ronitaimi. Lehed on paljudel liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Aaloed on toataimena lihtne kasvatada. Aaloedele on iseloomulik suur kuivataluvus, kuna nad on levinud poolkõrbe ja kõrbealadel, paljud liigid kasvavad ka mägedes. Puisaaloe levinum just toataimena. 8.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes Toatemperatuur sobib hästi, 18-24 kraadi
Õied- sarikas, kahesugulised, väikesed, pruunikad Viljad- pähklike, ümbritseb kilejas lennutiib PAPPEL Populus Mullastik- Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- Kasutatakse palju, kuna annavad kiiresti haljastusefekti, suvel seemnete valmimise ajal risustavad ümbrust Puu võra- Lehed- Lihtlehed, suured, vahelduvad Õied- urvataolised Viljad- kupar Puit pehme ja kerge PAJU Salix Mullastik- Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- Kasutatakse palju, eriti puukujulisi liike e remmelgaid. Ja leinavorme Puu võra- Lehed- vahelduvad, paiknevad spiraalselt, lihtlehed Õied- urnana, varustatud meenäärmetega Viljad- ühepesaline Toiduks paljudele ulukitele, kuna pajud on painduvad siis kasutatakse neid punumistöödel LEEDR Sambucus Mullastik- viljakat Niiskus- Valgus- varjutaluv Haljastusväärtus- võib kasutada linnas 1 Puu võra-
Dendriidid ja vesipuud tekivad tahke isolatsiooni pikaajalisel vananemisel. Põhjused: · pikaajalisest pingestamisest põhjustatud osalahendused · kõrgetest temperatuuridest pika aja jooksul põhjustatud mikropraod Nende põhjuste koosmõjul kujunevad tahkes dielektrikus gaasiga täidetud kanalid, mille seintel võib olla õhuke söestunud kiht ja mis aja jooksul kasvavad üldiselt elektrivälja jõujoonte suunas, kuid materjali ebaühtluse tõttu mõnevõrra juhuslikes suundades tekitades puukujulisi moodustusi. Dendriidid hakkavad arenema kohast, kus elektriväli on eriti ebaühtlane Sageli on dendriitide arenemise põhjustajateks tühemikes tekkivad osalahendused. Dendriidid kasvavad aja jooksul ja lõpuks jõuavad areneda ühelt elektroodilt teiseni põhjustades dielektriku läbilööki. Tahkesse dielektrikusse sattunud veepiisakestest arenevat dendriiti nimetatakse vesipuuks. Vesipuud tekivad tüüpiliselt kaablite PEX-isolatsioonis, eriti
enam kuigi selgelt loetav. Alleepuude kasvuruu- dada vähem väärtuslikke puid ning tekitada sin- mi ahendavad ka pargipuistute puud, mistõttu na häilusid. Sellega parandame valgustingimusi 20 ka pargipuistu sisemuses ning soosime vanema- viisil võib noorendada näiteks toompihlakaid, sire- te puistute looduslikku uuenemist. leid, lodjapuid jt. Pikaealisi puukujulisi põõsaid hool- • Allajäänud puude väljaraiega tuleks parandada datakse nagu puidki võra harvendus- ja sanitaarlõi- väärtuslikumate puude valgustingimusi. kusega. Sellisteks põõsaliikideks on üksikult kasvavad • Kui puistus on vanu põlispuid, tuleks neile ava- viirpuud, tüvikuna majandatavad sirelid, kuldvih- da vaade. mad, vahtrate põõsakujulised liigid jt.
või madalad põõsad. Perekonnas kahekojalised, vahelduvate (võrsel spiraalselt paiknevate) lihtlehtedega puud ja põõsad. Perekonnas 300-350 liiki, mis levinud nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas ja subtroopikas. Eestis kasvab looduslikult 21 liiki, kuid kuna pajud hübridiseeruvad kergesti, on tegemist tihti hübriidliikidega, millede määramine on üsna aeganõudev tegevus. Puukujulisi pajusid nimetatakse remmelgateks. · Õied urvana, varustatud meenäärmetega. Kupar ühepesaline, kahe poolmega, seemned väikesed, lennukarvadega · Liigid enamasti putuktolmlejad, väga külmas kliimas ka tuultolmlejad. Õitsevad enne lehtimist või koos sellega. · Pajusid on kasutatud laialdaselt haljastuses, eriti puukujulisi liike. Pajud on toiduks paljudele ulukitele ja nende painduvaid võrseid kasutatakse punumistöödel, neid
hõlmaks, mis on kaetud mitmerakuliste karvadega. Juured puuduvad. Vett ja selles lahustunud mineraalaineid imetakse kogu pinnaga, kuid peamiselt muundunud veesiseste lehtede abil. Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut. HÕIMKOND KOLDTAIMED. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste lehtedega maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina. Eosed on ühesuurused või erineva suurusega.
Aafrikas. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 25-30m. Valgusnõudlikud. Lehed ümarad, lainelise servaga, 3-8cm pikad, alt karvased. 70. Perekond Salix Pajude perekonda kuuluvad kõrged ja madalad puud ning kõrged, keskmised või madalad põõsad. Kahekojalised ja suvehaljad. Lihtlehed. Õied urvana, varustatud meenäärmetega. Kupar ühepesaline, kahe poolmega, seemned väiksed, lennukarvadega. Enamasti putuktolmlejad, väga külmas tuultolmejad. Õitsevad enne või koos lehtimisega. Puukujulisi pajusid nimetatakse remmelgateks. Levib hästi vegetatiivselt. Puit u kasutatakse ehituses ja tselluloosi tootmiseks, biopuhastitena ja energiavõsana. 300liiki(vesi, kahevärviline, tuhkur, hundi, hala, vits). Levinud põhja kui lõunapoolkera parasvöötmes. 71. Eestis kasvavad remmelgaliigid ja nende iseloomustus. Raudremmelgas: Salix pentandra lehed piklik elliptilised, teritunud tipuga, näärmeliselt peensaagja servaga, pealt läikivad, alt kahvatud, leht 5-12cm. 5m
sporofüüt). 53. Hk Koldtaimed (kollad, selaginellid, lahnarohud). Hk. sõnajalgtaimed. Osjad (Selts: osjalaadsed). Keerdlehikud (Seltsid: Maokeelelaadsed, pärissõnajalalaadsed ja salviinialaadsed). Lycopodiophyta. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste, vahel soomusekujuliste lehtedega (mikrofüllia) maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja –alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina. Eosed on
Puud on liigiti erineva elueaga, saades kuni 400 aastat vanaks. Vahtrate puit on hajulisooneline, tugev, vastupidav mädanemisele ja hästi töödeldav, valkjas või veidi punakas, libe, kulumiskindel, paljud liigid on tähtsad puiduandjad, millest valmistatakse parketti, spooni, vineeri, mööblit, muusikariistu ja tarbeesemeid. Haljastuses kasutatakse meil umbes 10 liiki. Perekonda kuulub umbes 150 Noorena taluvad varju, vanemas eas valgusnõudlikkus suureneb. Enamus puukujulisi liike on noorelt kiirekasvulised. Meil looduslikult kasvamas üks liik. Harilik vaher (Acer platanoides L.) [platanoídes] Platanoides kreeka k. plaatanitaoline, h. vahtra lehed meenutavad kujult plaatanilehti. Rahvapärased nimetused ka vahtras, pikaninapuu, läänepuu jne. Kodumaine, ümara tiheda võra ja pruunikashalli, pikirõmelise koorega puuliik, kasvades kuni 30 m kõrguseks ja saavutades kuni 1m tüveläbimõõdu
taandarenenud kui isaseelleht. Tema ülemine osa kasvab sporangiumist välja, sellel tekib 3-5 arhegooni. Pärast viljastamist areneb sügoodist sporofüüdi alge, mis koosneb varrest ja lehest. Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut. Hk. Koldtaimed- Lycopodiophyta. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste, vahel soomusekujuliste lehtedega (mikrofüllia) maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina
taandarenenud kui isaseelleht. Tema ülemine osa kasvab sporangiumist välja, sellel tekib 3-5 arhegooni. Pärast viljastamist areneb sügoodist sporofüüdi alge, mis koosneb varrest ja lehest. Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut. Hk. Koldtaimed- Lycopodiophyta. Kollad on kõrgemaist taimedest ühed ürgsemad. Nad esindavad väikeselehelist evolutsioonisuunda. Nüüdisaegsed liigid on igihaljad mitmeaastased rohttaimed, väljasurnute hulgas oli ka puukujulisi liike. Ehitus. Sporofüüdil on väikeste, vahel soomusekujuliste lehtedega (mikrofüllia) maapealne võsu. Lehed on vähe eristunud, neil on 1-2 harunemata roodu. Sõlmed ja sõlmevahed on nõrgalt väljendunud. Maa-alune osa kujutab endast lisajuuri omavat risoomi. Maapealsed ja alused osad harunevad tipmiselt. Sporangiumid paiknevad lehtede (sporofüllide) ülapoolel. Sporofüllid on koondunud varre tippu eospesaks, harvem esinevad varrel sporogeense vöödina
teatud liiki maltsaürask. Perekond paju (Salix) Perekonda kuulub -30 m puid kui ka madalaid põõsaid. Valguslembesed ja kiirekasvulised. Pajud, tänu meesisaldusele, on tähtsad mesinduses, eriti seetõttu, et õitsevad varakevadel. Pajud on levinud kõikides maailmajagudel, välja arvatud Austraalia. Perekonda kuulub üle 300 liigi, neile lisanduvad hübriidid. Puukujulisi pajuliike nimetatakse remmelgateks. Eestis kasvavad 21 pajuliiki on jagatud 3 alamperekonda ja 12 sektsiooni. Alusmetsa liigid Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) 10-15 m kõrge puu, harva põõsakujuline. Tüve koor sile, vanemas eas rõmeline korp. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 11-15 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad. Õitseb mais-juunis. Õied valged tihedates kännastes läbimõõduga 5-10 cm
lähistroopilises ning troopilises vööndis Aasias, Põhja-Ameerikas ning Euroopas. Lõunapoolkerani ulatub vaid ühe vahtraliigi (A. laurinum) areaal, ning vahtraliike ei kasva looduslikult Lõuna-Ameerikas, Aafrikas (v. a. Vahemere ümbrus) ja Austraalias. Enamus vahtraliikidest on koondunud Aasiasse ja pea pooled perekonna esindajad on pärit Hiinast. Noorena taluvad varju, vanemas eas valgusnõudlikkus suureneb. Enamus puukujulisi liike on noorelt kiirekasvulised. Kasvavad tihti segapuistute koosseisus, eelistades viljakaid, parasniiskeid muldi. Põldvaher (A. campestre) kasvab hästi ka lubjarikkal pinnal. Juurestik on vahtratel hästiarenenud, puukujuliselt kasvavatel liikidel võrad laiuvad. Meil looduslikult kasvamas üks liik. Harilik vaher (Acer platanoides L.) [platanoídes] Platanoides kreeka k. plaatanitaoline, h. vahtra lehed meenutavad kujult plaatanilehti. Rahvapärased nimetused ka vahtras,
annaabi.ee 
