Puidust tarbeesemed (1)

1. Sissejuhatus
1.1 Puu ja puit
Puu on aastaringi kasvav, enamasti pikaealine taim. Puu kasvab ühel jämedal juurikal või toetub veel mitmele hargnevale juurele. Eestis on erinevatel andmetel nö. pärismaiseid puuliike 51. Pärismaised tähendab seda, et puud on hakanud siin kasvama ilma inimese otsese kaasabita. Lühidalt: looduslikud.
Puu on olnud aastasadu Põhjamaade traditsiooniline ehitusmaterjal. Puit on looduslik materjal, mida saab lasta peale kasutamist uuesti ökoloogilisse ringlusesse ilma keskkonda kahjustamata. Puitu on võimalik töödelda lihtsate tööriistadega. Puit on väga mitmekülgsete kasutusvõimalustega taastuv tooraine , mis kuulub tänase päevani tähtsamaite taimsete saaduste hulka.
1.2 Puidu kasutusalad
Sajandite jooksul on Eesti talupojad õppinud tundma kõigi puuliikide omadusi, millega tagati igaks eri otstarbeks kõige sobivama puu kasutamine. Tarbepuu valik oleneb suuresti puu esinemissagedusest ja tehnilistest omadustest. Eriti rohkesti on leidnud kasutamist Eesti metsades ülekaalukalt esinevad okaspuud mänd ja kuusk ning lehtpuudest nende tavalisemad esindajad kask ja haab.
Mänd on olnud üks põhilisi ehitusmaterjale seepärast, et tema vastupidavus eale on väga pikk tänu männis sisalduva rohke vaigu tõttu. Männist valmistati peamiselt sänge, pinke, laudasid, kirste, raamistike jms. Mänd on ka eelistatud paadiehituspuu.
Kuusk seevastu on nõrgem ja väiksema säilivusega. Siiski, kuusest saab rääkida tarbeesemete valmistamisel väga palju olulist, kuna kuusk on asendamatu lauanõude valmistamisel, seda eriti siis, kui nõu peab jääma veekindel. Samuti, noort kuusevart kasutatakse peamiselt rehavarre tegemiseks.
Kask- tihe, kõva ja painduva puiduga . On mõistagi arusaadav, et kase tähtsus tarbepuuna on väga suur. Ka kasel on oma miinuseid, kuid siin ei hakka ma neid välja lugema. Kasest on valmistatud veel aisad, rangipuud (riidepuud), härjaikked, sirbivarred, kulbid, lusikad, koodid, vardad , adra rauapuud, äkkepakud jne.
Läbinisti kasest on tavaliselt valmistatud ka vokk .
Eestis kasutusel olnud ja kasutusel olevad puidust tarbeesemed valmistatakse väga erinevatest puuliikidest. Igal esemel , mis vähegi võis erineda oma välimuse poolest teisega , oli esemel ka kohe oma nimetus. Nendest on kann , tünn ja vann veel üsnagi lihtsa ja meeldejääva nimetusega.
2. Puidust tarbeesemed
2.1 Eseme nimetus ja kirjeldus
Veimevakk- e. annivakk v. pruutvakk: Enamasti ohtralt kaunistatud. Kasutati eelkõige naiste pidulikemate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtlasi tähtsaks atribuudiks Eesti vanas pulmakombestikus- neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi). Karpe kasutati peamiselt üksikute rõivastusesemete säilitamiseks, millest ka nimetused tanu-, rätiku-, paela-, sõrmuse- jne. karp. Hoiti ka näputööriistu, raha ja muid pisiesemeid. Ida-Eestis olid vakad tavaliselt kaunistamata. Lääne-Eesti mandril , Saaremaal ja Mustjalas valitseb vakkadel põletuskiri.
Kapp- e. kipp v. kibu : Sõõriku põhjaga pealt laienev väike nõu. Üks küljelaud on pikendatud käepidemeks. 3-5 toobiseid nimetati kapp, väiksemad aga kipp e. kibu. "Kapaga toodi jooki lauale, aga kibust joodi".
Kann- e. õllekann v. taarikann: Pealt kitsenev, ühe külglauaga ühisest tükist nikerdatud kõrvaga ja sagaral käänduva kaanega kuni paaritoobine jooginõu. Üks tüüpilisemaid puukunsti tooteid Eestis. Kannud olid eriti traditsioonilised saartel ja Loode-Eestis. Setud ei ole neid peaaegu üldse kasutanud.
Pang : Tüüpiliselt pealt kitseneva kujuga ja väikeste kõrvadega. Tänapäeval kasutatakse nende asemel plekkämbreid. Pang on olnud kõikjal Euroopas vanemaid laudnõusid.
Toober- e. toori , toover, tuubri v. vann: Tänapäevani üldkasutatavad veenõud. Toober ka loomasöögi jaoks. Näopesemiseks väike silmapesuvann e. silmavann.
Kolmjalg: Kolmel jalal seisev ovaalne pesunõu, mis koos vannidega tõrjusid kõrvale vanad pesukünad ja pesupingid. Väiksem, samuti kolmel jalal seisev kaanega leivategemisnõu, mis viimasel sajandil on asendanud leivaküna, kannab Põhja-Eestis nimetust leivaastja.
Lüpsik: Oli pealt laiem kaane ja kandesangaga puupang, harilikult varustatud piima kurnamiseks samasuguse oksaharust tilaga nagu piipkanngi.
Piimapütt- e. tsõõrik: U. 25 cm läbimõõduga ja kuni 15 cm kõrge kaaneta nõu, mis mahutas 3-5 toopi, oli kuni koorelahutajate ja meiereide ilmumiseni üldkasutusel piima hapendamiseks ja lauale toomiseks.
Kirn- e. putk , koorekirn: Enne piimatööstuse arengut tavaline võitegemise nõu. Ülalt pisut kitsenev kõrvade ja kaanega kõrge nõu, mille sees liikus üles-alla mänd koore võilelöömiseks.
Lännik: On kuni 10-toobine pealt laienev väikeste kõrvade ja kaanega nõu, mida kasutati hapu- ja kohupiima, või, silkude jms. hoidmiseks ja kaasavõtmiseks.
Kõikide puidust tarbeesemete nimetamine ja eraldi kirjeldamine võib olla omaette teadustöö, millest saaks ilmselt paksu raamatu.
2.2 Puidust tarbeesemete valmistamine ja meistrid
Puutöö ajalugu on põhjalikult uurinud Ants Viires. Siinkohal toon üles mõningaid huvitavaid dateeringuid leitud puidust esemetest.
1430 a. oli esimesi teateid puidust pillidest. Ühte Lõuna-Saksamaa leiukohta nimetataksegi lautode hälliks. Kaks olulist põhjust selleks olid hea asukoht ja hea juurdepääs tähelepanuväärselt kvaliteetsele puidule : alpimetsades kasvasid aeglaselt sellised pillimeistrite hinnatud puuliigid nagu vaher, mänd, jugapuu , torkav kuusk, pirnipuu ja pappel . 16. sajandi esimesel veerandil algas lautode meisterdamise tõeline õitseaeg. 1562. aastal kehtestati pillimeistritele tsunftikord, mis aitas pillide kvaliteeti tagada, konkurentsi piirata ja hinnad kõrgel hoida.
Üks tuntumaid pillimeistreid oli 1590. aastal sündinud Raphael Mest. Alles on kolm tema valmistatud ja omal ajal väga kõrgelt hinnatud lautot. Rootsis Linköpingis on säilinud jugapuust põhjaga lauto , mille sees on trükitud nimesilt tekstiga „Raphael Mest in Fiessen, Imperato/del Misier Michael Hartung in Pa-/dua me fecit, Anno 1633”.
Eesti seisukohalt on olnud üks puidust tarbeesemete valmistamise peamisi asukohti Avinurmes. Avinurme piirkonna majanduselu on läbi ajaloo olnud tugevalt seotud puutööga, omades enam käsitöönduslikku iseloomu. Tulenevalt metsade suurest osakaalust, suhtelisest eraldatusest ja kaugusest linnadest, on piirkonnas kujunenud välja oma majanduslik lokaliteet.
Käsitöönduslik puidutöötlemine on olnud valdavaks tootmisharuks Avinurme kandis sajandeid . Esimesed kirjalikud teated siinsest puutööst, kui üle Eesti tuntud Avinurme meeste oskusest kirjutas teadaolevalt esmakordselt Laiuse pastor H. Jannau 1879. aastal. A. Moora oma monograafias “Peipsimaa etnilisest ajaloost” märgib siinkandi väga varast talude päriseksostu, mis eeldas lisaks põllutööle muud sissetulekuallikat.
Puutöö, peamiselt puidust tarbeesemete valmistamine ja turustamine, on siinkandi põhiline tegevusala tänaseni.
Eestis võib ühe käe sõrmedel üles lugeda meistreid, kes tänapäeval veel valmistavad käsitsi haabjaid. Haabjas on seest õõnsaks tahutud jäme haavapuu, mida kasutatakse veesõidukina (ühepuupaat). Selle valmistamiseks kasutatakse vaid ühte käsitööriista. See on tahumiskirves. Tegu on ühe vanema paaditüübiga, mis on levinud peamiselt soome-ugri rahvaste juures. Eestis on haabjaehituse kultuur tänase päevani säilinud laialdaste üleujutuste poolest tuntud Soomaal. Üks tuntumaid haabja- ja puutöömeistreid tänapäeval on Jaan Keerdo .
Veel mõningaid elavaid tuntuid puidust tarbeesemete valmistajaid:

• August Laes, Vana-Kaarma külast (kõiksugune puidust käsitöö)
  
• Aivar Aan, Valga linnast (kõiksugune puidust käsitöö)
  
• Raivo Toomsalu , Aarla külast (enamasti puidust mänguasjad, puidust skulptuurid ). Raivo Toomsalu on pärit iidsest Arhangelski oblasti Alferovskaja ja Aleksandrovo küla rajajate suguvõsast, Sinitski-nimelisest, kust hargneb ka Romanovite dünastia üks oks. Arhangelski oblastis on elanud Sinitskid põlvest põlve ligi 500 aastat.
  
• Valdur Tilk, pärit Raplast, nüüdseks Tallinnas
  

Kindlasti on veel paremaid ja tuntumaid puidust tarbeesemete valmistajaid, kuid need kõige tuntumate ja hinnatumate puumeistrite nimed kaovad sügavasse ajalukku ning kelle nimesid vaevalt keegi üles on tähendanud. Siiski võime uskuda , et need olid meie kõigi vaarisad.
2.2.1 Puidust tarbeesemete valmistamine
Arvestades puidu kasutamise kauaseid traditsioone ja puidu inimsõbralikkust, usun, et ka Eestis kasvab vajadus vastavate oskustega meistri järele. Kuid sügavalt loodan, et need puumeistrid omavad ka samu teadmisi ja oskusi, mida omasid meie esiisad , et õigem on teha oma käega. Niipalju, kui võimalik.
Nii ka vanasti valmistas iga meister endale vajamineva käsitööriista ise. Alles hiljem hakati ka tööriistadega kauplema .
Iga eseme valmistamise jaoks oli selleks ettenähtud erinevad spetsiaalsed tööriistad. Kui puidust esemele oli vaja kaunistuseks ilusat nikerdust, siis seda tehti ainult nikerdusnoaga. Kui kaussi oli vaja seest õõnestada, siis oli selleks õõnestusnuga ehk lusiknuga. Hobuse vankri kodarate pingutamiseks oli ette nähtud väga lihtsa konstruktsiooniga kodarapinguti ning keegi ei hakanud välja mõtlema midagi uut. Muidugi seniks, kuni tulid mulle tundmatud " valuveljed ".
Enamasti nikerdas või voolis meister kõik pisemad esemed välja ühest tükist ja põlve otsas. Suurtemate asjade valmistamisel kasutati erinevaid puidutöö pinke. Kõige algsemad puidutöö pingid sarnanevad tänapäeva pinkidega, mis on mõnel metsarajal kõndijale istumiseks ja jalgade sirutamiseks mõeldud. Veidi hiljem lisandus pingi külge kronsteine ja muid kruvisid .
Mõni meister, kes soovis, et tema meistriteos oleks ka tulevikus tähelepanu all, dateeris selle põletuskirjaga.
3. Kokkuvõte
Puidust tarbeesemete valmistamine Eestis ulatub aegade hämarikku. Täna saame hea ülevaate selle arengust meie Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Me võime uhked olla oma esiisade üle, kelle esemed on püsinud sajandeid. Teadmised ja oskused anti edasi isalt pojale. Loodetavasti kaob, või vähemalt väheneb selle kõige kõrvalt tänapäevaks inimkonnalt suuresti füüsilise töö harjumuse ja oskused ära võtnud hullustus, mille ilmselt on põhjustanud "raha maitse".