Koger Koger on kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala, kelle pikkus on keskmiselt 10...25 cm ja kehamass 50...400 g. Kogre värvus võib olla väga mitmekesine: selg on tume, hallikas- või pruunikasroheline, küljed rohekaskuldsed. Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta
narkootikumid. Samuti on marihuaana kasutamine naiste hulgas tõusnud ja meeste hulgas langenud. Marihuaanat müüakse mustal turul hinnaga 1 gramm = ligikaudu 20€. Välimus Kanepi lehed, varred ja seemned meenutavad rohekaspruuni tubakat. Kanepivaik meenutab väikeseid pruune klombikesi. Võib esineda pressitult, eri suuruse ja kujuga tükkidena. Värvuselt on ta kollakasroheline, rohekas, või pruunikasroheline ning eritab suitsetamisel spetsiifilist imalmagusat lõhna. Manustamisviisid Kanepist keeratakse sigaretitaoline suits, mida suitsetatakse. Samas võib suitsetada ka paljast kanepit või kanepivaiku (hashist). Vedelat kanepit ehk hashise õli ka tilgutatakse tavalisele suitsule Vahel suitsetatakse seda spetsiaalsest piibust. Harvemal juhul seda isegi keedetakse või süüakse küpsetatuna kookide või küpsiste sees.
· DISAIN JA KIRJAOPETUS. · Kirjaoptika. · Initsiaal. · Fantaasiakiri. · Tarbegraafiline kiri (nt pakend, etikett jne) KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS (osakaal tasemetööst ca 33% ) Inimese kujutamine: täisfiguuri proportsioonid. Inimene tegevuses. Inimese, looduse ja tehisvormide suhe. Visandamine. Varju tekkimine. Langev vari. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS (osakaal tasemetööst ca 20%) Värviring. Värvide segamine . Ühe värvi erinevad toonid (nt kollakas-, sinakas-, pruunikasroheline). Perspektiiv. Pöördja kandiliste kehade kujutamine ruumiliselt. VESTLUSED KUNSTIST (Osakaal tasemetööst ca 16%) Kunstiliigid (arhitektuur, skulptuur, maal, graafika, tarbekunst). Koomiks, reklaam, logo, karikatuur. Rahvakunst. Kunsti väljendusvahendid (punkt, joon, pind, värv jne). Kunstimälestised. DISAIN (osakaal tasemetööst ca 16 %) Kombinatoorika geomeetrilistest elementidest ruumis ja tasapinnal. Pinnalaotus pakendi või maketi jaoks. FUNKTSIONAALNE
Roheline kärbseseen kasvab põhiliselt hõredates metsades ja torkab seal hästi silma. Ta on tüüpilise kärbseseene üldkujuga ja kärbseseentele iseloomulik tunnuste kombinatsioon jala alust ümbritsev tupp ning rõngas jala ülaosal on ta alati hästi näha. Erinevalt punasest kärbseseenest aga ei kata tema kübarat valged ebemed. Roheline kärbseseen on ebameeldiva lõhnaga.Tunnused: kübar 6-12 cm, noorena kellukjas, hiljem lame-kumer, hallikas- või pruunikasroheline, keskelt oliivpruun, üleni peenelt radiaalkiuline; jalg 9-15 cm kõrge, oliivkollastest soomustest marmormustriga, ülaosas valkja või kahvaturohelise rõngaga; jala muguljat alust ümbritseb valge või õrnrohekas avar tupp; seeneliha valge, nõrga ebameeldiva lõhnaga. Kasvukoht: Levib leht- ja segametsades, peamiselt tammede läheduses. Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane.
sarnanevad rohelisele pungale. Isasõisikud on kollakad, 4–5 cm pikkused, koosnevad kilbikujulistest soomustest, 3–7 tolmukaga. Emasõisikud meenutavad rohelist punga ning koosnevad kolme püstiseseemnealgmega soomustest. Kevadel arenevad neist peale viljastumist rohelised marikäbid. Teisel aastal muutuvad käbid tumesiniseks ja lõplikult valminuna peaaegu mustaks. Viljad on lihakad marjataolised käbid läbimõõduga 6–9 mm. Viljaliha on pruunikasroheline ja sisaldab 1-3 kõva kestaga seemet. Seemne mass on 17–18 mg. Viljakandvus on suurem kui puud kasvavad täisvalguses. 2 Kuigi kadaka viljad on botaanilises mõttes käbid, kutsutakse neid rahvasuus välise sarnasuse tõttu kadakamarjadeks. LEVIK JA KASVUKOHAD Hariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni,idaskuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja
äinas elutseb nõrga vooluga jõgedes ja järvedes, samuti leidub teda riimveelises rannikumeres. (I) Tõugjas (Aspius aspius) Suurus on tavaliselt kuni 80 cm (max 120 cm), kaal kuni 12 kg.Tõugjas elutseb suuremates mageveelistes vooluveekogudes ja järvedes. (I) Roosärg (Scardinius erythrophthalmus) Suurus on tavaliselt 2030 cm (maksimaalselt kuni 50 cm) ja raskus 250300 g (maksimaalselt 23 kg). Keha on suhteliselt kõrge, suu ülaseisune, värvuselt on selg hallikasroheline kuni pruunikasroheline, küljed kuldkollaka läikega, kõhu alune hõbedaselt hele. Uimed on orantsi kuni punaka tooniga. (I) Linask (Tinca tinca)on tavaliselt 2030 cm (maksimaalselt 70 cm), kaal kuni 10 kg. Linaski värvus on tavaliselt metalse läikega oliivrohekas. Nahk on limane ja kaetud väikeste soomustega, suunurkades on kaks väikest poiset. (I) Rünt ehk harilik rünt (Gobio gobio) Rünt on väikekala, kes tavaliselt on kuni 10 cm pikk, harvem kuni 15 cm, kaal kuni 21 g
Põhja-Aafrikas aga kuuluvad nii värsked kui kuivatatud datlid lisaks magusatele ka paljudesse soolastesse roogadesse. Datlid sobivad kokku ka juustu ja pähklitega. Kuivatatud datleid võib kasutada ka müslisse segamiseks või salatitele pealepuistamiseks. Säilitamine Vilju säilitatakse naturaalselt 0...+2 kraadi juures (1 kuni 2 kuud) või külmutatult 18 kraadi. Durian Kirjeldus Durian on ümmarguse või ovaalse kujuga ning kaetud teravate okastega. Värvilt on see pruunikasroheline, küpsedes muutub veidi kollasemaks. Vili koosneb mitmest sektorist ja võib olla üsna suur ja raske, kuni 9 kg. Viljaliha on helekollane, pehme. Maitse on eriline, meenutades maasikat ja vanilli. Durian pärineb Malaisiast. Ta on tõeline delikatess maades, kus seda kasvatatakse. Kasutamine Kõige parem on duriani süüa värskelt. Serveeri näiteks värkete maasikatega, mis veelgi rõhutab maitset. Võib segada piimakokteilidesse või kasutada vürtsikates lihatoitudes. Oluline NB
nägi viirastust. Rokki tõestuseks oli see, et kuhu siis tema naine kadunud on. Agendid läksid kohale, vaatsid kõikjal ringi, kuid kedagi polnud. Ainult triiphoone (kus kambrid olid) sisises hirmuäratavalt. Vaadates sisse, nägid nad seal väga paljusid hiigelruuri madusid. Agendid tulistasid neid tulutult. Taganedes ründas Polaitist (üks agentidest) nelja kõvera jala, päratu koonu ja ogalise sabaga pruunikasroheline raevunud peleteis (midagi krokodillist saadut). Polaitis suri kohutavate haavade kätte, kuigi ´st´sukin kroko tappis. Too üritas põgeneda, kuid üks järjekordne madu tappis ka tema. 10. Peatükk Katastroof Ajalehe "Izvestija" toimetusse ilmus teadaanne: "Grat´sovka, Smolenski kubermang. Maakonda on ilmunud hobuse kasvu kana, mis lööb takka üles nagu täkk. Saba asemel on tal kodanliku daamikese suled."
Vimb on kõrge, külgedelt lamenenud keha ja pika ninaga kala. Selg on mustjaspruunikas, küljed hõbedased kuni kollakad ja kõht valge. Ta on kala kohta keskmise suurusega: täiskasvanud vimma kehapikkus on 26...31 cm ja kaal 0,3...1,5 kg. KOGER. (poiseid pole, seljauime v serv kumer) Koger on kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala, kelle pikkus on keskmiselt 10...25 cm ja kehamass 50...400 g. Kogre värvus võib olla väga mitmekesine: selg on tume, hallikas- või pruunikasroheline, küljed rohekaskuldsed. Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. HÕBEKOGER. (seljauim v külg nõgus või sirge) 8 Sugukond hinklased. (suu ümber poised, väike seljauim) HINK. (silma all oga, suur muster)
3 Alamperekond lepidell (Lepidella) Jalg nahkja rõngaga. Viljakehad lihakad. Kübara servsile (võib olla vanalt kergelt rihveljas). Eosed amüloidsed. Eestis 7 liiki.Surmavalt mürgised liigid on roheline kärbseseen(A. Phalloides (Vaill.: Fr.) Link) ja valge kärbseseen (A. virosa(Lam.) Bertilloni), mis kasvavad meil augustist oktoobrini (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.3.1 Roheline kärbseseen Rohelise kärbseseene (Amanita phalloides) kübar (kuni 15 cm) on hallikas- või pruunikasroheline, keskel oliivpruun, mõnikord kollakatooniga, radiaalkiuline, tavaliselt ebemeteta; jalg valkjas, oliivkollastest soomustest kirju, rippuva rõngaga,alt muguljas, avara kotja tupega, ebameeldiva lõhnaga; kasvab lehtmetsades, eriti laialehiste puude all,tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline; sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. Roheline kärbseseen on surmavalt mürgine, ning kahjuks peetakse teda kübara värvuse tõttu rohelise kübaraga pilvikuks
oma erilise ensüümi, papiini tõttu, mis pehmendab edukalt liha sidekudesid. Sama ensüüm mõjub mõnikord ka ebasoovitavas suunas. Vedeldades kõik elatiiniga tehtud tarretised. Toorest papaiat saab kasutada nagu juurvilju. Oluline NB! Seemned on mittesöödavad oma väga terava maitse tõttu. 13. Durian ingl durian, ladina Durio zibethinus Kirjeldus Durian on ümmarguse või ovaalse kujuga ning kaetud teravate okastega. Värvilt on see pruunikasroheline, küpsedes muutub veidi kollasemaks. Vili koosneb mitmest sektorist ja võib olla üsna suur ja raske, kuni 9 kg. Viljaliha on helekollane, pehme. Maitse on eriline, meenutades maasikat ja vanilli. Durian pärineb Malaisiast. Ta on tõeline delikatess maades, kus seda kasvatatakse. Kasutamine Kõige parem on duriani süüa värskelt. Serveeri näiteks värkete maasikatega, mis veelgi rõhutab maitset. Võib segada piimakokteilidesse või kasutada vürtsikates lihatoitudes. Oluline NB
1-2 cm pikad. Püsivad puul kuni 4 aastat. 5. Õied ja viljad: kahekojaline, kuid esineb ka ühekojalisi puid. Õied moodustuvad sügisel. Isaskäbid moodustuvad üksikult eelmise aasta võrsetel, tolmukad arenevad kevadel ja puhkevad mai algul. Emaskäbid moodustuvad lühivõrsetel, sügisel sarnanevad rohelisele pungale. Kevadel arenevad neist peale viljastumist rohelised marikäbid. Teisel aastal muutuvad käbid tumesiniseks ja lõplikult valminuna peaaegu mustaks. Viljaliha on pruunikasroheline ja sisaldab 1-3 kõva kestaga seemet. Viljakandvus on suurem kui puud kasvavad täisvalguses. 6. Kasvunõuded: Esineb põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos kohtab teda harva. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea
kasvatamise asemel hävitatakse (Ameerikas, Austraalias). Karpkala looduslik levila on kahes osas Euroopas ja Kaug-Idas. Kodustamine toimus sõltumatult Kesk-Euroopas (Doonau jõgikond) ja Hiinas. Karpkala alamliikide looduslik levila. AASIA Amuuri sasaan Cyprinus carpio haematopterus (Temminck et Schlegel, 1846 ) *Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja "hammastega". Kaks paari poiseid.Värvus pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga. Amuuri sasaan/AMUR WILD CARP Teada on migratsioon: kudemiseks, toitumiseks ja talvitumiseks.Talvitub sügavamates veekogudes, ei toitu. Paljuneb juunis ja juulis16 ° ( 18-20 °). Koeb madalas vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 ööpäeva. Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a. saj
eksemplare) tolmleb kevadel, aprilli lõpus ja mais, mil eelmisel sügisel moodustunud kolmest soomusest koosnevad emaskäbid (megastrobilused), mis meenutavat võrsel rohekat punga, hakkavad kiiresti arenema ning pärast viljastumist moodustavad kokku kasvades lihaka keraja marikäbi ("kadakamarja"). Isasõisikud koosnevad kilbikujulistest soomustest 37 tolmukaga. Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). Seemned on piklikud, kõva kestaga. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 13 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise või mitmeharulise puuna, mis siis ka enamasti looduskaitse alla kuulub. Meie metsades võib
pidamiseks aia- ja talutiikides, suuremastaabilise intensiivkasvatuse jaoks on Eesti looduslikud veed soojalembesele karpkalale jahedad. 4 AASIA Amuuri sasaan Cyprinus carpio haematopterus (Temminck et Schlegel, 1846 ) Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja “hammastega”. Kaks paari poiseid.Värvus pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga. 5 Amuuri sasaan/AMUR WILD CARP Teada on migratsioon: kudemiseks, toitumiseks ja talvitumiseks.Talvitub sügavamates veekogudes, ei toitu. Paljuneb juunis ja juulis16 °С ( 18-20 °С). Koeb madalas vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 ööpäeva. Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest
Suur järvekarp Ovaalse , munajas- kiilja kujuga. Pealt kollakasroheline kuni rohekaspruun. Pärmutterkiht sinakasvalge, määrdunud välimusega. Koor suhteliselt õhuke. Kasvab kuni 20 cm pikkuseks. Õhuke ebajärvekarp Ovaalse, otsast sirglõikelise nürinurkse kiilu kujuga. Pealt pruunikas kuni mustjaspruun. Karbi koor on õhuke Paksukojaline jõekarp Paksu kojaga Ovaalse kuni kergelt neerja kujuga. Pealt tumepruun kuni must, noortel pruunikasroheline toon. Portselankiht sinakasvalgest kuni kollakasroosani. Lukusti servad kumerad ja hästi eristunud hammastega. On kantud punasesse raamatusse. Piklik jõekarp Kujulp piklik, otsast kiiljas. Pealt kollakas kuni kollakaspruun. Portselanikiht valge kuni kollakasvalge Rändkarp Väga äga liikuva limusena on rändkarp Venemaal põhjustanud palju pahandust sellega, et toitudes kõigist vetikatest peale sinivetikate, kaotab ta ära sinivetikate
Suurema osa pikkusest voolab oja kunstlikus voolusängis. Tiskre oja on oja Harjumaal. Oja saab alguse Harku järvest ja suubub Kakumäe lahte Kakumäe supelrannast lõunas. Oja pikkus on 4,6 km ja valgala on (koos Harku järve valgalaga) 50 km² suurune ja väljavoolul Harku järvest on 0,27 m3/s . Järve vesi seguneb ja soojeneb suvel põhjani ja on hapnikurikas. Mõõdukal hulgal on hapnikku isegi talvel, kuigi mõnel aastal on järv ummuksile jäänud. Suvel on vesi kollakas- või pruunikasroheline, vees hõljuvate vetikate ja pudeme (detriit) tõttu erakordselt vähe läbipaistev. Järv on eutroofne ehk rohketoiteline. Veevahetus umbes 5 korda aastas. Tüpoloogilise kuuluvuse järgi keskmise karedusega kihistumata. Harku järve seiret on Tallinna Keskkonnaamet korraldanud alates 1971. a. Kõik järve suubuvad ojad on suuremal või vähemal määral reostunud ja põhiliseks probleemiks on kõrge fosforisisaldus. Suurim fosfori sissekanne toimub Harku oja kaudu
Pistsikoloos on kala naha, uimede, lõpuste ja suuõõne kahjustustega kulgev invasioo nihaigus. Haigustekitaja on kalakaan Piscicola geometra, kes tabandab paljusid kalaliike, sagedamini karplasi. Kalakaani keha on silinderjas, 3040 mm pikk ja kuni 3 mm läbimõõduga. Keha eesotsas paikneb suuiminapp, mille peal on kaks paari silmi. Tagaiminapp kinnitub kehale ekstsentriliselt (dorsaalne osa on ventraalsest kaks korda laiem). Kalakaani värvus sõltub peremeeskala värvusest, olles pruunikasroheline või rohekas hall (joonis 62). Kalakaani areng on otsene, vaheperemeheta. Ta on hermafrodiit, kel esineb nii rist kui ka enesesugutus. Kalakaan kinnitab tiheda kitinoidse kookoniga ümbritsetud munad veealus tele esemetele. Vastsestaadium esineb kalakaanil ainult kookonis, sealt väljuvad juba noored kaanid, kes ründavad kalu. Kaanid on kaladele ajutised parasiidid. Nad imevad end paari päevaga verd täis (kuni 150 mm3) ja võivad pärast seda mõnda aega veekogus
tolmleb kevadel, aprilli lõpus ja mais, mil eelmisel sügisel moodustunud kolmest soomusest koosnevad emaskäbid (megastrobilused), mis meenutavat võrsel rohekat punga, hakkavad kiiresti arenema ning pärast viljastumist moodustavad kokku kasvades lihaka keraja marikäbi ("kadakamarja"). Isasõisikud koosnevad kilbikujulistest soomustest 37 tolmukaga. Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). Seemned on piklikud, kõva kestaga. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 13 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise või mitmeharulise puuna, mis siis ka enamasti looduskaitse alla kuulub. Tuntuim suure puuna
· Okkad lineaalsüstjad, ilma õlinäärmeteta, teravatipulised, 1 ... 2 cm pikad, 3-kaupa männaseis, pealküljel madal renn. Värvuselt hallikasrohelised, siseküljel ühe laia õhulõheribaga. Võrsetel püsivad okkad keskmiselt 4 aastat. · Võrsed on kolmetahulised, pruunid kuni punakaspruunid, noored võrsed rohelised · Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). 20. Sabiina kadakas (Juniperus sabina) Madal 1...2 m kõrgune mägipõõsas. Areaal katkendlik. Kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Krimmis, Kaukaasias, Altais. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid väga valgusenõudlik. Talub põuda. Aeglase kasvuga ja külmakindel. Meil haljastuses väga tihti
On kasutatud õllelisandina. Hobumadar on ka hea meetaim, õied sisaldavad kollast, juured punast värvainet. Heina hulgas on koduloomadele heaks söödaks. Sobib kasutada kattetaimena kuivadel nõlvadel ja teeservadel, aedades muutub kergesti umbrohuks. Sambla- ja samblikurinne: esinevad lood-jõhvsammal (K), loodehmik, metsakäharik, põdra- samblikud, islandi käokõrv. LOOD-JÕHVSAMMAL Tume või pruunikasroheline tihemurusalt või padjanditena kasvav sammal ( 6-7 cm pikkune). Vars tihedalt kaetud pruunide risoididega, lehed kuni 4mm pikkused, ühtlaselt aheneva pika ja peene tipuosaga. Harjas 1,5-3 cm kõrgune, punakas, ülaosas kollakas. Sammal on väga sage lubjarikkal pinnasel, paljakutel, harvem kividel. LOODEHMIK Tume, rohekaspruun, okste tipud kollakasrohelised, korrapäraselt lihtsulgjas sammal. Varrelehed on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me
annaabi.ee 
