Prolegomena (Kant) - Induktsioon, deduktsioon (0)

Aristoteles  ja metafüüsika
Aristoteles jaotas teadmiseid (teaduseid) kolmeks:  teoreetilised  (filosoofia,  matemaatika , 
füüsika/loodusfilosoofia), praktilised ( eetika  ja poliitika) ja loomingulised (kunstid, käsitööharud). 
Füüsika  (mis tol ajal tähendas pigem loodusfilosoofiat) uurib kõike seda, mis eksisteerib iseseisvalt ja 
liigub (liikumise allikas on iseendas), matemaatika uurib liikumatud, kuid mitteeksisteerivaid asju 
ning filosoofia on liikumatu ja eksisteerib iseseisvalt, mis oli Aristotelese arvates  jumalik . Kuna 
filosoofia uuribki kõige väärtuslikumat, siis ongi ta seega Aristotelese arvates kõige väärtuslikem 
teadus (ka seepärast, et filosoofia on teadmine teadmise enese pärast). Täpsemalt nimetab ta seda sorti 
filosoofiat (mis uurib olemuse  printsiipe  ja algpõhjusi) esimeseks filosoofiaks (mida hiljem nimetati 
metafüüsikaks). Termin metafüüsika tulenes kreeka keelest “ ta  meta  ta physika” - „see, mis järgneb 
füüsikale“.
M
  ateeria ja vorm [kommentaar:  substants ?]
Aristotelese metafüüsika õpetuse järgi kujutab endast  mateeria  ja vormi ühtsus (selle jaoks kasutab 
Aristoteles  terminit  substants), see tähendab, et iga asja juures saame eristada tema mateeriat, ehk 
seda, milles ta koosneb, ning olemust või vormi, ehk seda, mis teeb asja selleks, mis ta on. Näiteks 
võib tuua kasvõi inimest, kelle mateeriaks on inimese keha ning vormiks on tema hing. Ilma hingeta ei
oleks see inimene kindel isik, keda me  tunneme , vaid lihtsalt eluta  inimkeha .
See olemus, mis mateerias realiseerub, pärinebki sellest  mateeriast  ise - Ta on mateerias olemas 
võimalikkusena. Seega on võimalik eristada  kahesugust  olemasolu – tegelikkusena ja võimalikkusena.
Millegi tekkimine on seejuures üleminek ühest olemasolust  teisse  - võimalikkuselt tegelikkusele.
[kommentaar: sisu pole avatud]
Näiteks on puidus laua vorm juba võimalikkusena olemas ning ainult selle pärast saab puidust laua 
valmistada, samas on puidus olemas teised vormid teiste asjade jaoks - nagu näiteks tooli, riiuli, jne 
oma. Kui me valmistame puidust laua, siis see tähendab, et me realiseerima laua vormi selles 
mateerias, mis omakorda tähendab, et mateeriat iseloomustavad kaks omadust: vormi puudumine 
tegelikkuses ja vormi olemasolu võimalikkusena.
Vormi ja mateeria küsimuses on aga palju suhtelist, näiteks võib telliskivi olla mateeriaks  majale , kuid 
samas vormiks savile, (see tähendab, et savis on tekkinud telliskivi vorm) savi omakorda võib olla 
vormiks nn neljale algelemendile - tule, õhu, maa ja  veele  - mis ühinedes omandavad savi vormi. 
Nelja algelemendi mateeriaks on aga nn esimene mateeria ehk võimalikkus ise, mis võib ka vormi 
omandada ehk üheks algelementidest muutuda. Seda ei saa ka meeleliselt tajuda, vaid ainult mõelda. 
Kuna esimene mateeria on kõige aluseks, siis peab eksisteerima ka midagi, mis ei saa enam mitte 
millelegi mateeriaks olla, ning selleks on Aristotelese arvates kõrgeim vorm ehk vormide vorm ehk 
jumal.
Asjade tekkimise põhjused
Kuid miks üks või teine vorm mateerias üldse realiseerub? Inimese valmistatud asjad realiseeruvad 
selle pärast, et inimene neid valmis teeb, kuid taimede ja loomade kohta ei saa nii lihtsalt öelda. 
Aristoteles eristab seejuures kahesuguseid asju:
1. Asjad, mis on olemas loomulikult, milles endis peitub liikumise allikas. Nendeks on näiteks taimed 
ja loomad, kuid ka neli algelementi. Nad on kõik  realiseerunud  ja muutunud niisugusteks nagu nad on,
loomulikul viisil, sellise muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks. Võib öelda, et loomus on 
iserealiseeruv vorm, mis tähendab, et loomus on  olemuseks  sellele, mille liikumise allikas peitub 
temas endas.
2. Asjad, mis on loodud kunstlikult, milles ei peitu loomulikku liikumise allikat. Sellised on näiteks 
inimese valmistatud asjad, nagu laud või  tool . Seejuures on oluline, et inimene realiseerib ainult ühte 
mateerias olevatest  vormidest .
Et ära seletada, miks asjad on sellised, nagu nad on, tuleb leida nende põhjused, selleks on olemas 
Aristotelese neli põhjust egk olemise printsiipi. Põhjuseks nimetatakse esiteks seda, millest asi on 
(näiteks puit on laua põhjus); vormi või algkuju, mis tähendab asja olemust, mida väljendab 
definitsioon; (loomulike asjade puhul) seda, millest liikumine alguse sai; (näiteks ema ja isa on lapse 
põhjus); mingi asja tegemise eesmärki, see tähendab mille jaoks seda tehakse (näiteks õpitakse sel 
eesmärgil, et targemaks saada).
[kommentaar: pole  selgitatud ]
Näiteks võib võtta konkreetse skulptuuri olemasolu põhjused: vask (materiaalne põhjus), skulptuuri 
kavand või skulpturisti nägemus sellest ( formaalne  põhjus), skulpturisti töö (tegevpõhjus) ja soov oma 
loovtöö ellu viia ning publikule esitada (sihtpõhjus).
[kommentaar: pole selgitatud]
Maailm on Aristotelese õpetuse järgi sihipärane, mis tähendab, et loodus ei tee midagi ilma kindla 
eesmärgita. Looduse tegevuse ja inimtegevuse erinevuseks on aga see, et inimene teaduvstab oma 
tegude  sihipärasust, loodus aga seda ei tee. Looduse sihiks on mitte heaolu (nagu inimese puhul on), 
vaid looduse sisemine kooskõla. Kõikide loomulikult olevate asjade siht on realiseeruda ehk tekkida 
selles vormis, mis neis võimalikkusena olemas on.
Juhus ja  paratamatus
Paratamatu on see, mis ei saa kuidagi moodi olla teisiti. Juhuslikuks nimetab Aristoteles seda, mis ei 
ole paratamatu ega iseloomusta enamikul juhtudel midagi. Juhuslik on see, mis iseloomustab mingit 
asja, aga mitte sel põhjusel, et tegemist on just selle asjaga või et on just selline aeg või koht. Juhusliku
jaoks on kindla põhjuse asemel määramatu põhjus. Juhuslikuks nimetab Aristotelest ka seda, mis 
iseloomustab midagi, kuid samas ei sisaldu selle asja olemuses.
Füüsika
Füüsikast (mille uurimisaine nagu eelnevalt  mainitud  on iseseisvalt eksisteerivad ja liikuvad asjad) 
rääkides on tähtsam kõigepealt rääkida liikumisest, mille all Aristoteles mõistis igasugust muutumist 
üldse. Tema arvates oli neli erinevat sorti liikumist: suurenemine/vähenemine,  kvalitatiivne 
muutumine ( muundumine ), tekkimine ja hävimine ja ruumiline ümberpaiknemine.
Esimest kolme neist pidas Aristoteles ruumiliseks ümberpaiknemiseks ( suurenemisel  lisandub midagi 
kuskilt mujalt, kvalitatiivsel muutumisel samuti lisandub mingi muu aine jne). Seega on tema arvates 
järelikult igasuguse liikumise alus ruumiline ümberpaiknemine. See võib aga omakorda olla 
ringjooneline , sirgjooneline või nende mõlema kombinatsioon.
Sirgjooneline liikumine võib olla lõputu, aga mitte pidev, sest Aristotelese sõnul on/oli maailm 
kerakujuline ja lõpliku raadiusega (maailm all mõtles ta kõike, mis oli olemas). Ringjooneline 
liikumine aga see eest võib olla nii lõputu kui ka pidev. 
Liikumine ei ole võimalik ilma vormi ja mateeriata, seega tegi Aristoteles järelduse, et liikumine on 
igavene (ehk ka maailm on igavene). Kui liikumisel oleks algus või lõpp, siis oleks selle liikuma 
käima lükanud mingi muu liikumine ja selle peataks mingisugune muu liikumine, mis oleks võimalik. 
Seega on Aristotelse sõnul olemas igavene liikumapanev jõud, mis on ka esmane liikumapanija, mida 
ta nimetab  jumalaks . Jumal ei sisalda endas mingit võimalikkust, ta on läbinisti tegelikkus ja puhas 
vorm (vormide vorm).
Kuna Aristotlese sõnul on kõige liikuva miski liikuma  pannud , siis tekitas see aga probleemi 
sundliikumise seletamisega (näiteks lendulastud vibunoole liikumine). Seda, et peale noole laskmist 
vibu enam noole liikumist ei mõjuta, kuid  nool   liikub  ikkagi edasi, selgitas Aristoteles keskkonna 
kaastoimega: keha liikumisel mõjutab ta enda ümber olevat keskkonda (näiteks õhku), mis säilitab 
mõne aja jooksul võime panna keha liikuma. Seega oli tema sõnul keskkond vahepealne 
liikumapanija. Sellega leiti aga probleeme juba hellenismiajastul, kus Johannes Philopon (6. saj pKr) 
leidis, et viskaja kehale annab mingi mittemateriaalse liikumapaneva jõu, impetuse (ladine keelest 
hoog , hoogsus). Sellest arenes välja impetusefüüsika, mis kokkuvõttes oli siiski vastuolus klassikalise 
füüsikaga (impetusetooria järgi tuleb välja, et kui õnnestuks kõrvaldada liikumise taktistused, siis 
tähendaks muutumatu impetus liikumist lõpmata  suue  kiirusega, mitte aga muutumatu lõpliku 
kiirusega nagu klassikalise mehaanika järgi).
Kasutatud kirjandus:
Asmus , V. Platon. Tallinn 1971
Meos , I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 2000.. 
Hinne: +