Probleemid Eesti haridussüsteemis (0)

Probleemid Eesti haridussüsteemis
Igas süsteemis on oma head küljed kui ka varjupooled. Süsteemi kui terviku toimimine sõltub väga palju omavahelisest koostööst, võimest õppida oma vigadest ning arvestada varasemaid kogemusi. Kui rääkida aga Eesti haridussüsteemist kui tervikust, siis võib täheldada nende kõigi kolme teguri alatalitlust, mille tagajärjel tungivad esile mitmed murekohad. Arvestades riigi vanust , võib seda pidada normaalseks nähtuseks, kuna Eesti riik on alles kujunemisjärgus, ent probleemidest kerkivad esile üha uued, mis omakorda pidurdavad kogu terviku arengut.
Eesti haridussüsteemis on mitmeid probleeme: alates lasteaiakohtade jätkuvusest kuni täiskasvanute täiendõpe korraldamiseni. Minu arvates Eesti haridussüsteemis kaks kitsaskohta: varajase kutse-ja karjäärisuunitluse puudumine ning kõrghariduse eelistamine kutseharidusele.
Võrreldes Eestiga , siis Sveitsi kui ka Saksamaa haridusüsteemi üheks silmatorkavamaks erinevuseks on 6./7. klassi õpilaste suunamine ja arendamine selles suunas, milles on nad kõige silmapaistvamad, koos sellega toimub andekuse avastamine ühes või teises vallas. Juba varases nooruses pannakse õpilased oma karjääri kui ka tuleviku üle mõtlema, mistõttu kergendatakse nende koormat edasiste valikute suhtes kui ka aidatakse leida see ‘kõge õigem’ suund/amet, mis sobiks antud õpilasele. Eestis pannakse aga õpilased valiku ette tavaliselt 9.klassi lõpus ja sedagi ilma erilise nõustamise ning suunitluseta. Põhikooli lõpuklassiks luuakse õpilastele, kas siis vanemate või õpetajate poolt valed arusaamad nende edasisest tulevikust ning seega mõjutatakse ka nooruki valikut : need õpilased, kes on õpiedukuselt kõigis ainetes ‘head’ või ‘väga head’ peavad jätkama oma õpingute teed gümnaasiumis, kuna nad on ‘andekad’, ning need, kes on oma õpiedukuses ‘rahuldaval’ tasemel peavad minema aga kutsekooli, kuna nad ei ole võimelised ‘rohkemaks’. Samas ei saa gümnaasiumihariduse valikut maha laita, mõnikord annab see lisaaega endas selgusele jõudmiseks ning oma võimete avastamiseks, ent samas arvestades meie puudulikku karjääri- ja kutsesuunitlusprogramme, mis oleksid mõeldud vaid keskkooli lõpetajatele, siis ei saa siin rääkida ‘lisaajast’, vaid pigem kaotatud ajast: suurem enamus gümnaasiumi lõpetajatest ei tea jätkuvalt, mida oma gümnaasiumiharidusega peale hakata- üldjuhul kopeeritakse seda, mida teeb enamus-läheb omandama akadeemilist haridust.
Sildistamine põhikooli lõpus õpiedukuse alusel loob vaid väärad normid ning arusaamad, et kutsekool on vaid ‘ebaõnnestujatele’, millest tuleb esile ka Eesti haridussüsteemi teine murekoht: akadeemiline kõrgharidus on mitmeid kordi eelistatum kui kutseharidus . Lugedes hiljuti üht Riigikogu istungi väljavõtet, kus Eesti Kaubandus-Tööstukoja esimees Luman analüüsis meie riigis valitsevat olukorda, saab väga selgelt aru, et haridussüsteem toodab liialt akadeemilise haridusega inimesi. Luhman märkis ära, et majanduslikult edukates ühiskondades arvestatakse, et 50% töökohtadest eeldavad kutsehariduslikku ettevalmistust, 25% rakenduslikku ja 25% akadeemilist kõrgharidust, meie riigis läheb 71% noortest hankima kõrghariduse diplomit. Ükski riik ei suuda aga pakkuda 70% töökohti, millel vajatakse kõrgharidusega tippspetsialiste. Praxiseski toodud statistilist andemete põhjal võib järeldada seda, et mitte kõik kõrghariduse omandanutest saavad oma erialast tööd. Siit võib minu arust välja tuua omakorda põhiprobleemi: suur osa ülikoolides õpetatavatest erialadest on liiga laialivalguvad, puudub kindlaksmääratletud erialasuunitlus, mistõttu ei tea lõpetanud, mida oma erialaga peale hakata ning sellest tulenev teine kitsaskoht- paljud akadeemilise hariduse omandanutest ei tööta vastvalt oma erialale .
Üks probleem loob teise, mis omakorda toob esile mitmeid uusi murekohti, mis mingi ajahtekel moodustab surnud ringi. Nagu eespool sai mainitud , et üksi süsteem pole veatu , siis nii on ka Eesti haridussüsteemiga lood, tal on oma võlud: tasuta põhi- ja keskharidus, osaline tasuta kõrgharidus, üsna kõrged näitajad õpitulemustes, on arvestatud ka puuetega inimeste ning elu allakäigu radadele kõndivate inimeste kaasamisega haridusse; ent on olemas ka murekohad, mis vajaks eelkõige tähelepanu, natuke suuremat osapoolte(riigi, lapsevanemate ja õpetajate) ühist koostööd ning ehk julgust võtta eeskuju teistest heaolu välisriikide hariussüsteemist nagu seda on Saksamaa või Sveits.