Näiteks koertel on võimalik selliselt määrata paljusid geneetilisi silmadefekte– progresseeruvat retinaalatroofiat, retinaaldüsplaasiat ja mitut liiki katarrakti. Kui defekt on tuvastatav enne looma paaritusiga, siis on võimalik ka efektiivselt teostada selle vastast selektsiooni. Loomade kliinilisel läbivaatusel rajanevad geneetiliste haiguste tõrjeprogrammis on võimalik rakendada järgnevaid meetmeid defekti esinemissageduse vähendamiseks: 1) defektsete isendite praakimine e. retsessiivsete homosügootide vastu suunatud selektsioon; 2) defektsete isendite vanemate praakimine, s.o. osaline heterosügootide vastu suunatud selektsioon; Nagu näha ei võimalda kliiniline seire üksinda selgitada heterosügoote retsessiivse defekti korral, mistõttu selle alusel toimiv tõrjeprogramm ei välista täielikult defektide ilmnemist populatsioonis. Kasutades täiendavalt meetmeid heterosügootide ja homosügootide eristamiseks, on võimalik tõrjeprogrammi oluliselt
Loomade eluiga ja majandusliku kasutamise iga ei lange kokku. Harilikult on esimene tunduvalt pikem kui teine. Veiste eluiga 20...25 aastat, lehmade kasutusiga 8...12 ja pullidel 4...6 aastat. 17. Veisekarja taastootmine Lehmade väljavahetamine ei saa toimuda kiiremini kui toimub karja taastootmine. Keskmiselt jõuab Eesti lehm olla karjas vaid kakskolm laktatsiooni. Karja jõudluse suurenemisest tingitud intensiivne lehmade praakimine toimub praktiliselt kõigis arenenud piimandusega maades. Taastootmisel tuleb karja hoida optimaalse struktuuriga, et sellesse kuuluks vajalikul määral nii noorloomi kui ka täiskasvanud isendeid. Karja tõuomadused paranevad seda kiiremini, mida kiirem on põlvkondade vahetus. Liiga kiire põlvkonna vahetusega väheneb aga parema jõudlusega isenditelt saadav järglaste arv, mistõttu
Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1. Rasked talled enamustes riikides on lambakasvatuse suund raskete talledel, tapetakse u 6-8 kuu vanuses, kehamassil 42-45 kg.
Kui sellest lahutada maha esmaspoegimisiga 28 kuud, siis keskmine väljapraagitud lehmade majandusliku kasutuse periood oli ainult 3 aastat. Seega lüpsab lehm keskmiselt neli-viis laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast on see liiga lühike, sest lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles kolmandal laktatsioonil. Optimaalne majandusliku kasutuse periood võiks olla lehmadel 8-10 aastat ja eluiga 10-12 aastat. Lühikese kasutusea põhjuseks lehmade praakimine liiga varajases eas. Peamisteks praakimise põhjusteks on udarahaigused, sigimisprobleemid, jäsemete haigused ning ainevahetushaigused. Maksimaalne eluiga võib olla 20 kuni 25 aastat. Kuid on ka erandeid. On teada lehmi, kes on elanud kuni 40 aastat. 14 6) Veisekarja struktuur Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja kooseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides. Veisekarja võib struktureerida lihtsamalt: a) lehmad
Voorpoegimise korral toimub emiste paaritamine ja nende poegimine rühmade kaupa. Voorpoegimine võimaldab spetsialiseeruda, luua sigadele paremad söötmis- pidamistingimused ja sigalaid kasutada printsiibil "tühi - täis". Isoleeritud voorpoegimisel paaritatakse/ seemendatakse emised lühikesel ajavahemikul ja sellele järgneb pikem paarituspaus.Voorpoegimise puuduseks ongi kultide ebaühtlane koor-mus, sugusigade kasutamise intensiivsuse langus ja suure-nenud emiste praakimine. Voolpoegimine Voolpoegimine on täiuslikum poegimisviis. Sisuliselt toimub emiste paaritamine ja poegimine aasta-ringselt, kuid teatud ajavahemikul poegib üks kindla suu-rusega emiste rühm. See võte võimaldab emiseid intensiivselt kasutada ja siga-laid (sektsioone) hõivata põhimõttel "tühi-täis". 10. Sigade söötmine, seasöödad. Sigade söödaratsioon, toitefaktorid. Söödad: energiasöödad, valgusöödad, rohusöödad, täisratsioonilised segajõusöödad).
Maks. eluiga võib olla 20 kuni 25 a. 20. Karja struktuur, käive ja taastootmine. Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja koosseisu soo- ja vanuserühmade järgi protsentides. Veisekarja struktuur: a) lehmad b) tiined ja seemendusealised mullikad c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) d) lehm- ja pullvasikad Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. Mida lühem on lehmade eluiga ja mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive. 21. Veiste aretusväärtuse, hindamine ja praktiline valik. Veiste aretusväärtuse, hindamise ja valiku teostab loomaomanik koos aretuskonsulendiga. 1)Esimene valik toimub juba vasikaeas(alles jäetakse lehmikud, pullikud lähevad müüki) 2)Otsustav valik tehakse 6-kuu vanuselt lehmikud valitakse karja täienduseks 3)Teine otsustav hindamine ja valik toimub mullikate hulgas -seemendatakse, realiseerit.lihaks või müüakse
Noorloomi kasvatatakse karja täienduseks (uuendkari), müügiks tõuloomadena või realiseeritakse lihaks. Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. Karja täienduseks vajaminev noorloom. arv sõltub lehmade kasutusekestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimiseast ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks. 22. Jõudluse mõiste - nim. loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus mingit toodangut. Jõudluse hindamisel arvestatakse nii toodangu mahtu e. kvantiteeti ja väärtust e. kvaliteeti. Jõudlusvõime oleneb: pärilikest eeldustest keskk.ting.ja nende omavahelisest koostoimest ehk interaktsioonist. 23
Majanduslikult on kasulik, kui lehm püsib kaua karjas ja temalt saab eluajal palju järglasi ning rohkesti piima. Praegu on lehmade majandusliku kasutamise periood lühike, 2008.a. oli see ainult 3 aastat. Seega lüpsab lehm keskmiselt neli-viis laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast on see liiga lühike, sest lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles kolmandal laktatsioonil. Lühikese kasutusea põhjuseks lehmade praakimine liiga varajases eas. Optimaalne majandusliku kasutuse periood võiks olla lehmadel 8-10 aastat ja eluiga 10-12 aastat. 6 Veisekarja struktuur Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja kooseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides. Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse. a) lehmad b) tiined ja seemendusealised mullikad c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7…18 kuud
täis“. Voorpoegimine Voorpoegimise korral toimub emiste paaritamine ja nende poegimine rühmade kaupa. Voorpoegimine võimaldab spetsialiseeruda, luua sigadele paremad söötmis- pidamistingimused ja sigalaid kasutada printsiibil "tühi - täis". Isoleeritud voorpoegimisel paaritatakse/ seemendatakse emised lühikesel ajavahemikul ja sellele järgneb pikem paarituspaus.Voorpoegimise puuduseks ongi kultide ebaühtlane koor- mus, sugusigade kasutamise intensiivsuse langus ja suure-nenud emiste praakimine. Voolpoegimine Voolpoegimine on täiuslikum poegimisviis. Sisuliselt toimub emiste paaritamine ja poegimine aasta-ringselt, kuid teatud ajavahemikul poegib üks kindla suu-rusega emiste rühm. See võte võimaldab emiseid intensiivselt kasutada ja siga-laid (sektsioone) hõivata põhimõttel "tühi-täis". 10. Sigade söötmine, seasöödad. Sigade söödaratsioon, toitefaktorid. Söödad: energiasöödad, valgusöödad, rohusöödad, täisratsioonilised segajõusöödad).
vigadele. Udar ja nisad piimalehma kõige olulisemad majanduslikud osad. Piimalehmade hindamisel antakse 40-50% pallidest udara eest. Hinnatakse udara pikkust, kinnitust, kuju, näärmelisust, verevarustust, mahtu, nisade mõõtmeid ja asetust. Udarapõhja kõrgus väljendab udara kinnitumise tugevust: udarapõhi kannaliigestest kõrgemal või nõrkust:udarapõhi kannaliigesest all pool. Vanuse suurenedes nõuded leebemad. Liialt kõrge udarapõhi=väikemahuline udar, praakimine suurem. Udara eespoolne kinnitus võiks olla kõhujoonega ühtlaselt üleminev. See suurenab udara pikkust ja pamtu. Samas hoiab ära udara pendeldamise küljelt küljele kiirema liikumise korral. Mida kõrgem on udara näärmekude tagant poolt, seda pikem ja mahukam on udar. Koos laiema laudjaga veelgi mahukam udar. 11. Veiste sotsiaalne käitumine Veiste karja hierarhia kujuneb välja mõne aja jooksul ja on küllalt püsiv. Loomade omavahelised
Eesti tuntud ratsutaja Jüri Villemsoni POOLUS pandi igavesele unele 35. Eluaastal · Põllumajandusloomadel tuleb kasutusiga käsitleda vaid suguloomade, aga ka piimaveistel. · Sugusigu ja -lambaid praagitakse tavaliselt 3. või 4. eluaastal, so. täiskasvanuks saades. · Keskmiselt praagitakse lehmad pärast 3. laktatsiooni, kuid 4. laktatsioon peaks olema kõige suurema jõudlusega. · Paljudel juhtudel on lühikese kasutusea põhjuseks loomade praakimine aretuslikel eesmärkidel, järgmine põlvkond on suurema aretusväärtusega 32. Pml aretuse seaduse põhiseisukohad (1) Aretusloom käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandusloom, keda kasvatatakse aretuse eesmärgil. Aretusloom võib olla tõupuhas aretusloom või ristandaretusloom. (2) Tõupuhas aretusloom on tõuraamatu põhiossa kantud põllumajandusloom. (3) Ristandaretusloom on eri tõugu aretusloomade sihipärase ristamise tulemusena
õigel käitlemisel oletatavasti soodne arvestades genotüüp-keskkond-interaktsiooni. aga: suured nõuded katsekorraldusele, organisatsioonile, läbiviimisele ja kontrollile; mingeid andmeid söödaväärinduse kohta; kõrged keskkonna efektid, madal päritavus; 92. Aretus-, tõu- ja tootmiskarjad 93. Praktiline selektsioon oma karjas põhikarja uuendamine: lihtne taastootmine arvu säilitamine; laiendatud taastootmine arvu suurendamine; uuendkarja rakendamine: põhikarja viimine, praakimine, juurdeost või tõumüük isasloomade valik: kunstlikul seemendamisel põlvnemine, jõudluse aretusväärtus, eesmärk; loomulikul seemendusel olemasolu, vähesuse korral juurdeost; põlvnemine; aretusväärtus emasloomade valik: kunstlikul seemendamisel- põlvnemine, jõudluse aretusväärtus, eesmärk, noorloomade täiendus oma karjast või juurdeost, tervis; loomulikul seemenudmisel- põlvnemine, aretusväärtus, eesmärk, olemasolu-vähesuse korral juurdeost, tervis.
Kliinilised uuringud (silmauuringud). Näiteks koertel on võimalik selliselt määrata paljusid geneetilisi silmadefekte– progresseeruvat retinaalatroofiat, retinaaldüsplaasiat ja mitut liiki katarakti. Kui defekt on tuvastatav enne looma paaritusiga, siis on võimalik ka efektiivselt teostada selle vastast selektsiooni, kui neid ei kasutata aretuses – defektsete homosügootide vastu suunatud selektsioon. Või defektsete isendite vanemate praakimine – osaline heterosügootide vastu suunatud selektsioon. 60. Kuidas on võimalik kliinilise seire puhul selgitada välja dominantseid homosügoote? * põlvnemisandmete analüüsi arvutitarkvaraga. * ristamiskatsed – kui sünnib defektne järglane (heterosügoot), kui terve (homosügoot või andis juhuslikult edasi dominantse alleeli). * DNA analüüsid. 61. Milles seisneb DNA-seire? Otsitakse DNA markereid, mis on seotud pärilike anomaaliatega
katsetamine Binet ja Simon lisasid keerukate protsesside uurimiseks ülesandeid, nt sõnavarast aru saamine ja sõnade reastamine, mõistatused, keelelised ülesanded; pani kokku ülesannetekogu, et väljaselgitada, millised lapsed vajavad abi õpingutel Lewis M. Terman (1877-1956) inimeste grupitestimine; tõlkis Binet tekstid inglise keelde ja kohandas neid ameerika oludele sõdurite paigutamine ametipostidele ja välja praakimine; kui hästi inimene reageerib, visuaalruumiline mälu, töömälu Stanford-Binet test (L.Terman) kaks versioon, üks neile kes oskasid lugeda ja kirjutada, teine rassilistele/keelelistele vähemustele, mitteverbaalne, et ka nemad saaksid selle ära täita Normaaljaotus keskmine tulemus on teadlaste vahel kokku lepitud 100, sellest oleneb, millise tasemel oled, kas kõrgemal või madalamal Flynni efekt (1987/2007) Intelligentsuse skoor kasvab ajas 1standarthälve 50 aasta jooksul
katsetamine Binet ja Simon – lisasid keerukate protsesside uurimiseks ülesandeid, nt sõnavarast aru saamine ja sõnade reastamine, mõistatused, keelelised ülesanded; pani kokku ülesannetekogu, et väljaselgitada, millised lapsed vajavad abi õpingutel Lewis M. Terman (1877-1956) – inimeste grupitestimine; tõlkis Binet tekstid inglise keelde ja kohandas neid ameerika oludele – sõdurite paigutamine ametipostidele ja välja praakimine; kui hästi inimene reageerib, visuaalruumiline mälu, töömälu Stanford-Binet test (L.Terman) kaks versioon, üks neile kes oskasid lugeda ja kirjutada, teine rassilistele/keelelistele vähemustele, mitteverbaalne, et ka nemad saaksid selle ära täita Normaaljaotus – keskmine tulemus on teadlaste vahel kokku lepitud – 100, sellest oleneb, millise tasemel oled, kas kõrgemal või madalamal Flynni efekt (1987/2007) Intelligentsuse skoor kasvab ajas 1standarthälve 50 aasta jooksul
lihaks. Tõuloomade müük ja lihaks realiseerimine sõltub turu nõudlusest ja realiseerimishindadest Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. kõige olulisem uuendnoorkarja kasvatamine. Karja täienduseks vajaminev noorloom. arv sõltub lehmade kasutusekestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimiseast ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks. Kui loomade arvu põhikarjas soovitakse säilitada stabiilsena, siis on tegemist lihtsa taastootmisega. Sel juhul võrdub karja täienduseks vajaminev noorloom. arv praagitud lehmade arvuga. Norm. Loet., kui aastas praagitakse 25% lehmadest. tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju. Kui soovitakse lehmade arvu suurendada, siis peaks tiinete mullikate arv olema suurem kui praagitavate lehmade arv
bioloogilise tipptooodangu saavutanud lehmad eelmisest põlvkonnast · Lehmade väljavahetamine ei saa toimuda kiiremini kui toimub karja taastootmine. · Keskmiselt jõuab Eesti lehm olla karjas vaid kaks-kolm laktatsiooni, mille kestel tuuakse ilmale kaks kuni kolm vasikat. · Kui üks neist on pullvasikas, suudab kari end taastoota · Karja jõudluse suurenemisest tingitud intensiivne lehmade praakimine toimub praktiliselt kõigis arenenud piimandusega maades. · Taastootmisel tuleb karja hoida optimaalse struktuuriga, et sellesse kuuluks vajalikul määral nii noorloomi kui ka täiskasvanud isendeid. · Karja tõuomadused paranevad seda kiiremini, mida kiirem on põlvkondade vahetus. · Liiga kiire põlvkonna vahetusega väheneb aga parema jõudlusega isenditelt saadav järglaste arv, mistõttu kõrgetoodanguliste lehmade pikemat püsimist karjas tuleks igati
ning karjast väljaminekut. Karja käive sõltub mitmetest teguritest. Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. Seepärast on kõige olulisem uuendnoorkarja kasvatamine. Karja täienduseks vajaminev noorloomade arv sõltub lehmade kasutusekestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimiseast ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks. Kui loomade arvu põhikarjas soovitakse säilitada stabiilsena, siis on tegemist lihtsa taastootmisega. Sel juhul võrdub karja täienduseks vajaminev noorloomade arv praagitud lehmade arvuga. Normaalseks loetakse, kui aastas praagitakse 25% lehmadest. Seega tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju.
pullvasikad juba nädala või kahe vanuselt, sest nende pidamine ei tasu ära. Veisekarja uuendamine e. taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. Seepärast on kõige olulisem on uuendnoorkarja kasvatamine. Karja täienduseks vajaminev noorloomade arv sõltub lehmade kasutuskestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimis-east ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda rohkem noorloomi asenduseks vajatakse. Noormaalseks loetakse, kui aastas praagitakse 25 % lehmadest. Seega tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju (25% lehmade üldarvust). Kui soovitakse lehmade arvu suurendada, siis peaks tiinete mullikate arv olema suurem kui praagitavate lehmade arv. Seemendusealisi mullikaid peaks olema mõnevõrra rohkem kui tiineid mullikaid (30-35% lehmade arvust), sest kõik neist ei tiinestu ja realiseeritakse lihaks.
annaabi.ee 
